Öine sõit...

Võtke 2 tundi und, segage see 6 kohvi ja veiniga, lisage rohkelt suhkrut ja koort ning kokku saate minu eile õhtul. Sombi.

Sombi läks K. ja E.ga bussijaama. Bussijaama ei mahtunud egod hästi ära. Tekkis mure, et kas bussi peale mahuvad. Võtsime tagumised istmed, et oleks lahedamalt ruumi. Egod pidid ühele istmele mahtuma, kokku kolmele siis.

Siis tuli M, tema spordikoti rihm jäi tooli taha kinni. Sain teha oma päeva heateo ning rihma vabastada. Siis läks lahti. Hakkasime rääkima. Elust, inimestest, suhetest. Minu ees istunud A. tundus olevat asjast huvitatud, E. teatas talle, et kui ta soovib, võib ta vestlusega liituda. Nii ka läks. Lisaks eelpool mainitule rääkisime veel meestest, naistest, sõprusest, seksist, müügitööst, Ameerikast ja aloe vera jogurtist. Me rääkisime 2 tundi, sest buss ei sõitnud kauem. Mikrofoni ei hakanud bussijuhilt küsima, terve buss kuulis niigi. Ma arvan, et 5 inimese ehmatav avameelsus pani neid mõtlema sellele, kas me sellist Eestit siis tahtsimegi.

"Noh kui teda pandi ikka 16 korda õhtu jooksul, siis see on kurb, aga no kui ta laseb, siis ikka võib ju." See koht oli traagiline. Kurb.

K. sõnavõtt Tartu Laial tänaval oli kohane: "Huvitav, kas nüüd on teistelt hilja küsida, et kas meie jutt häirib teid?" Kui tuled põlema pandi oli näha kurje, hämmingus ja muigel nägusid. Ma peitsin end tooli taha.

Tegelikult tahtsin ma seda öelda, et bussisõidud võivad olla äärmiselt huvitavad. Päevad, kus sa jood rohkem kohvi kui kogu aasta jooksul kokku peavadki huvitavad olema.