Kodust kaugel on inimesed samasugused

Lubasin läbi lugeda kaks raamatut. Esimene oli poole peal, seega tundus selle lõpuleviimine mõistlik tegevus.

Olen mõned aastad jälginud Eesti esiblogijaks (tõesti, mis kummaline nimetus) peetava Epp Petrone blogi. Aga seni ei olnud ma kordagi lugenud ühtki Petrone Print raamatut - "Minu" sarjad tunduvad väga atraktiivsed ning olen uhke ühe oma koolikaaslase üle, kes on oma "Minuga" hakkama saanud. Khm, silmad maas, selle loen ka varsti-varsti läbi. Ja ma olen tihti mõelnud, et tegelikult on mul ju endalgi mõned tuttavad, kes kirjutaksid ilmselt suurepärase "Minu" raamatu. Iseasi, kas nad seda ka teha tahavad.

Igal juhul sai esimeseks valikuks "Minu Argentina" (autor Liis Kängsepp). Valik oli igati loogiline:
a) Liisi ma mäletan mingitest meedialaagritest -ja reisidelt (mina olin nii titt, et vaevalt tema mälu mind eristaks);
b) keegi ütles, et see on haaravam kui "Minu Hispaania" (mis on teine raamat mu riiulil ja lugemisjärjekorras järgmine);
c) üks mu hea lapsepõlvesõber veetis kunagi vahetusaasta Argentinas ning on sellest seniajani vaimustunud ja... viimaks kõige tähtsam
d) mu armastus Lõuna-Ameerika vastu ei oleks lubanud mul midagi muud valida :)

Raamat oli haarav, millest annab tunnustust see, et kokku lugesin teda kahel õhtul ;) Kahekeelsed pealkirjad andsid mulle rõõmsa mängu - "ära eestikeelset enne vaata, kui proovid hispaaniakeelset tuvastada".

Lihtne ja mõnus lugemine, mille parimaks osaks oli kindlasti see, et autor üritas Argentina elu-olu kuidagigi struktureerida. Selle tulemusena olid peatükid muidugi täiesti erinevate pikkustega (lõpus jäid nad aina lühemaks), kuid väga see ei häirinud (khm, ma olen selline peatükkidena lugeja, verstapostid minu jaoks). Neelasin neid peatükke, kus ta rääkis Argentina vaatamisväärsustest ja neist kohtadest, kuhu turistid jõuavad üha enam, aga mis on endiselt hingematvalt kaunid. Nii on minu "kui külastada Argentinat, külasta..."-listi või kui "kui külastada Tulemaad, külasta..." lisandunud:
Ushuaia
El Calafata
Perito Moreno
Malba
Palermo Viejo
ja Cafe Torton (ma kujutan juba ette, kuidas veedan seal tunde).

Lisaks tundsin end kui harimatu, kui Las Madres de Plaza de Mayo-liikumine mulle seni oli võõras olnud.

Selle raamatu üheks tugevaks küljeks oligi see, et Argentina kultuur sai veidi selgemaks (ja mitte tango, eks!). Liis kirjeldas sündmusi läbi emotsiooni: kõige selgemalt ilmselt rääkides Varjude Linnast ning oma ajutisest töökohast. Vaesus ja rikkus oli omaette teema... tea, kas Liis sattus ka tõsiselt rikaste linnaosadesse? Seda kontrasti tahaks näha...

Veelgi huvitavam aga oli see, kuivõrd palju äratundmisrõõmu- ja nukrust see raamat pakkus. Kõik inimesed, kes on Eestist kaugel, on mõnevõrra sarnased. Me igatseme ilmtingimata oma piimatoodete järele (isegi kui me neid Eestis eriti ei söö) ja raudpoltkindlalt vihastume me asukohariigi pangandussüsteemi peale. Ja kui patriootlikuks me välismaal muutume :) Nii oligi "Minu Argentina" lugemine minu jaoks rännak Iirimaale, Belgiasse ja Portugali. Meenutasin neid asju, millega ma neis riikides kuidagi ära harjuda ei suutnud, ent samas ka inimesi-kohti, kellest siiani väga puudust tunnen (jah, isegi novembrikuisest ukselt-uksele käimisest Iirimaa mõnusa ilmaga - nii et tuul puhub mütsi peast ja vihma sajab alt-üles). Mulle meenus, kuidas ma Eestisse tulles ehmatasin, et poes müüjad ei naerata ning räägivad eesti keeles :) Erinev ei olnud ka see, et kodust kaugel klikime paratamatult välismaalastega - me oleme ju kõik kodust kaugel ja teame, mida tegelikult tunneme (isegi, kui kodust äraminek oli viimaste aastate suurim unistus ja

Olles ise viibinud pikemat aega tsiviliseeritud Euroopas (khm, Portugali puhul on see vähemasti ööklubisid külastades küll liialdatud väide, aga üldiselt), siis meenusid lühemad reisid neisse paikadesse, mille sarnasus Argentinaga on vähemalt raamatu põhjal hämmastav. Eriti elavalt tuli see esile, kui Liis kirjeldas Argentina liiklust - mulle tundus, et see on täpselt sama, mis Gruusias - kaherealine tee muutub hetkega viierealiseks, jalakäija vastutab ise, kas ta soovib elus püsida, punane on algajatele ning taksojuhid on hullud :)

Ja siis... lugedes Argentinast tundus, et ega Eestigi kaugele maha ei jää. Küsimused "Kuhu kadus vesi?" või "Kuhu kadus elekter?" kummitavad ka paljusid Eesti äärealade elanikke (ütleme nii, et mu vanematekodus Rõuges on küünlad püsivalt paigutatud strateegilistesse kohtadesse ning vesi kogutud anumatesse, et vajadusel kasutada - aeg-ajalt ikka vahetame ka :D) ja seda mitte ainult tormi ajal.

Midagi segas ka? Ilmselt olekski raamatus tahtnud näha pilte, kuid kuuldavasti on see probleem uuemate "Minu"-sarja raamatute puhul kõrvaldatud. Oleks tahtnud näha Varjude Linna või seda uberikku korterit. Muud ei ole mul õigust kritiseerida, sest minu jaoks oli "Minu Argentina" ikkagi Liis Kängsepa päevaraamat. Midagi tema jaoks väga isiklikku ja oma. Tema kogemus, tema elu. Aga jah, see kogemus oli hämmastavalt sarnane sellele, mida mina olen kogenud siin omas koduses Euroopas.