Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!

Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).



Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.

Naised omavahel

Tänasesse päeva jäid:

- üks ütlemata kaunis neiu presidendi vastuvõtul;

- üle pikkade aastate pingviinide kommenteerimine (issand kui palju koledaid elektrisiniseid kleite!!!)

- sõbranna tõdemus: "Vibraator ei purska ju!" (kindel kandidaat Aasta Lause 2007 tiitlile);

- "The Departed"

Film oli väga hea muideks. Eriti hea oli sealjuures fakt, et ma ei olnud kinos ning kodus sain oma pea teki sisse peita kohati kui liiga põnevaks läks. Kui ma nägin, et kogu DiCaprio, Nicholsoni ja Damoni etteaste kestab julgelt üle kahe tunni, siis mul olid omad kahtlused, kuid põnevik vedas väga hästi välja. Ma ei arva, et see film vääriks Oscarit, selleks oli ta veidi sisutühi, aga hea meelelahutaja ning põnevusetekitaja oli ta sellegipoolest. Ja kõlbas naistel ka vaadata, kuigi lõpuks läks vähe veriseks kätte. That's life. Okei, režissööri Oscar ei oleksi nii häbematu.

"You're sitting next to a mass murderer, but your hand is... steady."

(Neile, kes on filmi näinud: Mind jäi kummitama ainult üks küsimus: kas diivanil surma heitnud Castello mees oli tegelikult ka undercover või ta tehti undercoveriks, et Willilt pinge maha võtta. Üks seik laseb arvata, et oli... Ja pikemalt mõtlemine ka. Aga lühemalt ja ringiga mõtlemine jällegi, et lavastati.)

Ja teate küll, naised ja mõtlemine, kell 01.41 ei peaks need käsikäes käima.

Kui ma selleaasta Oscari-nominendid ära vaatan, siis peaks vist eelmise aasta omad ka kapist välja otsima.

And the winner is...

Manifest, 2. stseen

Ligi 2 nädalat tagasi käisin imetlemas Marlon Brandot.

Täna on Stanley Kubrick geenius, mitte, et see mingi uudis oleks. "Doctor Strangelove or How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb" on väärt seda kiitust, mida talle üle neljakümne aasta jagatud on. Satiir kuubis.
Ja Peter Sellers. Tema on andekas. Väga.

Kade.

Tänase päeva tarkustera: kultuurile kulutatud raha pole kunagi raiskamine.

Filmisoovitus

Tänu A-le õnnestus neljapäeval käia vaatamas "Manifesti" avafilmi "The Wild One".



Aasta oli siis 1953 ning Marlon Brando oli kuumem nimi kui Brad Pitt ja Johnny Depp kokku. Ma oletan. Igal juhul sai sellest filmist alguse see, et kõik coolid noored tahtsid kanda nahktagi ning kui neilt küsiti:
"What are you rebelling against?",
vastati: "What have you got?"

Film ise oli praeguses ajahetkes hiiglama naljakas, toona ilmselt väga elevusttekitav. Ma kujutan ette, kuidas eeslinnades käis elav arutelu selle üle, kas noorsool ikkagi on kombekas sellist filmi vaadata. Loomulikult on filmitööstus teinud 50 aasta jooksul tohutu arengu, aga see film oli stiilipuhas. Need liikuvad lähivaated, jooksustseenid ning lõpukaadrid... ;)

"Manifest", kes ei tea, on Ameerika kultusfilmide festival. Eelnevatel aastatel minust mööda läinud, sest olen paikne tartlane, aga sel aastal tuleb festival päälinnast välja. Hea on. Nädala pärast juba Tartus, hetkel Tallinnas. Täpsemat infot saab kodulehelt. See on mõnus võimalus näha mustvalgeid filme suurel ekraanil. Tallinnas või Tartus. Telekast ikka ei ole SEE.

Tahan uskuda, et mina läheks

Käisin filmi vaatamas. Ameeriklaste tehtud dokumentaalfilmi Eesti ajaloost. "Laulev revolutsioon".

Võiks ju öelda, et ajalookäsitlus oli võib-olla veidi taas kord kallutatud, eestlaste poole, ent tegelikult ei pidanudki see olema film ajaloolistest faktidest. Nagu ütleb filmi treiler ning sissejuhatus:

See on film sellest, kuidas kultuur päästis ühe rahva.

Filmi autorid, James ja Maureen Castle Tusty, on ise öelnud:
See on terve rahvuse lugu, tavaliste inimeste lugu, kes ei kaotanud lootust kõigi okupatsiooniaastate kestel - ja kelle sügaval hoitud rahvustunne aitas impeeriumi lammutada.

See film oli patriootlik, ilus, hingemattev, armas... Loomulikult andsid oma osa sellesse taustaks kõlanud laulupeo laulud: "Mu isamaa on minu arm" ja "Ilus maa" (mis on üks minu isiklikke lemmikuid), juba varemgi nähtud filmikaadrid (alguses mitte nii ilusast küüditamisest, hiljem öölaulupidudest, Balti ketist, noortest Lauristinist triibulises särgis, Heinz Valgust karjumas: "Ükskord võidame me niikuinii!" jne). Kananahk tuli ihule esimese 5 sekundi jooksul ning värelev hingamine oli veel filmi kestelgi. Silmad olid kohati märjad. Ma olengi üliemotsionaalne..., aga siiski...

Ma ei tea, kuivõrd tore või hea oli see film tehniliselt, kuid ma saan aru, miks ta PÖFFil aplausiga vastu võeti. Ma tahtsin ka plaksutada. See film oli puhtalt emotsioonidele üles ehitatud ja sellega sai ta ka suurepäraselt hakkama. Ausalt, ma olen üllatunud. Ma ei tea, kas eestlased oleksid suutnud sellist filmi teha... Filmi, mida võiks vaadata, lihtsalt selleks, et endale veidi meelde tuletada kui hästi meil tegelikult läinud on.

Mulle meenus meie Poola tripi "Eestlane olen ja eestlaseks jään", ringis seisvate eestlaste (ja ühe lätlase) näod ja jällegi ma veendusin selles, et ma vist ikka olen veidi patrioot. Nemad ka.

Ma imestasin selle üle, et eestlased saidki selle kõigega vägivallata hakkama. Eriti tekkis see tunne vaadates kaadreid Toompea vallutamisest. Savisaare: "Ma kordan, Toompead rünnatakse!" ning see, kuidas eestlased võisid inerrindlastele, kes Toompea õues lõksus olid öelda: "Got ya!" ja hoolimata provotsioonidest ,mitte kasutada vägivalda. Et tuhandete inimeste seas ei olnud ühtegi idiooti, kes oleks kellelegi paugu ära andnud. Oleks olnud vaja ainult ühte lolli, kes kõik ära rikuks, kuid seda lolli ei olnud. Õnneks. Kas täna see läheks nii?

Ma mõtlesin, et hoolimata takistustest, me peame hakkama saama. Tsiteerides "Tulnukat": "Elu on seiklus, raisk!". Augustis ma tundsin ka sellist patriotismi puhangut nagu praegu. Mul kummitab "Ilus maa". Mõnikord on mul ikkagi hirm meie tuleviku pärast, eriti viimase aja pronksist sündmusi jälgides...

Ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele, kes Eestis elavad...

Kes läheks täna teletorni kaitsma?