Meile on palju antud- ikka oleme nõutud

Tegelikult pidin täna millegist muust kirjutama, aga meedial on minu üle suur võim. Ja terve laupäeva nad pasundasid, et oli kirjand ja siis ma pühapäeva lõunaks suutsin end sundida kirjanditeemasid vaatama... Asjadega tuleb kursis olla. Mulle teemad meeldisid. Sai kirjutada kõigest ja mitte millegist. Aga see meenutas mulle seda, et aasta aega tagasi meeldisid mulle ka teemad ja otsustasin kirjutada mitte millegist ning jõle kaua aega läks. Sellega meenus mulle ka see, et riigieksamite aeg oli vist kõige lõdvem aeg kogu keska jooksul. Peaaegu 2 kuud puhkust, laupäeviti ainult toimus aeg-ajalt midagi. Isegi mitte igal laupäeval! Ma ei saa aru nagu, mida inimesed hädaldavad, et on hirmus raske.

Käisin kodus. Erinevalt Maarjast ei õnnestunud mul lumikellukesi lugeda, neid pole meil kunagi olnud. Aga krookuseid on, neid ma ei viitsinud lugeda... Ja sinililli viitsisin, aga saja juures läks sassi... Sinililli on tõesti palju ja igal pool. Kuivanud lehti on ka, neid, mida riisuda tuleb, aga sinililli... Ma olen nii rõõmus, nad on nii ilusad... mmm... aga nüüd ma olen Tartus ja siin oli tuul.

Kusjuures tuulise ilma puhul otsustasime sõbrannaga teha Emajõe ääres ühed õlled, nagu parmud kunagi. Meie algne kavatsus juua Bocki lõppes sellega, et sõbranna jõi Tartu Red Impreali ja mina San Migueli. No mis ma parata saan, et mulle meeldivad maisiõlud rohkem? Stiili mõttes võtsime ka küpsetatud kanakoivad lisaks. Siis istutasime end pingi peale. Väga lõbus oli, mööda läks 10 jooksjat, mõned tavainimesed ning üks daam. Daam püüdis mööda vaadata, aga noh... ei tulnud välja. Õlu oli hea, kints oli hea, tuul oli jõle külm, nii et näpud on siiani kanged.