Kuna me suureks kasvame?

Kui vana on vana? Kuna on inimene täiskasvanud? Kas unistamine on lastele või lapsik? Kuna ma suureks kasvan?

Ma olen sellele mitu kuud mõelnud. Osad teist on ilmselt mind isegi kuulnud ütlemas: "Ei, ma pean suureks kasvama." Ma vaatan ümberringi. Terve hulk mu tutvusringkonnast on alustanud "päris elu", nad käivad tööl, maksavad auto-, korteri- ja jumal teab veel mille liisingut. Ja ma tunnen, et ma peaks ka tööle hakkama. Asjalikuks. Ja siis teine osa minu tutvusringkonnast reisib ringi, õpib, seikleb ja teeb veel kõiksugu põnevaid asju. Ma tahaks olla see teine osa, aga ma tunnen, et tegelikult oleks aeg esimeseks.

Umbes kümme aastat tagasi arvasin ma, et esimese lapse võiks saada 25selt. Täna ei tundu see reaalsena, kuigi ma ei välista midagi ja elu läheb nagu läheb... Ma ei ole olnud kordagi tõsises pikas suhtes (aga oi, need mis on olnud, on osutunud sellegipoolest pikkadeks), isegi mitte töösuhtes ;) Aga sel aastal lõi reaalsus otse näkku... Paarid, kes tundusid olevat ideaalsed, läksid lahku. Minu eakaaslasi mitte ei võetud tööle, vaid edutati. Ja üks väga kallis sõber saab mõne kuu jooksul lapsevanemaks. Mul on nende kõigi üle hea meel, aga mulle tundub nagu ma vaataks nende elu kusagilt kõrvalt.

Mul on ikka veel tunne, et kusagilt langeb mulle sülle TEADMINE, mida ma tahan oma eluga teha. Aga mida päev edasi, seda enam tundub mulle, et selle ootamine tuleb lõpetada. Seiklemine tuleb lõpetada. Ei saa sõita kolmeks kuuks Portugali vaimsele puhkusele, sest ma ju ei olegi enne Portugalis elanud. Või plaanida Lõuna-Ameerika vallutamist. Peaks suureks kasvama ja hakkama tegelema tõsiste inimeste tõsiste asjadega.

Aga, kurat küll, ma ei taha. Ma tahan, et minus oleks veel naiivitar, kes usuks, et õiged lahendused tulevad ise (ja kui aus olla, siis ma ikka usun).

Ainult üks mu sõber sai minust aru, kui rääkisin talle järjekordselt oma "Ma veel ei tea, mida ma teha tahan. Võiks nagu tööle minna ja peaks nagu, aga tahaks õppida." Ta ütles midagi sellist: "Ma arvan, et sa lihtsalt ootad õiget pakkumist ja kui miski tundub piisavalt põnev, siis sa selle ka võtad."

Ja tal on õigus. Ma arvangi nii. Aga mis on see piisavalt põnev? Kas ma tunnen ta ära? Kas ta tuleb? Need eneseotsingud hakkavad väsitavaks muutuma. Kuna ma kasvan suureks ja enam ei usu, et teadmine tuleb ise? Või ei tohikski suureks kasvada?

Ma keeldun allumast mallile, kus ma peaks minema tööle, ostma korteri, maksma laenu, võib-olla omandama magistri (ma valisin aine vist juba välja), leidma mehe, saama lapsi. Ma tahan seda kõike, aga ma tahan seda lihtsamalt. Unistan edasi?

Sotsiaalse elu taassünd

Ma olen mõned päevad kodus olnud, olin rahus ja vaikuses, kokku kolm inimest vist helistasid. Mina juba panin kõrva taha, et näed, jälle läks nii nagu alati - osad inimesed on ära kadunud. Isegi kolmest kuust piisab.

Aga täna, kui lõpuks end tsivilisatsiooni vedasin, tuli välja, et mõni sõber on veel alles. St pigem ei lakanud telefon helisemast. Ja see on üsna kummaline, kui kolm kuud oli telefon peaaegu vait. Peab ennast näitama, siis nähakse. Tundub nii.

See sõpruse ja sõprade/tuttavate asi ujus jälle esile vist aastalõpu tõttu.

Paratamatult püüan ma kuidagi oma aastat kokku võtta, suhteid analüüsida jne... Täna tegin seda täiesti teadlikult ja üks kivi kukkus turjalt ära või vähemasti läks kergemaks. Selle üle olen ma siiralt väga rõõmus, sest ma tean, et see piinas lisaks minule ka kedagi teist. Ja ma tõesti loodan, et tal on ka parem. Ma tahaks, et oleks. Me kõik väärime rahulolu ja õnne, sealhulgas need, kes tavaliselt inimestes just head näevad.

Kahjuks pean ka tõdema, et iga aasta lõpeb ja algab samamoodi - ekside esilekerkimisega. See on kohe krooniline ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus, kes selle tõve all kannatab. Inimesed, kes endal enam meeles ei mõlgu või vähemasti oled suutnud nad kuhugi mälusahtlisse pista, kust nad ei peaks enam välja tulema... Ma arvan, et iga naine (ja ma kahtlustan ka, et mees) suudab tuua vähemalt ühe näite sellest, kuidas enne jõule/jõulude ajal/aastavahetusel saavad nad smsi, e-maili, kirja, postkaardi, telefonikõne või kingituse mõnelt oma eksilt. Ja need pole mingid tavalised ühendust võtud, vaid: "ma armastan sind", "sa oled mulle parim", "ma olin nii loll, et ei saanud aru, mis mul on, kui sa mul olemas olid", "ma mõtlen su peale", "sa oled endiselt musi", "ma tahaks sinust rohkem kuulda"- tagamõttega kontaktiloomiskatsed. Minu loogika on neid ignoreerida, sest neile mingitki pidi (kas või lakooniliselt ja ilma tagamõtteta) vastamine on puhas ajaraisk ja/või enda närvide kulutamine. Jah, isegi kui endal on veel tundeid - endiselt mõttetu. Sest jõulud lähevad mööda ja päevad pikemaks... Eksid taastavad oma endise kuju ja kujutavad ette, et nad ei võtnud sinuga kolm nädalat tagasi ühendust. Ja sa arvad, et see kõik on lõpuks läbi, kuni tulevad... järgmised jõulud! Palju õnne!

Sellest ei tasu end siiski heituda lasta, sest ikkagi leidub mõni sõber, kes rõõmsal häälel helistab ja küsib: "Oi, kas sa nüüd oledki siin?" või saad keset vestlust ikka-nii-tore-et-sa-tagasi-oled-kallistuse. Või saadetakse sind kuulama jõululaulude kontserti, justkui alateadlikult aimates, et mõtlesid juba mitu nädalat, et võiks minna muusikat kuulama. Täna ma suhtlesin intensiivselt umbes kaheksa inimesega ja seda on rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku (väikeste liialdustega, aga peaaegu). Vahelduseks täitsa mõnus.

Mu aasta oli nii sürr, et ma ei oskaks seda kuidagi kokku võtta... Ma sain vabaks, ma nautisin seda, ma ärritusin, rõõmustasin, kurvastasin, lõbutsesin... Ma ise arvan, et mul oli teine noorus ;) Käitusin palju nagu 16-aastane. Ja olgugi, et see oli tore, vahel... Ma tahan, et see aasta saaks läbi. Minu jaoks on uus aasta uus lehekülg ja sel korral... Sel korral ma ei tea, mida ma kuu aja pärast teen. Või poole aasta. Preili "pool elust on pool aastat ette planeeritud" mõtleb hetkel ette umbes 4 päeva. Sisemised heitlused sinna juurde.

Natuke hirmutav, aga oiiii kui põnev.

Pühad kodus

Euroopa kõrgeim jõulupuu Portos. Tehis, aga kõrge ja ilus!

Ilusaid pühi!

Loodan, et veedate need kõige kallimate inimeste keskel.

Ma jõudsin koju. Ja natuke pärast mind jõudis ka mu kott. Seiklemist oli ja tõesti, jõulude ajal on lennujaamas NII tore ;) Teinekordki kohe tahaks jõulude ajal reisida. Eriti kui peab ümber istuma nt Amsterdamis või Frankfurtis. Vahet pole kus, peaasi, et saaks lennukeid vahetada. Aga tegelikult KLM käitus täiesti korralikult kuni Tallinna lennuni, kus olid OI kui kurjad teenindajad (mu koht oli veidi ülebookitud ja nad isegi tõstsid mu äriklassi, aga kogu muu käitumine, mnjah) ja TAP oli ka üllatavalt armas (mis ei olevatki nii tavaline, aga mul muu kogemus puudub). Ja pagas jõudis enne jõule (tänu muidugi pagasi Tallinnast äratoojatele, kellel polnud lennufirmaga miskit pistmist).

Ja vastuseks küsimustele: "Kuna sa nüüd ära lähed?" või "Kas sa jääd nüüd Eestisse?"

Hetkel olen ma Eestis. Edasine plaan on kool ära lõpetada, muud plaanid puuduvad.

Ainult 10 päeva veel

Ma ei saanud lihtsalt kelkimata jätta:

meil on siin soe (eriti rõdul, kus dressipluusiga on selgelt palav). Vilus on pluss 14.

Autod lasevad endiselt kõiki inimesi üle tee. Kinopiletid on odavamad kui Eestis ja päkapikud ronivad mööda palme.

Ideaalne maailm? No mitte päris, inimesi on puudu, aga üldiselt :)

Koduigatsusest - üsna otsekoheselt.

Kahe nädala pärast samal ajal, kui juhused langevad kokku kenasti, asun ma Tallinn-Tartu maanteel või Sõpruse puiesteel. Igal juhul Eestis. Ja teate? Ma isegi ei igatse seda. Enam.

Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).

Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.

Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).

Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!

Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.

Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.

Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.

Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.