26.3.08

Integratsioonist. Emotsioonidega.

Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.

Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.

Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?

Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?

Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).

Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.

3 kommentaari:

Marjakas ütles ...

Mina ei nimeta ennast kohe kindlasti mitte russofoobiks. Ma võin tõesti hea meelega suhelda venelastega ning ette ei ole mul midagi heita. Välja arvatud üks asi, mida sa ka ise, Triin, juba nimetasid. Eesti keelt peab oskama, kui elad Eestis!

See, et venelane tahab mõne eestlasega rääkida ja kui selgub, et eestlane ei oskagi vene keelt ning siis lausa vihastub, pole minu arust normaalne. Lihtsalt ei ole. Seda ei hakka ma iial mõistma ega aktsepteerima.

Mis puutub märatsejatesse, siis see tegelikult pole nii lihtne, et märatsesid hullud ja et vahet pole, mis rahvusest nad on. Ma usun, et märatsejad olid enamuses ikkagi venelased, aga nad olid üles ässitatud venelased. Kuule, kui ei oska Eestis eesti keelt ja ainus infokanal on Öise Vahtkonna kodulehekülg, siis polegi ime, et hakkad eneselegi märkamatult hullu panema. Üks päev kukud linnapeal märatsema, inimesi pussitama ja hügieenisidemeid varastama, teine päev lähed vahetad kõik kroonid eurodeks. Lisaks veel see, et venelastele on läbi aegade ajalugu valesti õpetatud. Vene koolides olevat olnud õpikud, kus kirjutati ju selgelt, et mitte venelane ei tulnud Eestisse, et see anastada, vaid venelane tuli eestlasele appi Saksamaa vastu võitlema. Ja kui sa asjast sellist teadmist omad, siis pole jälle ju imelik, kui nüüd tunned, et no kurat, on eestlane, raisk. Meie tulime appi, aga tema ei ole tänulik ja kaevab meie sõdureid maa seest välja ja ei luba meil haual mälestamas käia.

Evelin ütles ...

Ma olen ka viimasel ajal (tegelt juba umbes 4-5 aastat :D) sellel teemal mõtteid mõlgutanud. Ja ma olen su hinnangutega täitsa nõus. Mul oli näiteks selline kogemus eelmise aasta kevadel (enne mässu ja möllu), et pidin oma Euroopa välispoliitika seminaris pidama loengu Balti riikide välispoliitika kohta ja rääkisin ka selle tinatükki ümber toimuvast arutelust ja üldiselt eestlaste-venelaste suhetest. Ma ütlesin, et saan aru küll, et ajalugu on kehva ja kõik venelased ei ole väga huvitatud integreerumisest (keel jmt), aga et eestlased on ka ikka päris ülbed olnud selles osas. Ja et mina isiklikult ei pea viha venelaste vastu - minu meelest on venelased väga heatahtlik rahvas ja nende kultuur väärib rohkem austust kui see Eestis saab. Enamik inimesi vaatas mind nagu lollakat ja ei saanud aru, miks ma nii sõbralik olen "okupantide" vastu...Ja siis ma sain aru, et vaenlaste tekitamine pole ainult eestlaste probleem: USA ühiskonnas on samasugused diskriminatsiooni ja integratsiooni probleemid, sest inimesed vaatavad asju vaid enda mätta otsast (ja sealt näevad ka ainult enda naba vahetut ümbrust). Tulemuseks, nagu sa ütlesid, see, et meie ühiskonnad on halvatud ja multikulti kogemused jäävad saamata. Kurb minu arvates.

Paula ütles ...

minagi olen p2ris huvitavetele vestlustele sellel teemal siin Portugalis sattunud. veider kyll...