Töötada või mitte - selles on dilemma

Alates sellest hetkest, kui sulgesin kontoriukse Tallinnas olen mõelnud, kas ma peaks tööl käima või mitte.

Ühiskond nõuab minult töölkäimist - oh kui te vaid näeksite neid pilke kui ütlen, et olen töövaba ja vahel toimetan millegagi, kui tahtmist on. Need pilgud on hindavad (kas ta on lolliks läinud? Rikkad vanemad? Noorus on hukas!), kuid loomulikult peitub neis ka teatav annus kadedust (sest kes ei tahaks mõnel päeval tööle mitte minna). Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldib tööl käia. Suurimaks negatiivseks küljeks on muidugi vabaduse puudus - kahjuks ei ole endiselt piisavalt töökohti, kus võiksin olla ise oma aja peremees ja mulle tundub, et ei teki ka, enne kui ma ei ole 10 aastat oma ettevõtmist ajanud, et siis nädalake puhata.

Tööl käimisega kaasnevad mõningased hüved: stabiilne sissetulek; kui veab, siis toredad kolleegid; vahel väljakutsuvad tööülesanded.

Tööl mittekäimise suurim hüve on see, et mul põhimõtteliselt on aega tegeleda iseenda arendamisega (nt vene keel), tegeleda kooliasjadega (mille ma suudan tudenglikul kombel ikkagi viimasele minutile jätta) ja võin ise otsustada, mis kell ma ärkan (üldiselt ikka 6 ja 7 vahel, nii et suurt erinevust tööl käimisega ei ole).

Samas ei võta see kooliskäimine nüüd kõike mu energiat ja seetõttu tundub mulle kohati, et selline "teen tööd, kui tahan"-suhtumine on puhas enesepettus. Tegelikult passin ma pool aega niisama ja teise osa ajast teen süüa (sest söögitegemine teatavasti võtab tohutult palju aega, eriti kui valmistoodangut eriti ei tarbi - aga see on teine teema).

Nii ma siis tasakesi surfan internetis ja mõtlen selle asja peale. Majanduse olukord ja minu asumine Tartus muidugi annavad lootust olla veel mõnda aega töövaba. Kuigi täna käisin tööintervjuul, mis kestis rekordilised 3 tundi!

Mul on kuidagi tunne, et kooli ja tööd ühendades suutsin ma oma aega paremini planeerida. Aga minu teine mina ütleb, et ole ratsionaalne, õpi ja korista vahelduseks oma tuba ära, siis mõtle töö peale.