Kultuur ja PÖFF

Päeva helgeim hetk seisnes muidugi selles, et mulle meenus peatne detsembri saabumine ja sellega seoses PÖFF. Eelmisel aastal nautisin selle asemel Portugali sooja päikest (ja ei saa öelda, et ma seda ei igatseks). Eks PÖFF peab tooma pimedasse aega väheke helgust (khmm, kui see nende filmide puhul võimalik on).

Teisipäeval käisime vaatamas "Kuidas dresseerida meest?" Merle Palmiste esituses. Ei olnud kõige halvem, aga paljust oli ka puudu. Vähemasti minu jaoks. Ootusi mul iseenesest ei olnudki, oleks naerda tahtnud (komöödiaetenduse puhul ikka on sellised kummalised ootused natuke), aga seda... ei olnud särtsu. Ilmselt seisnes minu suur probleem ka selles, et olen näinud "Ürgmeest" Jan Uuspõllu esituses ja see oli tegelikult hea. Ja uskuge mind, härra Uuspõld ei kuulu kindlasti minu lemmiknäitlejate nimistusse, kuid see etendus koos Mesimehega kindlasti on tõstnud tema väärtust. Mulle ikka tundub, et kui lähed palagani vaatama, siis olgu tulemust ka.

Reedel vaatasime Vanemuises muusikali. "Sugar". Noh. Veikko Täär on muidugi ilus mees ja kindlasti ka väga mitmekülgne. Ütleme nii, et tema ja Andero Ermel olid päris pandavad naised. Aju sai korraks välja lülitada, mis oligi kogu õhtu eesmärk. Lisaks oli mul tohutu janu ja saime teada, et noorus on hukas (mingi klassiekskursioon või midagi lihtsalt trügis süüdimatult garderoobis kõigist ette... kari 14-16 aastaseid... vaatasid teisele poole, et mitte pälvida mingeid pilke... olime valmis neid lööma, aga otsustasime, et oleme liialt vanad ja liialt väärikad).

Tegelikult ma tunnen, et mul on tugev vajadus hea teatri ja kultuuri järele.