Lõpuks ometi talv!

Kaks aastat ootasin ja lõpuks ta tuli - talv. Okei, kevadel tuli ka kaheks päevaks. Aga täna. Täna ta tahab juba aknast sisse tulla ja tegelikult on see mõnus. Ei vingu (aga ma olen ka keskköetud soojas toas, ei olegi nagu põhjust).

Mu kursakaaslased istusid rõõsalt mitu tundi Tartu-Tallinn kiirrongiga lumevangis. Teised jäid kinni lennujaama juurde jne. Rohkem võib lugeda siit ja siit. Uudiseid ma lugeda ei viitsi, sest ma võin ette ennustada, et need räägivad lumevangis olevatest rongidest, bussidest, autodest ja lennukitest.

Hommikul kooli minnes oli maagiline. Linn oli valge ja tuul ei olnud veel tõusnud. Pärast hoogsat enesekehtestamist taas õue minnes ootas aga külm tuul ning lumetorm. See näkku sadamine mulle ei meeldi, seega tõmbasin salli silmadeni, aga vastu tuli mulle üks noor papa turvahälliga. Tundus, et nad olid just toast väljunud ja ilmselt kohe autosse minemas (sest papal oli seljas vaid pintsak). Väikesel tibul aga ei oldud turvahälli varju peale tõmmatud, nii ta siis võitles selle lumega veidi krimpsus näoga, isa ilmselt kogemata ei pannud tähele, et mõnekuulisele ei pruugi meeldida lumi ninas, silmas, suus ja peas kui oleks võimalik olla veidigi varjus.

Aga kõige ilusam oli öösel kell 3 kui kõndisime lumesajus ja tuulevaikuses Illusioonist koju (kus vaatasime HU?-d, mis oli hea). Raatuse kooli kõrval viskasime end värskele lumele maha, tegime lumeingleid ja õhkasime, et sellepärast me Tartut armastamegi. Nüüd hoian pöialt, et reedel saaksime kelgutama.