Per aspera ad astra.

Panin suvalise täpsusega paika ajakava järgmiseks 7 nädalaks. Tegelikult on õppetöö to do list kõigest üks A4. Tööülesandeid ma sinna lisama ei hakka, neid on ka rohkem kui 8 h tööpäevas.


(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)

Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.

Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini):
- Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused);
- kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!";
- Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama;
- kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe;
- mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen;
- 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma);
- kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua;
- hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida;
- helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah");
- helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.

Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.

Eesmärgid

Käisime vaatamas filmi "Rahumeelne sõdalane". Film iseenesest oli igati mõtlemapanev. Mõned mõtted:
- Surm on ainult veidi radikaalsem kui teismeliseiga, seega nothing to worry about.
- There's never nothing going on. Märka asju enda ümber.
- Arvesta, et sul ei ole kontrolli mitte millegi üle. Sellega ma muide ei nõustu, ma usun, et meil on kontroll meie mõtlemise üle.
- Tähtis ei ole eesmärk, vaid teekond.
- Elus on kolm tähtsat seadust:
a) paradoks - elu on müsteerium. Ära raiska aega sellest arusaamiseks;
b) huumor - säilita huumorisoon, eelkõige enda suhtes. See on enneolematu tugevus;
c) muutus - tea, et miski ei jää samaks.

Oli veel. "Rahumeelne sõdalane" on umbes nagu "Saladus". Ma ütleks, et mitte nii diip, selles suhtes, et ta jätab inimesele siiski valikuvabaduse - kas uskuda või mitte. Ja kui mitte, siis võtta filmi fantaasiana. Sest tegemist on ikkagi mängufilmiga. "Saladus" oli selline... liig saatevormis lihtsalt vaatamiseks. Naljakas oli muidugi ka see, mis näitlejad seal mängisid. Huvitav, kas nad ise teadsid, et tegemist peaks olema diibi asjaga?

Filmi lõppedes rääkisid inimesed juttu, Vain jagas soovitusi. Muide tema väitis, et eesmärgist tähtsamad on tõepoolest teekond ja suund, kuid selle viimase avastas tema ka alles hiljuti.

Aasta neljas kuu käib. Mis on teie selle aasta kaks eesmärki, mida tahaksite saavutada? Kui olete need eristanud, siis kuidas te seda mõõdate?

Minu eesmärgid on Ülo ja Kalle. Väidetavalt saavad need olla ainult mu poolaasta eesmärgid, seega teeme siis nii:
1) Ülo ja Kalle. 19. juuni.
2) igal õhtul tundmine, et see, mille nimel ma pingutan ja raban, teeb mind õnnelikuks. Et ma igal õhtul saaksin öelda, et isegi kui lõpptulemus mind ei rahuldanud või muud sellist, siis igal juhul olin õnnelik seda tehes.

Ülo, Paris ja Anu

Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.

Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).

Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.

Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.

Integratsioonist. Emotsioonidega.

Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.

Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.

Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?

Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?

Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).

Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.

5 muna, korraga

Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.

Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.

Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?

Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.

Race is long.

Ülo on läinud Kalle ees juhtima. Kui nädala alguses oli seis selgelt Kalle kasuks - tema heaks olin lugenud nii mõnedki artiklid, siis nüüd naerab Ülo. Kaks intervjuud on tehtud ja ka transkribeeritud (kuigi ma kuulun samuti nende inimeste hulka, kes arvavad, et tuleks leiutada intervjuud lindilt maha kirjutav masin).

Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.

Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.

Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.

Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.

Internetisuhtlus

Aususe huvides märgin, et mingil määral kasutan internetisuhtluskanaleid. Töö tõttu ka seda va kurja MSNi. Koduses arvutis ei ole :) Jama, kui ei saa ilma, aga saame hakkama...

Mõttejõud.

Otsustasin mõned minutid tagasi haigust ignoreerima hakata. Kui ta tahab olla, siis leidku viis, kuidas seda teha mind häirimata. Ignorantsi taga on lihtne seletus - aega ei ole. Vähemalt juuni alguseni ei saa ma endale lubada mingeid väikeseid ega suuri haigusi või muud sorti kõrvalepõikeid. On muudki teha.

Siit ka Tallinnas elamise eelis. Tartus oleks mul oi-oi kui palju teelt kõrvalekallutajaid. Siin. On ka mõned, aga distants teeb oma töö ;)

Ülo teine osa peaks homme saama sisse uue tõsise hoo. Kalle sai tiitellehe. Ja nagu me kõik teame - tiitelleht on peamine, kui see tehtud, on ülejäänud käkitegu. Ülo peaks oma esialgse kuju saama hiljemalt nii... 6. maiks ja Kalle oma ainsa kuju 19. maiks. Struktuurides on kallutatud jõud, kes arvavad, et Kalle peaks olema inglisekeelne. Aga ma vist arendan siiski emakeelset teadust. Vähemasti sel korral.

Tähelepanu... valmis olla... läks.

Tallinna elu

Nädal kohal. Kohal on ka preilid köha ja nohu ning härra palavik. Nõnda me siis elame. Ja mina arvasin, et üksi hakkab igav.

Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.

Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.

Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.

Portugal: Killukesi argipäevast...

Nelja-aastaste loogika :) Meenutusi Lissabonist.

"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"

"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."

Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"

"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."

"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."

"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"

Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."

Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"

Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."

Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.

Aeg

Kahe baka kirjutamise, ajutise (mõneks ajaks) kodu remontimise ja sisustamise, mitme linna vahel käimise, uude täiskohaga töökohta sisseelamise ning juba mõned päevad kestnud palaviku kõrvalt ei jõua blogi kirjutada.

Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."

Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.

Seljakotid selga...

Mul on tunne nagu ma ainult kolin. Viimased neli aastat ei ole olnud hetke, kus ma ei hakka lähema poole aasta (vist isegi mõne kuu) jooksul kuhugi minema. Tartu-Dublin-Tartu-Gent/Brüssel-Tartu-Tallinn-Tartu-Rõuge-Lissabon-Tartu-Tallinn (vahepeal mitu korraga). Või midagi sinnapoole. Kogu aeg peab midagi pakkima. Ja igal korral tean, et see ei jää viimaseks korraks.

Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.

Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.

Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.

Teine koht - kodu?

Koduks ma seda Ehitajate tee korteri ühte tuba veel ei nimetaks. Hetkel on see bardakk.

Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.

Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.

Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.

Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.

Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.

Kalle sai tunnustuse

Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.

Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.

Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.

Palju õnne, Eesti!

Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.

Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.

Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.

Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."

Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.

Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.

Number Kaks

Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?

Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.

Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.

Raamat on laual

Vahel kaasatakse ettevõtmistesse. Seekord Maria.

Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.

1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.

Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"

Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.

Elame-näeme. Uus maraton algas.

Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!

Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).



Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.

Üks riik juures

Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.

Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.

V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.

Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.




Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.


Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.

Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?