Üleeile õhtul tundsin enne oma spordiringi, et enesetunne pole just SEE. Kraadiklaas näitas särtsakad 37,4 kraadi, mis minu keeles tähendab spordiringist loobumist. Solvusin palaviku peale, ronisin voodisse ja arutlesin suhete teemadel. Nagu alati.
Hommikul ei olnud Poiss Palavik mind maha jätnud (kuigi ta tavaliselt seda teeb), mis tähendas minu keeles päeva kodus, sest ma ei viitsinud end sinna külma töökontorisse vedada. Plaan kell 9 end voodist välja vedada läks vett vedama. Kella 12ks olin siiski suutnud töölt kaasavõetud paberid juba lauale vedada kui lakkamatult hakkas helisema uksekell. Minu: "Kes seal on?"le mingit asjalikku vastust ei tulnud, kuid avasin ukse. Seal värises noor tütarlaps, kes pahvatas: "Kas teie uputate meid?"
Mina siis tegin omad järeldused: alumine naaber (no seesama pere, kellelt ma internetti ärin). Hommikul olin just vaadanud, et netti pole, nüüd leidsin, et veeuputus tuleb kõrvaldada, et netti saada (kuigi tegelt on nende ruutor laes).
Arvestades, et ma ei ole suur veesõber, siis arvasin, et mina pole süüdi. Aga kuna tütarlaps oli nõnda hirmul, läksin temaga kaasa. Uksel võttis mind vastu kosekohin. Loomulikust intelligentsist arvasin, et küllap on WCs see suur veetoru katki läinud ja tõsi ta oli. Vett ei tulnud laest, vaid põranda juurest ja nõnda suure hooga, et koridor, vanni-ja elutuba olid kenasti 20 cmse vee all. Veekraanid aga olid neil... gaasipliidi taga. Tütarlaps värises kui haavaleht. Palusin tal aeg-ajalt hingata. Taas kord demonstreerisin oma igapäevast andekust ning keerasin enne susima hakkamist ikka gaasikraani kinni. Aga sellegipoolest ulatusin näpitsate ja muude abivahenditega vaid sooja vee kraanini. Mõned vandesõnad ja uus katse. Täna on mul nii mõnedki sinikad.
Selleks ajaks kui otsisin mutrivõtit, millega gaasipliit tema torust vabastada, jõudis koju ka neiu isa, kes töö ise ära tegi. Minu rõõmuks jäi pesukaussidega vett korjata. No üsna mitukümmend liitrit kogusin kokku. Parkettpõrandast oli oioi kui kahju. Isa teatas mingi hetk, et ma võin nüüd minema minna. Tütarlaps ütles aitäh.
Nõnda oli kell juba 2 päeval ning ma polnud ikka veel tööd teinud. Puhanud ka ei olnud. Kaalusin tükk aega, kas dušši alla minek oleks alumiste naabrite õnnega mängimine. Otsustasin, et minu soov puhtaks saada on suurem kui minu soov garanteerida, et nende laest miskit tilkuma ei hakkaks (no kuna tundus, et see päev ei olnud neil teps mitte "armastame vett päev"). Kell 22 õhtul hakkasin tööd tegema. Nimetage seda siis viimaseks minutiks. Puhkan kunagi hiljem.
23.8.07
21.8.07
Tuhat fakti, mis ei ütle teile mitte midagi
1. Ma tahan: olla.
2. Mul on: aju, ma loodan.
3. Ma vihkan: proovin seda sõna mitte kasutada. Kasutan "mulle ei meeldi".
4. Ma igatsen: sooja.
5. Ma kahetsen: mitte midagit. Üldiselt pole kombeks kahetseda.
6. Ma armastan: elu.
7. Ma olen alati: valmis.
8. Ma ei ole: võimeline elama reisimata.
9. Ma tantsin: ja kutsun teisi tantsima.
10. Ma laulan: liiga tihti oma hääleprobleeme arvestades.
11. Ma nutan: siis kui vaja.
12. Ma kaotan: juukseklambreid ja patsikumme.
13. Ma tekitan segadust: toas. Kogu aeg.
14. Ma peaks õppima: midagi asjalikku ja tehnilist.
LEMMIKUD
1. Number: 7
2. Värv: kollane.
3. Kuu: juuli.
4. Laul: Wear Sunscreen.
5. Toit: Geisha shokolaad.
6. Jook: vesi. Laimiga.
KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Ära iial ütle iial.
2. Hüppaksid benjit? Ei vist. Aga ma kunagi väitsin ka, et ma ei kõnniks üle Kaarsilla.
3. Liugleksid? Jah, kindlasti.
4. Tapaksid kellegi? Sääski, jah.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Kindlasti saab tehtud.
6. Kõnniksid sütel? Mõtlen selle peale.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Tehtud.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Tehtud. 7 aastat. Võib veel teha.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks ei peaks?
10. Laulaksid karoket? Tehtud. Palju jama kaela tõmmatud.
11. Näitaksid punast tuld? Kas ma näen välja nagu mul oleks punane tuli?
12. Oleksid ellujääja? Ei tea, kas siin on mõeldud saadet "Survivor" või mida? Umbrohi ei hävine.
13. Paneksid kellegi nutma? Tahaks panna nutma õnnest.
14. Lööksid last? Ei.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Tehtud. Miks ma ei peaks?
10 FAKTI
1. Kodulinn: segaduses.
2. Juuste värv: tumepruun, hetkel triibuline. Meeldib.
3. Juuste stiil: pikad.
4. Silmade värv: rohekashallid või hallikasrohekad, olenevalt päevast
5. Kinganumber: 39-40
6. Tuju: ühest äärmusest teise.
7. Naha värv: hele.
8. Vasakukäeline/paremakäeline: parema.
9. Elanud välismaal? Jah, palju ja elan veel, aga Eesti on parim.
VEEL MINGID:
1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kreet, sest ta jope jäi vist minu juurde.
2. Kus sa viimati käisid? Tööl.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Ei mäleta, Hanna oma ajaks ärkasin üles eile.
4. Kellele viimati helistasid? Emale.
5. Kas sa naerad tihti? Õnneks küll jah.
6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Ma loodan.
7. Kas oled sentimentaalne? Vahel isegi liialt.
8. Keskmine nimi? Piisab eesnimest.
9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mis on kuulus? Kes on kuulus?
10. Kas oled sõbralik? Miks ma ei peaks?
11. Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Vanaema diivanil.
12. Viimased filmid, mida vaatasid? Edith Piaf - elusse armunud. Väga kurb, mõtlik ja ilus.
13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? Magasin, nagu ka kuus tundi enne ja pärast.
14. Mida viimati küpsetasid? 8 kooki.
15. Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Kindlalt lühikesed.
16. Kas kannad käevõrusid? Ei, käekella.
17. Hetkel kuulad? Arvuti mahedat mürinat.
VEEL PAAR: (ikka veel loed? Get a life!)
1. Lemmikbänd? Kesköö.
2. Mida sa suitsetad? EI. Ja olen see tüütu, kes soovitab teistel ka lõpetada.
3. Oled rahul praeguse eluga? Rahul, aga liigun edasi.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ojaa. Miks ma ei pidanuks? Sai suurepäraselt koolis käimata ka hakkama.
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Seda, kas ta mind näeb.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Loomulikult meeldivad. Aga mulle ei meeldi nende omadus koguda tolmu.
7. Kas sa tahad abielluda? Loomulikult, ma olen naine ju.
17.8.07
Skype, kümme punkti.
Täna sai see osa minust, kes kannatab professionaalse kretinismi all, orgasmi. Just. See, kuidas Skype oma praegust sisselogimisega seotud jama peaaegu, et otse üle kannab, on nii ilus.
1. Tekkis mingi kamm ja Skype'i sisse enam ei saa (no mina muidugi eile arvasin, et asi on minu arvutis, laadisin programmi maha ja uuesti peale, aga sama häda...)
2. Midagi ei eitatud, vaid kohe hakkas kõikides Skype'i blogides (nii eesti, inglise, prantsuse jne keeltes) pihta kommunikatsioon oma klientidega, kus seletati mõne tunni tagant asjade käiku Skype'le omases sõbramehelikus stiilis. Hea meel oli kohe lugeda, kuidas tublid poisid-tüdrukud Eestis, Luxembourgis ja kus iganes veel, teevad töömesilastena kõik, et ma Skype'i jälle sisse saaks (ja ma usun, et tegidki, sest mainele on see niigi paras löök).
Iseasi muidugi, et kui suur osa Skype'i kasutajatest nende blogi lugejad on. Aktiivsemad osaliselt kindlasti või kui tekkis probleem, siis võib-olla hakkasid. Aga igal juhul plusspunktid operatiivsuse eest asja kajastamisel. Nüüd tahaks veel, et saaks sisselogida, aga niikaua võin end ju MSNiga lõbustada.
1. Tekkis mingi kamm ja Skype'i sisse enam ei saa (no mina muidugi eile arvasin, et asi on minu arvutis, laadisin programmi maha ja uuesti peale, aga sama häda...)
2. Midagi ei eitatud, vaid kohe hakkas kõikides Skype'i blogides (nii eesti, inglise, prantsuse jne keeltes) pihta kommunikatsioon oma klientidega, kus seletati mõne tunni tagant asjade käiku Skype'le omases sõbramehelikus stiilis. Hea meel oli kohe lugeda, kuidas tublid poisid-tüdrukud Eestis, Luxembourgis ja kus iganes veel, teevad töömesilastena kõik, et ma Skype'i jälle sisse saaks (ja ma usun, et tegidki, sest mainele on see niigi paras löök).
Iseasi muidugi, et kui suur osa Skype'i kasutajatest nende blogi lugejad on. Aktiivsemad osaliselt kindlasti või kui tekkis probleem, siis võib-olla hakkasid. Aga igal juhul plusspunktid operatiivsuse eest asja kajastamisel. Nüüd tahaks veel, et saaks sisselogida, aga niikaua võin end ju MSNiga lõbustada.
14.8.07
Patriootlik postitus, taas
Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.
Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.
Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.
Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.
Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.
Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.
Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.
Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.
Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.
Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.
Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.
Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.
Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.
Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.
Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.
Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.
Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.
Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.
Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.
12.8.07
Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají.
"Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají." on tšehhikeelne lause, mida kuulsime kõige rohkem. Tähendab see midagi sellist, et tähelepanu, ärge astuge sisse või välja, uksed sulguvad. Midagi sellist.
Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."
Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."
Lõpuks olime "The grandest of the grand."
Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:
"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."
Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.
Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.
Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.
Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.
Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).
Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."
Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."
Lõpuks olime "The grandest of the grand."
Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:
"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."
Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.
Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.
Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.
Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.
Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).
6.8.07
Avaks loomaaia?
Käisime loomaaias. See oli suhteliselt chill. Kui välja arvata, et me ei näinud karusid, gorillasid, tiigreid, elevante ja midagi veel... Põhjused olid järgnevad:
1. Karude majas oli ainult 1 karu - jääkaru;
2. "Please notice that the tigre kittens need silence." Mis ühtlasi tähendas seda, et tiigreid näidatakse vaid tööpäeva hommikutel. Ajutiselt.
3. Gorillade maja juures ootas meid järgnev teade:
"Our gorillas do not feel well." Prahas on kõik stressis. Vist.
4. Elevandimaja on sel suvel suletud.
Lõvisid neil vist polegi. Ainsad vaatamisväärsused olid seega kaelkirjakud, kellele oli palju ruumi eraldatud, õnneks. Ja Ameerika vapikotkas, kes usute või mitte, hoidis oma tiibu täpselt nagu vapil. Kunagi lisan pildi ka.
Päev algas siiski hästi. Leidsime veinikeldri... Enne loomaaeda (puhtjuhuslikult ja hea oli, me ei läinud loomade mittenägemisest stressi). Pärast mõningast degusteerimist haarasime paar veini kaasa (kodustele ka, jah) ning läksime lossi õunaaeda. Koduõuna maitsega õunad. Ja mõnus veinikeldri jahedusega valge vein. Päike. See ongi elu. La vida bella.
Aga ma kaalun oma loomaaia avamist. Mul saavad olema:
- pandad, kes on bambuse otsinguil;
- lõvid, kes, kallid külastajad, lasid ajutiselt oma puurist jalga;
- gorillad, kellel on stress;
- tiigrid, kes on pidevalt tiined;
- jõehobud, kes on nii flegmad, et võib kahtlustada nende jõkke uppumist;
- alligaatorid, keda saab ajutiselt näha Emajões;
- pruunkarud, kes ajutiselt komandeeriti Vene metsa...
Eraldi puur saab olema turistidele, kes on julgenud mu loomaaeda tulnud. Puuri kasutan gorillade stressiraviks.
4.8.07
Purely Economics.
Mul on kombeks iga eksamisessiooni ajal oma lugejaid harida põnevate teadmistega. Ma ei selgita, mida tähendab electoral college, kuigi ma tean.
Aga ma võin öelda, et luuüdi võtmine inimese kehast on väga valus. Seda sain teada tänasel study sessionil. Kõike muidugi tänu Dr House'le (Hugh Laurie on geenius, lisaks stsenaristidele). Eilsel jõime veini ja tegime üksteisele massaaži. Pildid on kergelt erootilise varjundiga, seega näeb neid ainult Facebookis. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi pilte arvutisse võtta.
Prahasse tulin lootuses majanduse kohta midagi uut õppida, kuna tunnen, et see on ala, kus olen nö pehmetest teadustest ikka väga nõrk (et mitte öelda "loll",lisaks juurale).
Ühe asja õppisin: Kuznetsi kõver.
Kuznetsi kõver nimelt tõestab, et kui majanduslik ebavõrdsus kogu aeg kasvab, siis mingil hetkel jõuab see kohta, kus see hakkab vähenema. Ja see juhtub kõigiga.
Lisaks jägib Kuznetsi kõverat ka praegune kära keskkonna kohta. Ehk siis kõveral on "inequality" asemel nt CO2 eraldumine... Ja kas teadsite, et kõik riigid saavutavad ühel hetkel punkti, kust alates hakkavad nad loodust vähem reostama. Oma majandusliku kasvu ajal nad reostavad (nt nagu enamik Ida-Euroopa riike praegu), kuid mingil hetkel saavutatakse kõrgpunkt ja sealt edasi hakatakse loodusele tagasi andma. Seega lõpuks on nii, et mida kõrgem GDP, seda sõbralikum. Ja tuleb välja, et täitsa edukalt.
See muidugi läheb vastu Al Gore'i teooriaga, et varsti oleme kõik surnud. Aga eks siis näis, kellel on õigus. Ma kavatsen seda asja veel veidi edasi uurida, sest mul on endiselt raske uskuda, et Yandelil on õigus (kuigi varsti tuleb välja üks doktoritöö, mis tõestab sedasama). Aga noh homsel eksamil ma väidan, et on, sest ma tahan ikka head hinnet ju.
Lisaks õppisime ka seda, et Jamestownist ei tuleks mäletada Pocahontast, vaid Sir Thomas Dale'i, kes lisaks sellele, et armus indiaani printsessi, andis sisserännanud inglastele omandiõigusi ja päästis nad näljasurmast. Ahjaa, for the record, Pocahontas ei olnud tegelikult väga ilus.
Pildil on Pocahontas, mitte Sir Dale.
Aga ma võin öelda, et luuüdi võtmine inimese kehast on väga valus. Seda sain teada tänasel study sessionil. Kõike muidugi tänu Dr House'le (Hugh Laurie on geenius, lisaks stsenaristidele). Eilsel jõime veini ja tegime üksteisele massaaži. Pildid on kergelt erootilise varjundiga, seega näeb neid ainult Facebookis. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi pilte arvutisse võtta.
Prahasse tulin lootuses majanduse kohta midagi uut õppida, kuna tunnen, et see on ala, kus olen nö pehmetest teadustest ikka väga nõrk (et mitte öelda "loll",lisaks juurale).
Ühe asja õppisin: Kuznetsi kõver.
Kuznetsi kõver nimelt tõestab, et kui majanduslik ebavõrdsus kogu aeg kasvab, siis mingil hetkel jõuab see kohta, kus see hakkab vähenema. Ja see juhtub kõigiga.
Lisaks jägib Kuznetsi kõverat ka praegune kära keskkonna kohta. Ehk siis kõveral on "inequality" asemel nt CO2 eraldumine... Ja kas teadsite, et kõik riigid saavutavad ühel hetkel punkti, kust alates hakkavad nad loodust vähem reostama. Oma majandusliku kasvu ajal nad reostavad (nt nagu enamik Ida-Euroopa riike praegu), kuid mingil hetkel saavutatakse kõrgpunkt ja sealt edasi hakatakse loodusele tagasi andma. Seega lõpuks on nii, et mida kõrgem GDP, seda sõbralikum. Ja tuleb välja, et täitsa edukalt.
See muidugi läheb vastu Al Gore'i teooriaga, et varsti oleme kõik surnud. Aga eks siis näis, kellel on õigus. Ma kavatsen seda asja veel veidi edasi uurida, sest mul on endiselt raske uskuda, et Yandelil on õigus (kuigi varsti tuleb välja üks doktoritöö, mis tõestab sedasama). Aga noh homsel eksamil ma väidan, et on, sest ma tahan ikka head hinnet ju.
Lisaks õppisime ka seda, et Jamestownist ei tuleks mäletada Pocahontast, vaid Sir Thomas Dale'i, kes lisaks sellele, et armus indiaani printsessi, andis sisserännanud inglastele omandiõigusi ja päästis nad näljasurmast. Ahjaa, for the record, Pocahontas ei olnud tegelikult väga ilus.
Pildil on Pocahontas, mitte Sir Dale.
3.8.07
Praha võlud
Mulle tundub, et käes on aeg selgitada, miks ma endiselt veel Prahas olen, kui minuga igasugu asju juhtub ;)
Aeg seetõttu, et taas kord pean õppima eksamiks... Teiseks. Täna hommikul tegin esimese. Oma kõige esimese magistriastme eksami. Homme siis teine. Majanduses. Ja ma ei jaga majandusest just liiga palju.
Kõigile, kes arvavad, et Praha on eluohtlik koht, võin öelda, et selles on omajagu tõtt, kuid umbes sama palju, kui Tallinna ohtlikkuses. No põhimõtteliselt võid ju ka Tallinnas nuga saada...
Okei, enough. Praha olematust teenindusest olen juba rääkinud. Juulikuu seisuga oli siin 5 meeldivat teenindajat. August tõi aga linna uued tuuled ning leidsin veel kolm müüjat, kelle nägu nende poodi sisenedes ei olnud "tõmba uttu turist", vaid "kui sa väga tahad, siis võid ju vaadata". Kaks olid suisa nii sõbralikud, et pakkusid oma toodete kohta infot (pole enne juhtunud)! Tegemist oli pisikeste Praha disaini müüvate poodidega. Ma ilmselt ei pea mainima, et asjad olid ilusad ja hinnad ka suhteliselt kenad, aga mitte piisavalt ;)
Halva teeninduse kaalub üles aga siinne meeldiv hinnatase. Mida saab 500 eesti krooniga? 2 paari kingi ja kaks paari pesu. Lisaks... Praha on tõeline naisterahva paradiis - loomulikult räägin ma kingapoodide arvust. Rahakotile ei mõju ka üldsegi mitte nii laastavalt kui Eesti kingapoed (well, Eesti kingapoed ka ei mõju, sest sealt pole midagi osta, kui aus olla). Üleüldse kingahindade võrdlemine on mu parim majandusalane teadmine.
Lisaks vahvatele poodidele on Prahas ka paar muuseumit, mille külastamine tuleks siin olles kindlasti plaani võtta. Esiteks muidugi Mucha muuseum. See tšehhi kunstnik on mu uus iidol. Ma lihtsalt armastan teda ja tema töid. Punkt. Oma sünnipäeval sain ilma naljata emotsioonide tulevärgi osaliseks, kui E-ga ta töid vaatasime. Need detailid, värvigamma ja oskus tabada naiste isikupära. Oeh.
See suur maja väljaku otsas, tuntud ka kui National Museum, on väärt külastamist maja arhitektuuri ning laemaalide pärast.
Siis käisin veel vaatamas Salvador Dali joonistuste näitust, mis oli tore, aga Mucha kõrval jäi muidugi nõrgaks. Aga Dali näitusega samas majas oli ka Mucha teine näitus, mis tähendas, et päev lõppes taas kord hüperpositiivselt (samal päeval avastasin ka need kolm lisateenindajat, seega tundus positiivse auraga päev olevat). Juudi kvartal ja Kafka muuseum ootavad veel külastamist. Võimalik, et jätan järgmiseks korraks.
Last but not least. Toredate teenindajate edetabelist on välja jäänud ühe koha ettekandja, kellele kaunid blondid Eesti naised meeldisid sedavõrd, et ta otsustas meile pakkuda tasuta maasika daqiri refilli. Mis saanuks meil selle vastu olla? Ja kõigele lisaks... arvestades kui ilusad me kõik sel õhtul olime, olen endiselt hämmingus, et me ei saanud kahte tasuta refilli.
Samas. Kutt teatas meile, et me võime tellida "Kõike, ka seda, mida menüüs pole."
Ja siis selle programmi inimesed ning need lõputuna näivad peod... Ja eestlaste kohta käivad kuulujutud. Tänahommikune vestlus minu boksinaabriga:
Nikolina: "Triin, kas sinuga on kõik korras?"
Mina: "Jah, miks sa küsid. Kas ei peaks?"
N: "Kuulujutt räägib, et kõik eestlased jõid täna öösel kella kolmeni viina."
Tõde: Täna hommikul oli meil eksam. Öösel me magasime. Kell 00 käisime E-le sünnipäevalaulu laulmas. Enne seda olid kaks eestlast joonud veini ning kohalikku kangemat ja mina nautinud study groupis massaaži ja veini (sellest teinekord). Magama läksid kõik hiljemalt kella 1 paiku ja hommikul olid kõik triksis-traksis eksamil (okei, triksis-traksis võib olla ka liialdus). See muidugi ei hoidnud Sami (eksami läbiviija) ühelt eestlaselt küsimast pärast eksami tagasiandmist: "Kas sa olid valmistunud ka?" ja mõned minutid hiljem: "Kas ta on endiselt purjus?"
Legendaarne, le-legendaarne.
Aeg seetõttu, et taas kord pean õppima eksamiks... Teiseks. Täna hommikul tegin esimese. Oma kõige esimese magistriastme eksami. Homme siis teine. Majanduses. Ja ma ei jaga majandusest just liiga palju.
Kõigile, kes arvavad, et Praha on eluohtlik koht, võin öelda, et selles on omajagu tõtt, kuid umbes sama palju, kui Tallinna ohtlikkuses. No põhimõtteliselt võid ju ka Tallinnas nuga saada...
Okei, enough. Praha olematust teenindusest olen juba rääkinud. Juulikuu seisuga oli siin 5 meeldivat teenindajat. August tõi aga linna uued tuuled ning leidsin veel kolm müüjat, kelle nägu nende poodi sisenedes ei olnud "tõmba uttu turist", vaid "kui sa väga tahad, siis võid ju vaadata". Kaks olid suisa nii sõbralikud, et pakkusid oma toodete kohta infot (pole enne juhtunud)! Tegemist oli pisikeste Praha disaini müüvate poodidega. Ma ilmselt ei pea mainima, et asjad olid ilusad ja hinnad ka suhteliselt kenad, aga mitte piisavalt ;)
Halva teeninduse kaalub üles aga siinne meeldiv hinnatase. Mida saab 500 eesti krooniga? 2 paari kingi ja kaks paari pesu. Lisaks... Praha on tõeline naisterahva paradiis - loomulikult räägin ma kingapoodide arvust. Rahakotile ei mõju ka üldsegi mitte nii laastavalt kui Eesti kingapoed (well, Eesti kingapoed ka ei mõju, sest sealt pole midagi osta, kui aus olla). Üleüldse kingahindade võrdlemine on mu parim majandusalane teadmine.
Lisaks vahvatele poodidele on Prahas ka paar muuseumit, mille külastamine tuleks siin olles kindlasti plaani võtta. Esiteks muidugi Mucha muuseum. See tšehhi kunstnik on mu uus iidol. Ma lihtsalt armastan teda ja tema töid. Punkt. Oma sünnipäeval sain ilma naljata emotsioonide tulevärgi osaliseks, kui E-ga ta töid vaatasime. Need detailid, värvigamma ja oskus tabada naiste isikupära. Oeh.
See suur maja väljaku otsas, tuntud ka kui National Museum, on väärt külastamist maja arhitektuuri ning laemaalide pärast.
Siis käisin veel vaatamas Salvador Dali joonistuste näitust, mis oli tore, aga Mucha kõrval jäi muidugi nõrgaks. Aga Dali näitusega samas majas oli ka Mucha teine näitus, mis tähendas, et päev lõppes taas kord hüperpositiivselt (samal päeval avastasin ka need kolm lisateenindajat, seega tundus positiivse auraga päev olevat). Juudi kvartal ja Kafka muuseum ootavad veel külastamist. Võimalik, et jätan järgmiseks korraks.
Last but not least. Toredate teenindajate edetabelist on välja jäänud ühe koha ettekandja, kellele kaunid blondid Eesti naised meeldisid sedavõrd, et ta otsustas meile pakkuda tasuta maasika daqiri refilli. Mis saanuks meil selle vastu olla? Ja kõigele lisaks... arvestades kui ilusad me kõik sel õhtul olime, olen endiselt hämmingus, et me ei saanud kahte tasuta refilli.
Samas. Kutt teatas meile, et me võime tellida "Kõike, ka seda, mida menüüs pole."
Ja siis selle programmi inimesed ning need lõputuna näivad peod... Ja eestlaste kohta käivad kuulujutud. Tänahommikune vestlus minu boksinaabriga:
Nikolina: "Triin, kas sinuga on kõik korras?"
Mina: "Jah, miks sa küsid. Kas ei peaks?"
N: "Kuulujutt räägib, et kõik eestlased jõid täna öösel kella kolmeni viina."
Tõde: Täna hommikul oli meil eksam. Öösel me magasime. Kell 00 käisime E-le sünnipäevalaulu laulmas. Enne seda olid kaks eestlast joonud veini ning kohalikku kangemat ja mina nautinud study groupis massaaži ja veini (sellest teinekord). Magama läksid kõik hiljemalt kella 1 paiku ja hommikul olid kõik triksis-traksis eksamil (okei, triksis-traksis võib olla ka liialdus). See muidugi ei hoidnud Sami (eksami läbiviija) ühelt eestlaselt küsimast pärast eksami tagasiandmist: "Kas sa olid valmistunud ka?" ja mõned minutid hiljem: "Kas ta on endiselt purjus?"
Legendaarne, le-legendaarne.
31.7.07
Sünnipäevakingid...
Mu ungarlastest pereliikmed tegid mulle eile kaardi:
See on ilmselt kõige lahedam sünnipäevakaart, mille ma saanud olen... Ja ilmselt kõige lahedam kuni ajani, mil mu lapsed on piisavalt vanad, et pliiatsit käes hoida.
Lisaks oli K nii armas ja rõõmustas mind hommikul ilusa lausega... Ja A laulis mulle: "You're just too good to be true..."
Ja muidugi Eesti AIPESe perekonna kaart, laul ja Priidu korjatud lill, millest ma ei saa lakata rääkimast.
See on ilmselt kõige lahedam sünnipäevakaart, mille ma saanud olen... Ja ilmselt kõige lahedam kuni ajani, mil mu lapsed on piisavalt vanad, et pliiatsit käes hoida.
Lisaks oli K nii armas ja rõõmustas mind hommikul ilusa lausega... Ja A laulis mulle: "You're just too good to be true..."
Ja muidugi Eesti AIPESe perekonna kaart, laul ja Priidu korjatud lill, millest ma ei saa lakata rääkimast.
Kultuuride kokkupõrge...
Noa lugu oli ilmselt väga äärmuslik...
Aserite poolne versioon läbi kuulujuttude:
Aseril oli olnud nuga käes, sest ta lõikas torti ja siis teised hakkasid ta asju käppima ning siis ta nalja pärast ähvardas neid noaga. Või midagi sellist.
Kusagil on tõde.
Aga tegelikult pole meil siin üldse hirmus. Teieni on lihtsalt jõudnud kõige ekstreemsemad näited, kuna mul lihtsalt pole olnud aega rohkem kirjutada. Mu putukahammustus pani mind ilma naljata nädalaks voodisse ning selle järelmõjusid on siiani tunda. Tahaks teada, kes see raibe oli, kes julges mind hammustada. Suure kahju korraldas ta igal juhul. Magasin terve nädala maha. Sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele võidutsevad eestlased kõige haigema rahvuse kategoorias. Meist pole keegi vist täiesti terve olnud kogu selle aja. Meie enda selgitus on: "Estonians don't drink. We do drugs."
Ja rahvastevahelise sõpruse kategooriasse langeb järgmine lugu:
Kosovlased ütlesid, et nemad ei taha serblastega koos riigi esitlust teha. Serblased said kolekurjaks. Kosovo tüdrukutel olid veel ilusad rahvuskostüümid kaasas ja nad tahtsid teha oma tantsu. Serblased olevat veel käinud Ameeriklase jutul, kes ütles, et muidugi võivad kosovlased eraldi teha... Nõnda nad ka tegid. Keset Kosovo tüdrukute kena tantsu tulid keskpõrandale kokku kaks Serbia noormeest... Üleolevate ja rahulolevate nägudega. Pooled kohalolnud inimestest said aru, et nüüd on jama, pooled said aru, et nüüd on suur rahvaste ühinemine. Esimestel oli õigus, sest enne kui muusika lõppes, olid Kosovo tüttod platsilt kadunud. Neid nähti tualetis nutmas või olemas väga endast väljas. Põhjus: serblased rikkusid nende performance'i ära. Kusjuures serblased olid sealjuures olnud veel eriti ülbed ning käinud Kosovo tüdrukute ümber ning neile kõrva sosistanud... No näiteks seda, et nad pole mingi iseseisev riik või seda, et nad ei saa kunagi vabaks... jne.
Kui Ameeriklane seda lugu kuulis, sai ta väga kurjaks ning saatis serblastele e-maili, kus nõudis avalikku vabandamist vms... või ametlikku, kes seda teab... Ja serblased ise ka osad ei tea, et seal kedagi solvati. Ütlesid, et üks kultuur ju, miks nad ei või tantsida...
Tegelikult on kurb.
Ahjaa... ja kuuldavasti olid mingid tibid kihla vedanud, kas enamik eestlasi on pead värvinud või mitte. Kusjuures, me ei ole sellest mingit saladust teinud. Aga kadedus on üks vahva asi. Meie muidugi ei hoia end ka kuidagi tagasi. Ahjaa ja kui Ameeriklane emotsioonidehoos teatas muuhulgas esimese asjana, et ta armastab meid eestlasi, siis vigisesid pisikesed tähelepanuta jäänud neiud mujalt: "Jälle need eestlased..." Mnjah.
Me oleme veel nädal aega siin.
Aserite poolne versioon läbi kuulujuttude:
Aseril oli olnud nuga käes, sest ta lõikas torti ja siis teised hakkasid ta asju käppima ning siis ta nalja pärast ähvardas neid noaga. Või midagi sellist.
Kusagil on tõde.
Aga tegelikult pole meil siin üldse hirmus. Teieni on lihtsalt jõudnud kõige ekstreemsemad näited, kuna mul lihtsalt pole olnud aega rohkem kirjutada. Mu putukahammustus pani mind ilma naljata nädalaks voodisse ning selle järelmõjusid on siiani tunda. Tahaks teada, kes see raibe oli, kes julges mind hammustada. Suure kahju korraldas ta igal juhul. Magasin terve nädala maha. Sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele võidutsevad eestlased kõige haigema rahvuse kategoorias. Meist pole keegi vist täiesti terve olnud kogu selle aja. Meie enda selgitus on: "Estonians don't drink. We do drugs."
Ja rahvastevahelise sõpruse kategooriasse langeb järgmine lugu:
Kosovlased ütlesid, et nemad ei taha serblastega koos riigi esitlust teha. Serblased said kolekurjaks. Kosovo tüdrukutel olid veel ilusad rahvuskostüümid kaasas ja nad tahtsid teha oma tantsu. Serblased olevat veel käinud Ameeriklase jutul, kes ütles, et muidugi võivad kosovlased eraldi teha... Nõnda nad ka tegid. Keset Kosovo tüdrukute kena tantsu tulid keskpõrandale kokku kaks Serbia noormeest... Üleolevate ja rahulolevate nägudega. Pooled kohalolnud inimestest said aru, et nüüd on jama, pooled said aru, et nüüd on suur rahvaste ühinemine. Esimestel oli õigus, sest enne kui muusika lõppes, olid Kosovo tüttod platsilt kadunud. Neid nähti tualetis nutmas või olemas väga endast väljas. Põhjus: serblased rikkusid nende performance'i ära. Kusjuures serblased olid sealjuures olnud veel eriti ülbed ning käinud Kosovo tüdrukute ümber ning neile kõrva sosistanud... No näiteks seda, et nad pole mingi iseseisev riik või seda, et nad ei saa kunagi vabaks... jne.
Kui Ameeriklane seda lugu kuulis, sai ta väga kurjaks ning saatis serblastele e-maili, kus nõudis avalikku vabandamist vms... või ametlikku, kes seda teab... Ja serblased ise ka osad ei tea, et seal kedagi solvati. Ütlesid, et üks kultuur ju, miks nad ei või tantsida...
Tegelikult on kurb.
Ahjaa... ja kuuldavasti olid mingid tibid kihla vedanud, kas enamik eestlasi on pead värvinud või mitte. Kusjuures, me ei ole sellest mingit saladust teinud. Aga kadedus on üks vahva asi. Meie muidugi ei hoia end ka kuidagi tagasi. Ahjaa ja kui Ameeriklane emotsioonidehoos teatas muuhulgas esimese asjana, et ta armastab meid eestlasi, siis vigisesid pisikesed tähelepanuta jäänud neiud mujalt: "Jälle need eestlased..." Mnjah.
Me oleme veel nädal aega siin.
21. sünnipäeva 1. aastapäev
Kell 23 millegagi helistasid vanemad. Kell punkt 00 helistas üks kallis sõber. Kõne ajal tuli sms ka kallilt sõbralt :) Päev algas paljulubavalt.
Kui ma oleks kell 00 teadnud, et tund aega hiljem on mul väga paha olla :) Lugege: mul õnnestus omaenda sünnipäeval enne magamaminekut läbi põdeda toidumürgitus või oma varem võetud kangete rohtude mürgitus, kes teab. Suhteliselt jabur.
Hommikul keegi laulma ei tulnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas saan saia sööklast. Aga mu kallid kaasmaalased ei olnud mallanud mind nii kaua oodata ning jõudsid mu väljaastumise hetkel ukse taha. Hommikusöögiga. Küünlad ja kaart ja lill (lill on see roosa seal all, kui te tähele ei pane. Priit poiss ise käis seda varastamas.) Igal juhul oli hea meel.
Koolis oli piinlik moment, mida on senini pidanud läbi elama paljud. Klassi ette ja kogu klass eesotsas professoriga laulavad kui üks mees. Inimesi puudus üsna palju, seega ei olnud nii piinlik. Ja üks Ukraina kutt seisis mu kõrval. Väidetavalt oli tal olnud sünna kunagi varem, aga Serbia tüdrukut, kellel oli samal päeval, ei olnud. Elasime momendi üle. Lauljaid oli umbes 100. Ilus.
Ma polnud endiselt midagi söönud ja mõtlesin, et ei söö ka. Otsustasime üheskoos, et juustukook (siin on ühes kohas lihtsalt NII hea juustukook) jääb järgmiseks päevaks. Läksin Elleniga hoopis Mucha muuseumisse, kes on mu uus ebajumal.
Õhtul läksid eestlased... Sauna :) Meie lähedal asub neljatärni hotell ning seadsime sammud sinna. Lotte issi oli meile kaasa teinud kasevihad (mis pidid olema algselt osa meie country presentationist, kuid kuna otsustasime seal sauna asemel naistekandmist teha, siis pidi need ikka ära kasutama).
Nagu pildilt näha, oli mul eriti seks vihtleja, kes nüpeldas mind kahe vihaga :)
Ainsa välismaalasena eestlastega kaasa tulla julgenud ungarlane (ühtlasi me pereliige) Tamas sai ka oma osa. Tema ajaks muidugi oli juhtunud seesamunegi, et enamik lehti ei olnud enam viha küljes, vaid mööda sauna laiali. Mõtlesime omakeskis, et ei tea, kas koristaja rõõmustab väga. Leidsime, et ilmselt mitte. Mõtlesime, et kas tahame sinna veel tagasi tulla. Aega jääb väheks, seega ilmselt mitte. Siiski püüdsime oma kuriteo jälgi varjata. Vihad pakkisime pärast kasutamist läbipaistmatusse kilekotti, et need hotellist välja smuugeldada. Natuke korjasime lehti ja ülejäänud ajasime põranda alla. Dušširuum nägi välja nagu aas, seda tuli ka veidi kohendada.
Kohendamine tuli meil välja.... Hästi. Siis kui ruumi ukse lahti tegime, nägime, et olime suutnud ka kogu wellness centre'i koridori üle ujutada. Kapitaalselt.
Mullivannis olles läks meie kena teenindaja (üks neljast Praha viisakast teenindajast) sauna suunas. Tagasi ei tulnud. Kõik mõtlesid pingsalt. (NB! Kõik mu vahvad saunakaaslased. Nad suutsid õhtu ikka õigesse suunda viia. Väga tänulik.)
Lõpuks läksime julgelt peale - st sauna suunas. Ja pange tähele... vabandasime teenindaja ees. Tema ütles, et eiei, kõik on korras ja ta loodab, et me ei libisenud! See šokeeris meid. See viisakus. Ilma irooniata, liigutav.
Hiljem puhusin koogilt 2+2 küünalt, mängisime kaarte, jootsime Tamasi täis. Tantsisime mobiilimuusika saatel, laulsime konnalaulu ja jõime teed. Ja laulsime 4 korda sünnipäevalaulu Annale, kellel oli täna seesamunegi tähtis päev.
Orkutiõnne sain 92.
Smsse ka mingi hulga.
Paar kõnet.
Mitu sünnipäevalaulu.
Facebookiõnne oli ka, nii et kogu digiõnn ületas saja.
Aga ma olen endiselt sama vana kui enne. Alati.
Kui ma oleks kell 00 teadnud, et tund aega hiljem on mul väga paha olla :) Lugege: mul õnnestus omaenda sünnipäeval enne magamaminekut läbi põdeda toidumürgitus või oma varem võetud kangete rohtude mürgitus, kes teab. Suhteliselt jabur.
Hommikul keegi laulma ei tulnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas saan saia sööklast. Aga mu kallid kaasmaalased ei olnud mallanud mind nii kaua oodata ning jõudsid mu väljaastumise hetkel ukse taha. Hommikusöögiga. Küünlad ja kaart ja lill (lill on see roosa seal all, kui te tähele ei pane. Priit poiss ise käis seda varastamas.) Igal juhul oli hea meel.
Koolis oli piinlik moment, mida on senini pidanud läbi elama paljud. Klassi ette ja kogu klass eesotsas professoriga laulavad kui üks mees. Inimesi puudus üsna palju, seega ei olnud nii piinlik. Ja üks Ukraina kutt seisis mu kõrval. Väidetavalt oli tal olnud sünna kunagi varem, aga Serbia tüdrukut, kellel oli samal päeval, ei olnud. Elasime momendi üle. Lauljaid oli umbes 100. Ilus.
Ma polnud endiselt midagi söönud ja mõtlesin, et ei söö ka. Otsustasime üheskoos, et juustukook (siin on ühes kohas lihtsalt NII hea juustukook) jääb järgmiseks päevaks. Läksin Elleniga hoopis Mucha muuseumisse, kes on mu uus ebajumal.
Õhtul läksid eestlased... Sauna :) Meie lähedal asub neljatärni hotell ning seadsime sammud sinna. Lotte issi oli meile kaasa teinud kasevihad (mis pidid olema algselt osa meie country presentationist, kuid kuna otsustasime seal sauna asemel naistekandmist teha, siis pidi need ikka ära kasutama).
Nagu pildilt näha, oli mul eriti seks vihtleja, kes nüpeldas mind kahe vihaga :)
Ainsa välismaalasena eestlastega kaasa tulla julgenud ungarlane (ühtlasi me pereliige) Tamas sai ka oma osa. Tema ajaks muidugi oli juhtunud seesamunegi, et enamik lehti ei olnud enam viha küljes, vaid mööda sauna laiali. Mõtlesime omakeskis, et ei tea, kas koristaja rõõmustab väga. Leidsime, et ilmselt mitte. Mõtlesime, et kas tahame sinna veel tagasi tulla. Aega jääb väheks, seega ilmselt mitte. Siiski püüdsime oma kuriteo jälgi varjata. Vihad pakkisime pärast kasutamist läbipaistmatusse kilekotti, et need hotellist välja smuugeldada. Natuke korjasime lehti ja ülejäänud ajasime põranda alla. Dušširuum nägi välja nagu aas, seda tuli ka veidi kohendada.
Kohendamine tuli meil välja.... Hästi. Siis kui ruumi ukse lahti tegime, nägime, et olime suutnud ka kogu wellness centre'i koridori üle ujutada. Kapitaalselt.
Mullivannis olles läks meie kena teenindaja (üks neljast Praha viisakast teenindajast) sauna suunas. Tagasi ei tulnud. Kõik mõtlesid pingsalt. (NB! Kõik mu vahvad saunakaaslased. Nad suutsid õhtu ikka õigesse suunda viia. Väga tänulik.)
Lõpuks läksime julgelt peale - st sauna suunas. Ja pange tähele... vabandasime teenindaja ees. Tema ütles, et eiei, kõik on korras ja ta loodab, et me ei libisenud! See šokeeris meid. See viisakus. Ilma irooniata, liigutav.
Hiljem puhusin koogilt 2+2 küünalt, mängisime kaarte, jootsime Tamasi täis. Tantsisime mobiilimuusika saatel, laulsime konnalaulu ja jõime teed. Ja laulsime 4 korda sünnipäevalaulu Annale, kellel oli täna seesamunegi tähtis päev.
Orkutiõnne sain 92.
Smsse ka mingi hulga.
Paar kõnet.
Mitu sünnipäevalaulu.
Facebookiõnne oli ka, nii et kogu digiõnn ületas saja.
Aga ma olen endiselt sama vana kui enne. Alati.
27.7.07
Lugu sellest, kuidas "annan nuga" on käibefraas...
Lugu võimalikult lakooniliselt:
Koos elasid bulgaarlane ja aser. Mehed. Bulgaarlane, eestlane ja kaks mingist rahvusest naisterahvast otsustasid bulgaarlase toas alkoholi tarbida. Küsisid aserilt luba. Aser ütles, et okei ja läks minema. Varsti lahkusid ka neiud. noormehed olid purjus. Tagasi tuli aser, kes vihastas ja teatas: "Te olete mu asju käppinud, te ei tohi mu asju käppida..." ja võttis välja noa. Ähvardas eestlast noaga ja käskis tal toast välja kaduda. Eestlane oli purjus ja ei taibanud asja tõsidust ja jalutas minema. "Ta tõstis mu välja." Pärast seda vestles aser bulgaarlasega. "Sa ei tea, kes ma olen. Ma suudan su Bulgaariast ka üles otsida."'
Aseriga liitusid tema sõbrad teised aserid, kes läksid eestlase ukse taha kolkima. Eestlane otsustas neid sisse mitte lasta.
Selle aja peale helistas bulgaarlane tšehhile. Tšehh ei teadnud, mida teha ja otsustas üles ajada oma toakaaslase sakslase. Koos otsustasid nad minna vaatama, mis olukord on. Siin läheb asi segaseks. Mingil hetkel otsustasid kutsuda ka turvamehe, kes kartis. Tšehhi peamine mure oli, et kas kui kakluseks läheb, peaks ta turvameest kaitsma või mitte? Mingil hetkel jõudis kohale ka teine tšehh. Ka purjus. Mõeldi, et ehk on olukord nii tõsine, et peaks politsei kutsuma. Aser selgitas, et kohalviibijad ei saa tema kultuurist aru ja nende kultuuris tehaksegi nii (ähvardatakse inimesi noaga). Keegi teine sellest kultuuride eripärast aru ei saanud. (note: Järgmisel päeval teatas eestlane 2, et Baku ja kogu selle ümbrus on ta tourist-listist maas.)
Järgmisel päeval läksid aser ja tema sõbrad teised aserid Ameeriklase jutule (Ameeriklane on boss). Ameeriklasel oli nendega pikk ja tõsine vestlus. Ülejärgmise päeva hommikul nähti aseri sõpru asereid sisenemas Sööklasse väga vihaste nägudega, loopides oma kotte nurka. Sama päeva loengute alguses tuli Ameeriklane terve 150 inimese ette ja teatas: "Meil on olnud üks juhtum. Ma ei lasku detailidesse. Aga, et te teaksite, et oli üks juhtum ja me tegelesime sellega. Ma ei lasku detailidesse. Kõik asjaosalised võivad minu juurde küsima tulla. Ma loodan, et need, kes teavad, suudavad selle seljataha jätta. Ma ei lasku detailidesse. Aga me oleme selle situatsiooniga tegelenud." Klassist käis läbi sahin.
Kuna keegi midagi ei tea ja detailidesse ei lasku, on tekkinud kuulujutud, et keegi üritas kedagi mõrvata/tappa ning saadeti seetõttu koju.
Aserite poolset lugu pole kuulnud. Kogu asja tulemusena kardavad eestlased asereid. Natuke. Ameeriklased ütlesid: "Oh my god!" Ja tundub, et üks aser siiski saadeti koju.
P.S. Loost võisid osa võtta ka teised rahvused, kuid nende olemasolust kroonikul andmed puuduvad. Kroonik kuulis asja eestlaselt.
Põhimõtteliselt nüüd vist ongi see varsti, kui mittemiski ei suuda mind üllatada.
Koos elasid bulgaarlane ja aser. Mehed. Bulgaarlane, eestlane ja kaks mingist rahvusest naisterahvast otsustasid bulgaarlase toas alkoholi tarbida. Küsisid aserilt luba. Aser ütles, et okei ja läks minema. Varsti lahkusid ka neiud. noormehed olid purjus. Tagasi tuli aser, kes vihastas ja teatas: "Te olete mu asju käppinud, te ei tohi mu asju käppida..." ja võttis välja noa. Ähvardas eestlast noaga ja käskis tal toast välja kaduda. Eestlane oli purjus ja ei taibanud asja tõsidust ja jalutas minema. "Ta tõstis mu välja." Pärast seda vestles aser bulgaarlasega. "Sa ei tea, kes ma olen. Ma suudan su Bulgaariast ka üles otsida."'
Aseriga liitusid tema sõbrad teised aserid, kes läksid eestlase ukse taha kolkima. Eestlane otsustas neid sisse mitte lasta.
Selle aja peale helistas bulgaarlane tšehhile. Tšehh ei teadnud, mida teha ja otsustas üles ajada oma toakaaslase sakslase. Koos otsustasid nad minna vaatama, mis olukord on. Siin läheb asi segaseks. Mingil hetkel otsustasid kutsuda ka turvamehe, kes kartis. Tšehhi peamine mure oli, et kas kui kakluseks läheb, peaks ta turvameest kaitsma või mitte? Mingil hetkel jõudis kohale ka teine tšehh. Ka purjus. Mõeldi, et ehk on olukord nii tõsine, et peaks politsei kutsuma. Aser selgitas, et kohalviibijad ei saa tema kultuurist aru ja nende kultuuris tehaksegi nii (ähvardatakse inimesi noaga). Keegi teine sellest kultuuride eripärast aru ei saanud. (note: Järgmisel päeval teatas eestlane 2, et Baku ja kogu selle ümbrus on ta tourist-listist maas.)
Järgmisel päeval läksid aser ja tema sõbrad teised aserid Ameeriklase jutule (Ameeriklane on boss). Ameeriklasel oli nendega pikk ja tõsine vestlus. Ülejärgmise päeva hommikul nähti aseri sõpru asereid sisenemas Sööklasse väga vihaste nägudega, loopides oma kotte nurka. Sama päeva loengute alguses tuli Ameeriklane terve 150 inimese ette ja teatas: "Meil on olnud üks juhtum. Ma ei lasku detailidesse. Aga, et te teaksite, et oli üks juhtum ja me tegelesime sellega. Ma ei lasku detailidesse. Kõik asjaosalised võivad minu juurde küsima tulla. Ma loodan, et need, kes teavad, suudavad selle seljataha jätta. Ma ei lasku detailidesse. Aga me oleme selle situatsiooniga tegelenud." Klassist käis läbi sahin.
Kuna keegi midagi ei tea ja detailidesse ei lasku, on tekkinud kuulujutud, et keegi üritas kedagi mõrvata/tappa ning saadeti seetõttu koju.
Aserite poolset lugu pole kuulnud. Kogu asja tulemusena kardavad eestlased asereid. Natuke. Ameeriklased ütlesid: "Oh my god!" Ja tundub, et üks aser siiski saadeti koju.
P.S. Loost võisid osa võtta ka teised rahvused, kuid nende olemasolust kroonikul andmed puuduvad. Kroonik kuulis asja eestlaselt.
Põhimõtteliselt nüüd vist ongi see varsti, kui mittemiski ei suuda mind üllatada.
22.7.07
Lugu sellest, kuidas mind püüti röövida...
Kolmapäeval tulin linnast koju. Käisin söömas. Tamasi toas avastasin, et mu kotis ilutseb suur AUK. Teadsin, et see tähendab ühte: vargad. 
Aga seekord läks hästi. Mu lemmikkott oma kolme kihiga oli mind kaitsnud. Alles jäid kõik asjad, nende hulgas rahakott, kaks telefoni ja fotokas. Lihtsalt kullakeste nuga ei jõudnud viimasesse riidekihti piisavalt suurt auku teha.
Kus ja millal see juhtus, ei tea... aga kahtlused on, et metroost väljudes trepil sõites. Seal oli kõige rohkem rahvast ja kõige kauem aega miskit teha.
Kotist on kahju. Teate küll: don't mess with woman's bag. Aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.
Varsti ei suuda mind enam miski šokeerida või üllatada.
Aga seekord läks hästi. Mu lemmikkott oma kolme kihiga oli mind kaitsnud. Alles jäid kõik asjad, nende hulgas rahakott, kaks telefoni ja fotokas. Lihtsalt kullakeste nuga ei jõudnud viimasesse riidekihti piisavalt suurt auku teha.
Kus ja millal see juhtus, ei tea... aga kahtlused on, et metroost väljudes trepil sõites. Seal oli kõige rohkem rahvast ja kõige kauem aega miskit teha.
Kotist on kahju. Teate küll: don't mess with woman's bag. Aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.
Varsti ei suuda mind enam miski šokeerida või üllatada.
Poliitilisest korrektsusest ja inimestest
Ma olen politoloogia ja majanduse suveülikoolis. Koos 9 teise eestlase ja 29 teise rahvusega.
Näiteks on meil venelased ja grusiinid. Pooled grusiinid poolte venelastega ei suhtle. Vähemasti väidab väga vahva vene kutt Max (ilma irooniata, ta on tore), et grusiinid jalutavad iga kord minema, kui ta nendega rääkida püüab. Grusiine on meil 15 ja venelasi 12, nii et kui sõjaks läheb, siis on peaaegu võrdne.
Lisaks on meil serblased ja kosovlased. Siiani nad üksteist ära tapnud pole. Kosovo tüdruk ei varjanud oma solvumist, kui ta nimekaardile oli kantud Serbia (või Montenegro). Ma ei imesta. Serblased seevastu aga suudavad Kosovo iseseisvuse küsimuse siduda enamikesse aruteludesse. Ma ise muidugi arvan, et võiksid veidi tagasihoidlikumad olla selles küsimuses. Ja arvestada Kosovo tüdrukute tundeid. Aga neid vist ei koti.
Eestlased ja venelased meil küll suhtlevad. Vabalt. Probleemi pole.
Ungarlased ja slovakid ka suhtlevad. Aga ungarlasi on vist kokku 4 ja slovakke 2 (üks on mu toakaaslane). Kõik on intelligentsed inimesed. Slovakid tšehhe ei armasta liiga palju. Aga meil on üks tšehh ja teda läheb ikka vaja. Seega oleme sõbrad edasi.
Lätlasi ja leedukaid on meil kokku kaks, üks mõlemast. Seega oleme kõik üksteise vastu sõbralikud ja isegi ei mõnita. Kakelda ei tasu.
Siis on meil inimesi nt Kasahstanist, kes räägivad irooniaga vahvaid lugusid 96,6%-listest valimisaktiivsustest ja toetusest praegusele presidendile. See on põnev. Seni kuni nad ei hakka grusiinide vms moodi kurtma oma kurva kommunistliku või muidu kahtlase mineviku pärast. Horvaadid on eriti aktiivsed oma riigist rääkima. First, meil kõigil on jura minevik (kui US välja arvata), teiseks, sama jutt hakkab tüütama.
Lisaks nimetatuile on veel umbes 100 inimest. Kaug-Aasiast ja USAst nt. Ühendite inimesed (USA lühend, et keegi aru ei saaks) on okeikad. Pooled neist on mingil määral seotud sõjaväeakadeemiatega, aga liiga palju ei mölise. Kaks ameeriklast 14st on täielikud konservatiivid (meil oli küsitlus). Lisaks räägivad nad saksa, araabia ja vene keelt. Nii muuseas. Ja üks seminarijuhendaja vabandas esimeses seminaris selle eest, et USA Iraaki tungis.
Kõigi 145 inimese lemmikuks on üks Serbia kutt, kelle diktsioon on talumatu ja kommentaarid. Mnjaa. Vahel on point ka sees. Mees on teoreetiline ja suudab alati joonistada skeemi. Ta on tark, aga vahel teeb liiga loogilisi märkusi või liiga teemakaugeid. Loomulikult on ta minu seminarigrupis, kuidas siis muidu... Kui mikker loengu ajal temani jõuab, hakkavad kõik automaatselt omavahel vestlema.
Mustanahalisi inimesi nimetatakse tavaliselt African-Americanideks. Aga valgenahalisi nimetatakse valgeteks (ja see pole rassistlik?). Reedeses loengus ütles õppejõud "the blacks". Ei teagi, kas keel vääratas...
Näiteks on meil venelased ja grusiinid. Pooled grusiinid poolte venelastega ei suhtle. Vähemasti väidab väga vahva vene kutt Max (ilma irooniata, ta on tore), et grusiinid jalutavad iga kord minema, kui ta nendega rääkida püüab. Grusiine on meil 15 ja venelasi 12, nii et kui sõjaks läheb, siis on peaaegu võrdne.
Lisaks on meil serblased ja kosovlased. Siiani nad üksteist ära tapnud pole. Kosovo tüdruk ei varjanud oma solvumist, kui ta nimekaardile oli kantud Serbia (või Montenegro). Ma ei imesta. Serblased seevastu aga suudavad Kosovo iseseisvuse küsimuse siduda enamikesse aruteludesse. Ma ise muidugi arvan, et võiksid veidi tagasihoidlikumad olla selles küsimuses. Ja arvestada Kosovo tüdrukute tundeid. Aga neid vist ei koti.
Eestlased ja venelased meil küll suhtlevad. Vabalt. Probleemi pole.
Ungarlased ja slovakid ka suhtlevad. Aga ungarlasi on vist kokku 4 ja slovakke 2 (üks on mu toakaaslane). Kõik on intelligentsed inimesed. Slovakid tšehhe ei armasta liiga palju. Aga meil on üks tšehh ja teda läheb ikka vaja. Seega oleme sõbrad edasi.
Lätlasi ja leedukaid on meil kokku kaks, üks mõlemast. Seega oleme kõik üksteise vastu sõbralikud ja isegi ei mõnita. Kakelda ei tasu.
Siis on meil inimesi nt Kasahstanist, kes räägivad irooniaga vahvaid lugusid 96,6%-listest valimisaktiivsustest ja toetusest praegusele presidendile. See on põnev. Seni kuni nad ei hakka grusiinide vms moodi kurtma oma kurva kommunistliku või muidu kahtlase mineviku pärast. Horvaadid on eriti aktiivsed oma riigist rääkima. First, meil kõigil on jura minevik (kui US välja arvata), teiseks, sama jutt hakkab tüütama.
Lisaks nimetatuile on veel umbes 100 inimest. Kaug-Aasiast ja USAst nt. Ühendite inimesed (USA lühend, et keegi aru ei saaks) on okeikad. Pooled neist on mingil määral seotud sõjaväeakadeemiatega, aga liiga palju ei mölise. Kaks ameeriklast 14st on täielikud konservatiivid (meil oli küsitlus). Lisaks räägivad nad saksa, araabia ja vene keelt. Nii muuseas. Ja üks seminarijuhendaja vabandas esimeses seminaris selle eest, et USA Iraaki tungis.
Kõigi 145 inimese lemmikuks on üks Serbia kutt, kelle diktsioon on talumatu ja kommentaarid. Mnjaa. Vahel on point ka sees. Mees on teoreetiline ja suudab alati joonistada skeemi. Ta on tark, aga vahel teeb liiga loogilisi märkusi või liiga teemakaugeid. Loomulikult on ta minu seminarigrupis, kuidas siis muidu... Kui mikker loengu ajal temani jõuab, hakkavad kõik automaatselt omavahel vestlema.
Mustanahalisi inimesi nimetatakse tavaliselt African-Americanideks. Aga valgenahalisi nimetatakse valgeteks (ja see pole rassistlik?). Reedeses loengus ütles õppejõud "the blacks". Ei teagi, kas keel vääratas...
21.7.07
Lugu sellest, kuidas keegi mind hammustas...
Ühel hommikul. Ei teagi nüüd, kas laupäeval või pühapäeval märkasin, et vasaku põlve juurest oli keegi mind hammustanud. Üsna ülbelt. Kaks punast täppi. Suuremat sorti. Esmaspäevaks oli mu põlve juures 2cm diameetriga laik.
Teisipäeval juba suurem... Edasi võite ise arvata. Mida päev edasi, seda suuremaks. Mina muidugi leidsin, et see on ilmselt mingi väike punn, mis läheb tagasi. Neljapäevaks oli diameeter juba u 5 cm...
Reedel seis sama, aga tüüp oli seest sinine ja valutas mis hirmus. Seega võtsin suuna Jani ja Matti suunas ning teatasin neile sära silmil, et pean kohe arsti juurde minema. Mõeldud-tehtud. Jan va vana tõlk tuli kaasa. Euroopa ravikindlustuskaart töötas imeväel. Antibiotsid peale ja kõik. Tädi isegi ei katsunud mu vasaku jala iludust.
Istusin külalisloengu ära, valu läheb muudkui hullemaks. Lähen koju. Otsustan magada ja loobuda bowlingust, mõne aja pärast otsustan loobuda välja minekust. Hommikul otsustan loobuda Karlovy Varyst ja leida uus arst. Läksime järgmisesse haiglasse. See ehitati 1980ndatel kommunistlikule eliidile. Üsna kummaline arhitektuur, aga väga hea teenindus. Kõik on orgunnitud ja renoveeritud.
Pluss arst rääkis inglise keeles. Ja oli üldse tore onu. Vuntsidega. Nimeks Jozef. Pärast mõningasi vaidlusi oli ta nõus mu antibiotsi ära vahetama ja teatas, et paari päeva jooksul võib see veel hullemaks minna. Tore! Muuhulgas küsis ta, kas olen rase (välismaa arstide lemmikküsimus).
Well, ma ei saa juba praegu käia ja püüan päeval toituda kahest banaanist (kuna kõik teised on ära). Aga praeguse seisu järgi on: Poola arstid paremad kui Belgia arstid ja Tšehhi arstid paremad kui Poola arstid. Ja kõige parem on mu kodune perearst, kes vastab kõnedele ka puhkuse ajal.
Pilt ka. Ilus onju? Praeguseks on ta tiba suurem.
P.S. Mina ja putukad ei saa üldse läbi siin. Neljapäeval lendas üks silma, mis tõi endaga kaasa päev otsa kestnud silmavalu. Päris veider.
Teisipäeval juba suurem... Edasi võite ise arvata. Mida päev edasi, seda suuremaks. Mina muidugi leidsin, et see on ilmselt mingi väike punn, mis läheb tagasi. Neljapäevaks oli diameeter juba u 5 cm...
Reedel seis sama, aga tüüp oli seest sinine ja valutas mis hirmus. Seega võtsin suuna Jani ja Matti suunas ning teatasin neile sära silmil, et pean kohe arsti juurde minema. Mõeldud-tehtud. Jan va vana tõlk tuli kaasa. Euroopa ravikindlustuskaart töötas imeväel. Antibiotsid peale ja kõik. Tädi isegi ei katsunud mu vasaku jala iludust.
Istusin külalisloengu ära, valu läheb muudkui hullemaks. Lähen koju. Otsustan magada ja loobuda bowlingust, mõne aja pärast otsustan loobuda välja minekust. Hommikul otsustan loobuda Karlovy Varyst ja leida uus arst. Läksime järgmisesse haiglasse. See ehitati 1980ndatel kommunistlikule eliidile. Üsna kummaline arhitektuur, aga väga hea teenindus. Kõik on orgunnitud ja renoveeritud.
Pluss arst rääkis inglise keeles. Ja oli üldse tore onu. Vuntsidega. Nimeks Jozef. Pärast mõningasi vaidlusi oli ta nõus mu antibiotsi ära vahetama ja teatas, et paari päeva jooksul võib see veel hullemaks minna. Tore! Muuhulgas küsis ta, kas olen rase (välismaa arstide lemmikküsimus).
Well, ma ei saa juba praegu käia ja püüan päeval toituda kahest banaanist (kuna kõik teised on ära). Aga praeguse seisu järgi on: Poola arstid paremad kui Belgia arstid ja Tšehhi arstid paremad kui Poola arstid. Ja kõige parem on mu kodune perearst, kes vastab kõnedele ka puhkuse ajal.
Pilt ka. Ilus onju? Praeguseks on ta tiba suurem.
P.S. Mina ja putukad ei saa üldse läbi siin. Neljapäeval lendas üks silma, mis tõi endaga kaasa päev otsa kestnud silmavalu. Päris veider.
20.7.07
Lugu sellest, kuidas Eesti naised randa otsisisd...
Praha on teatavasti sisemaal. Aga 30 kraadi celsiust tähendab teadagi, mida: rannailm!
Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!
Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.
Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.
Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...
Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.
Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.
Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).
Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!
Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.
Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.
Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...
Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.
Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.
Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).
15.7.07
Do u speak English?
Jõudsime vara. Kohvrid olid suured. Ei võtnud taksot, kuigi kiusatus oli oioi kui suur. Hosteli nurgal olime valmis alla andma ja takso võtma, aga siis tuli välja seesamunegi - et see on hosteli nurk...
Esimene päev koosnes peamiselt söömisest. Kairiga trehvasime mu Iiri toakaaslast Ditat, kes hakkab kuu aja pärast abielluma. Täitsa lõpp... ma ei hakka mainima, kuidas nad tuttavaks said... Kui järgmisel suvel pidu on, siis räägin.
Dormi lähedalt seega leidsime kiirelt odavaid toidukohti ning võtsime suuna linna. Kuna me tulime metroost välja muuseumi ees, siis mõtlesime, et miks ka mitte... hiljem me sinna nagunii ei jõua... Seega esimese päeva tegu oli: muuseumikülastus. Kivimeid, surnud loomi ja luukeresid. Kõike sai piisavalt. Kogu muuseumi parim osa oli maja ise... need laed, see arhitektuur. Jah.
Pärast seda oli viimane aeg taaskord süüa. Seekord leidsime hiinaka, mis ei olnud halb, aga selle heaks nimetamine oleks liialdus. Seega keskmine hiinakas. Toit on siin kraadi võrra odavam kui Tallinnas, aga kraadi võrra kallim kui Tartus, selline... saame hakkama.
Õhtul olime liiga surnud, et midagi teha. Keskmiselt olime maganud 1,5 h öösel. Mu toakaaslane, slovakk, suutis siiski välja minna...
Õhtuks otsustasime, et kuna terve päeva oli olnud pilves, siis järgmine päev kindlalt päike paistab, mis tähendab ühte: randa!
Hommikul ärkasin selle peale, et toas oli lihtsalt NII palav. Selge: rannailm. Küsisime kohalikult assistendilt, et kas neil on linnasisest randa (turismibulletinist olime selle kohta küsinud). Ta vaatas meid nagu tulnukaid ja strongly recommended mitte minna :) Ja näitas mingit teist randa... Ning andis täpsed juhised. Hiljem selgus, et mitte nii täpsed...
Ahjaa, Praha on väga ilus, aga kes seda ei teaks? Instituudi direktor on very American. Esimene asi, mis meile teatati oli: Are you excited????
Ahjaa 2... Ma ei ole kunagi kohanud ebaviisakamaid teenindajaid, kui Praha omad. Ilma naljata... kui lähed küsima uut numbrit kingi, siis pööritatakse su selja taga silmi ja näidatakse näpuga, et vaadaku ma sealt, kas ma ei näe! Jah. Raha väljapetmisest ma ei hakka parem rääkimagi. Või sellest, et oleme kohanud kahte ja poolt inglise keelt kõnelevat teenindajat.
Esimene päev koosnes peamiselt söömisest. Kairiga trehvasime mu Iiri toakaaslast Ditat, kes hakkab kuu aja pärast abielluma. Täitsa lõpp... ma ei hakka mainima, kuidas nad tuttavaks said... Kui järgmisel suvel pidu on, siis räägin.
Dormi lähedalt seega leidsime kiirelt odavaid toidukohti ning võtsime suuna linna. Kuna me tulime metroost välja muuseumi ees, siis mõtlesime, et miks ka mitte... hiljem me sinna nagunii ei jõua... Seega esimese päeva tegu oli: muuseumikülastus. Kivimeid, surnud loomi ja luukeresid. Kõike sai piisavalt. Kogu muuseumi parim osa oli maja ise... need laed, see arhitektuur. Jah.
Pärast seda oli viimane aeg taaskord süüa. Seekord leidsime hiinaka, mis ei olnud halb, aga selle heaks nimetamine oleks liialdus. Seega keskmine hiinakas. Toit on siin kraadi võrra odavam kui Tallinnas, aga kraadi võrra kallim kui Tartus, selline... saame hakkama.
Õhtul olime liiga surnud, et midagi teha. Keskmiselt olime maganud 1,5 h öösel. Mu toakaaslane, slovakk, suutis siiski välja minna...
Õhtuks otsustasime, et kuna terve päeva oli olnud pilves, siis järgmine päev kindlalt päike paistab, mis tähendab ühte: randa!
Hommikul ärkasin selle peale, et toas oli lihtsalt NII palav. Selge: rannailm. Küsisime kohalikult assistendilt, et kas neil on linnasisest randa (turismibulletinist olime selle kohta küsinud). Ta vaatas meid nagu tulnukaid ja strongly recommended mitte minna :) Ja näitas mingit teist randa... Ning andis täpsed juhised. Hiljem selgus, et mitte nii täpsed...
Ahjaa, Praha on väga ilus, aga kes seda ei teaks? Instituudi direktor on very American. Esimene asi, mis meile teatati oli: Are you excited????
Ahjaa 2... Ma ei ole kunagi kohanud ebaviisakamaid teenindajaid, kui Praha omad. Ilma naljata... kui lähed küsima uut numbrit kingi, siis pööritatakse su selja taga silmi ja näidatakse näpuga, et vaadaku ma sealt, kas ma ei näe! Jah. Raha väljapetmisest ma ei hakka parem rääkimagi. Või sellest, et oleme kohanud kahte ja poolt inglise keelt kõnelevat teenindajat.
13.7.07
Vahva sõdur Švejki kodumaa ootab...
Sõidan paari tunni pärast Prahasse. Mõneks nädalaks. Kohver ei ole veel pakitud, kuid minu eelnevaid ülestunnistusi lugedes see vaevalt kedagi üllatab.
Mis mind ees ootab?
Parimaid kilde dokumendist nimega "Logistics":
- The water in Prague may not taste great, but in most cases, it is perfectly safe to drink.
- Bartenders and waiting staff at restaurants and clubs in locations heavily visited by tourists join taxi drivers in having a bad reputation of taking advantage of tourists. Always keep record of what you order and the cost as to avoid any false additions to your bill. And always count your change when returned to you. If you avoid pubs and restaurants in Wenceslas Square, Old Town Square or next to the Charles Bridge - you generally will be OK.
- You can hand-wash your clothes.
- Prague can be brutal to a naïve visitor. Minor carelessness will result in rewards for Prague's many petty thieves! (mu isiklik lemmik)
Ja siis kusagil: NO HOT WATER. Külma veega pesta käsitsi pesu. Mu unistuste suvi :)
Dokumendis nimega "Schedule" nalja ei tehta. Pühapäevad on vabad. Külla tuleb härra peaminister isiklikult. Ma olen end juba soojaks vaimustanud.
Dokumendis nimega "Yandle-Meiners Syllabus" on 3. augustil märgitud: Celebration of Learning (Final Exam). Face it, ainult ameeriklased on võimelised eksamit nimetama õppimise tähistamiseks.
Ja tegelikult mul ei ole mitmesaja lehekülje jagu lugemismaterjale, mida ma eile pool päeva printisin.
Teiste asjade hulgas leiavad kohvris oma kodu ka Vana Tallinnad. The alcohol in Czech Republic might not taste good, but it is perfectly safe to drink.
Te veel kuulete minust.
Mis mind ees ootab?
Parimaid kilde dokumendist nimega "Logistics":
- The water in Prague may not taste great, but in most cases, it is perfectly safe to drink.
- Bartenders and waiting staff at restaurants and clubs in locations heavily visited by tourists join taxi drivers in having a bad reputation of taking advantage of tourists. Always keep record of what you order and the cost as to avoid any false additions to your bill. And always count your change when returned to you. If you avoid pubs and restaurants in Wenceslas Square, Old Town Square or next to the Charles Bridge - you generally will be OK.
- You can hand-wash your clothes.
- Prague can be brutal to a naïve visitor. Minor carelessness will result in rewards for Prague's many petty thieves! (mu isiklik lemmik)
Ja siis kusagil: NO HOT WATER. Külma veega pesta käsitsi pesu. Mu unistuste suvi :)
Dokumendis nimega "Schedule" nalja ei tehta. Pühapäevad on vabad. Külla tuleb härra peaminister isiklikult. Ma olen end juba soojaks vaimustanud.
Dokumendis nimega "Yandle-Meiners Syllabus" on 3. augustil märgitud: Celebration of Learning (Final Exam). Face it, ainult ameeriklased on võimelised eksamit nimetama õppimise tähistamiseks.
Ja tegelikult mul ei ole mitmesaja lehekülje jagu lugemismaterjale, mida ma eile pool päeva printisin.
Teiste asjade hulgas leiavad kohvris oma kodu ka Vana Tallinnad. The alcohol in Czech Republic might not taste good, but it is perfectly safe to drink.
Te veel kuulete minust.
12.7.07
"Kas sul on seal midagi väga tähtsat?" ehk ood mu itimehele
See postitus ei ole teemal, kui tähtis on tähtis. Või teemal, et me ei peaks kõike oma elu ühes läpakas hoidma. Samuti ei ole see teemal, et ostsin just DVD'd, et oma arvutist koopiaid teha ning seda tühjendada. Te ju teete seda nagunii.
Enda õnneks käin ma tavaliselt reisimas mitme inimesega (Gruusia pildid on veel kolmel inimesel) ning sõprade vigadest olen jõudnud salvestada plaatidele nii Iirimaa kui ka Belgia pildid. Seminari-ja bakatööd ei ole ka veel kirjutama hakanud, seega pole ka seda muret, et need oleks võinud ära kaduda.
Pigem... kas te teate kui raske on leida Seagate'i või Western Digitali 80GB'st IDEpistikuga läpaka sisemist kõvaketast? Mina tean. Põhimõtteliselt on see võimatu.
1.päev:
Esimesena loobusin nõudest 80GB. Olgu siis suurem, aga peaasi, et on. Teisena loobusin kuulamast hinda, olgu, et on. Firma osas ma endiselt järeleandmisi ei teinud. Siis tegin vea ja rääkisin oma teise itimehega, kes kiitis küll mu firmavalikud heaks, kuid teatas, et ostku ma siis kindlasti kiire. Et ikka 7200 ja vahemälu (vms) vähemalt 8MB.
Helistasin seitsmesse või rohkemasse arvutipoodi. K-arvutisalongidel on ühine andmebaas, seega ei pidanud kõikidesse helistama. Igakord kui nad kuulsid sõnapaari "sülearvuti kõvaketas" oli toru teises otsas kuulda ohet.
"Meil pole juba üle poole aasta ühtegi läpaka kõvaketast juurde tulnud," teatas mulle noormees K-arvutisalongist. "Aga proovige Ordist." Vähemalt soovitas.
"Meil tuleb õhtul kell viis uus kaup, ehk seal on miskit," teatas Ordi ja lubas tagasi helistada. Ei helistanud, aga helistasin ise ja teine (sama viisakas kui esimene) teenindaja oli küll armas, kuid teatas mulle kell 17.35: "Kahjuks meil ei tulnud midagi. Ide-pistikut ei ole."
"Tellimise peale saaks ikka midagi," teatasid mitmed. MIDAGI? Tellides? Ei, mu tingimus on: kohe kätte. Sõidan reedel ära.
Hakkan vaikselt ata või System ata (vahet pole) kõvakettapistikuga arvutiomanikke vihkama. Neil on suisa valikut!
Vahepeal kõne teisele itimehele, kes käseb uurida hinnavaatlusest ning lubab mulle ketta Tallinnast teele panna, kui sealt midagi leian. Probleem: nichts. Mitte midagi.
Kõned juba Võru arvutipoodidesse. Tibi teises otsas tundub ata ja ide pistikutest teadvat umbes sama vähe kui mina.
Viky loetleb mulle tundmatute arvutipoodide nimesid.
Mikromaailm teatab, et neil on ühe teise firma oma (kes on mu listis kolmandal kohal) ja Seagate'i 40GB-ne. Otsustan, et seda on vähe, aga Samsungi jätan meelde.
PC Expert. Meeldiva häälega teenindaja teatab mulle absoluutse pommuudise, et neil on Western Digitali 120 GBne ja ide-otsikuga. Ma ei hakka veel rõõmust nutma, sest sel hetkel ootan veel Ordi kõnet, lootes midagi sealt. Kui neilt aga teada saan, et lootust ei ole, siis saab kõne taas PC Expert, kes on selleks hetkeks veel 20 min lahti. Bad news: sama ketas, aga pole ikka piisavalt kiire. Bronnin siiski ära.
Esimene arvutimees lohutab, et enne oli mul 4200, seega peaks hakkama saama... Aga siis helistab teine itimees, kes lubab laost vaadata. Helistab kahe seki pärast tagasi ja teeb pika kõne: "Kuule, kas see on sul S-ata või ide?" Tunnen end arvutimaailmas kui kala vees, kui sellele kiirelt vastan.
Kõne kahe minuti pärast: "Kuule, ainuke, mis on saada on 80GB Seagate, 7200. Kindel, et ide? See on ide."
Head aega 120 GBne liiga aeglane Western Digital. Vist.
2.päev:
Kell 13.30 päeval pole ma oma teisest itimehest ikka veel kuulnud. Mu smsile ei vasta ja kõnet vastu ei võta. "Väga närvis" on minu meeleolu kirjeldamiseks kergelt öeldud. Kell 14.15 helistab ta siiski ja teatab, et pani Cargosse ja üleüldse ta ei peaks selliseid asju tegema. No ma tean ju! Tänan lõpmatuseni, kannan raha üle ja jään kannatlikult ootma kella 19.45. Saabub seegi. Saan oma kasti kätte, viin ta vihma eest autosse varju, avan ja loen: Seagate, 80GB. Hingan. Lähen ostan poest šokolaadi.
Koju jõudes tean, et mu esimene itimees on kodust ära ja nüüd pean kannatlikult teda tagasi ootama. Pärast kümmet ta saabub. Hetkel on ta minu jaoks ebajumal. Ta võtab mu kasti ning annab lootust: "No paar tundi võtab aega, kui ma saan tegema hakata." Sõnan, et mul on kiire. Tallinn ja Praha ootavad. Selleks hetkeks on närvid üsna rahulikud. Lähen sauna ja magan.
3.päev:
Kell 10.30 kuulen allkorruselt samme. Kas tõesti mu esimene itimees? Ja seal ta ongi! Koos mu läpakaga.
"Kas ta töötab???" küsin eriti imestunult.
"Peaks töötama küll, kella viieni jändasin, mingi recovery plaat oli sul ikka puudu," vastab ta.
Hoian end tagasi, et talle mitte kaela langeda.
Panen Skype'i ja MSNi laadima. Kahtlustan, et kõvaketas jooksutas end kokku, kuna solvus mu peale ära, et lubasin vähem arvuti taga olla. Ma mitte kunagi ei tee enam nii.
Umbes 64 h pärast mu avastust, et kõvaketas on kutu, postitan selle oma nüüd palju kiiremast arvutist. Kaotatud failide pärast muretsen tagasitulles.
Enda õnneks käin ma tavaliselt reisimas mitme inimesega (Gruusia pildid on veel kolmel inimesel) ning sõprade vigadest olen jõudnud salvestada plaatidele nii Iirimaa kui ka Belgia pildid. Seminari-ja bakatööd ei ole ka veel kirjutama hakanud, seega pole ka seda muret, et need oleks võinud ära kaduda.
Pigem... kas te teate kui raske on leida Seagate'i või Western Digitali 80GB'st IDEpistikuga läpaka sisemist kõvaketast? Mina tean. Põhimõtteliselt on see võimatu.
1.päev:
Esimesena loobusin nõudest 80GB. Olgu siis suurem, aga peaasi, et on. Teisena loobusin kuulamast hinda, olgu, et on. Firma osas ma endiselt järeleandmisi ei teinud. Siis tegin vea ja rääkisin oma teise itimehega, kes kiitis küll mu firmavalikud heaks, kuid teatas, et ostku ma siis kindlasti kiire. Et ikka 7200 ja vahemälu (vms) vähemalt 8MB.
Helistasin seitsmesse või rohkemasse arvutipoodi. K-arvutisalongidel on ühine andmebaas, seega ei pidanud kõikidesse helistama. Igakord kui nad kuulsid sõnapaari "sülearvuti kõvaketas" oli toru teises otsas kuulda ohet.
"Meil pole juba üle poole aasta ühtegi läpaka kõvaketast juurde tulnud," teatas mulle noormees K-arvutisalongist. "Aga proovige Ordist." Vähemalt soovitas.
"Meil tuleb õhtul kell viis uus kaup, ehk seal on miskit," teatas Ordi ja lubas tagasi helistada. Ei helistanud, aga helistasin ise ja teine (sama viisakas kui esimene) teenindaja oli küll armas, kuid teatas mulle kell 17.35: "Kahjuks meil ei tulnud midagi. Ide-pistikut ei ole."
"Tellimise peale saaks ikka midagi," teatasid mitmed. MIDAGI? Tellides? Ei, mu tingimus on: kohe kätte. Sõidan reedel ära.
Hakkan vaikselt ata või System ata (vahet pole) kõvakettapistikuga arvutiomanikke vihkama. Neil on suisa valikut!
Vahepeal kõne teisele itimehele, kes käseb uurida hinnavaatlusest ning lubab mulle ketta Tallinnast teele panna, kui sealt midagi leian. Probleem: nichts. Mitte midagi.
Kõned juba Võru arvutipoodidesse. Tibi teises otsas tundub ata ja ide pistikutest teadvat umbes sama vähe kui mina.
Viky loetleb mulle tundmatute arvutipoodide nimesid.
Mikromaailm teatab, et neil on ühe teise firma oma (kes on mu listis kolmandal kohal) ja Seagate'i 40GB-ne. Otsustan, et seda on vähe, aga Samsungi jätan meelde.
PC Expert. Meeldiva häälega teenindaja teatab mulle absoluutse pommuudise, et neil on Western Digitali 120 GBne ja ide-otsikuga. Ma ei hakka veel rõõmust nutma, sest sel hetkel ootan veel Ordi kõnet, lootes midagi sealt. Kui neilt aga teada saan, et lootust ei ole, siis saab kõne taas PC Expert, kes on selleks hetkeks veel 20 min lahti. Bad news: sama ketas, aga pole ikka piisavalt kiire. Bronnin siiski ära.
Esimene arvutimees lohutab, et enne oli mul 4200, seega peaks hakkama saama... Aga siis helistab teine itimees, kes lubab laost vaadata. Helistab kahe seki pärast tagasi ja teeb pika kõne: "Kuule, kas see on sul S-ata või ide?" Tunnen end arvutimaailmas kui kala vees, kui sellele kiirelt vastan.
Kõne kahe minuti pärast: "Kuule, ainuke, mis on saada on 80GB Seagate, 7200. Kindel, et ide? See on ide."
Head aega 120 GBne liiga aeglane Western Digital. Vist.
2.päev:
Kell 13.30 päeval pole ma oma teisest itimehest ikka veel kuulnud. Mu smsile ei vasta ja kõnet vastu ei võta. "Väga närvis" on minu meeleolu kirjeldamiseks kergelt öeldud. Kell 14.15 helistab ta siiski ja teatab, et pani Cargosse ja üleüldse ta ei peaks selliseid asju tegema. No ma tean ju! Tänan lõpmatuseni, kannan raha üle ja jään kannatlikult ootma kella 19.45. Saabub seegi. Saan oma kasti kätte, viin ta vihma eest autosse varju, avan ja loen: Seagate, 80GB. Hingan. Lähen ostan poest šokolaadi.
Koju jõudes tean, et mu esimene itimees on kodust ära ja nüüd pean kannatlikult teda tagasi ootama. Pärast kümmet ta saabub. Hetkel on ta minu jaoks ebajumal. Ta võtab mu kasti ning annab lootust: "No paar tundi võtab aega, kui ma saan tegema hakata." Sõnan, et mul on kiire. Tallinn ja Praha ootavad. Selleks hetkeks on närvid üsna rahulikud. Lähen sauna ja magan.
3.päev:
Kell 10.30 kuulen allkorruselt samme. Kas tõesti mu esimene itimees? Ja seal ta ongi! Koos mu läpakaga.
"Kas ta töötab???" küsin eriti imestunult.
"Peaks töötama küll, kella viieni jändasin, mingi recovery plaat oli sul ikka puudu," vastab ta.
Hoian end tagasi, et talle mitte kaela langeda.
Panen Skype'i ja MSNi laadima. Kahtlustan, et kõvaketas jooksutas end kokku, kuna solvus mu peale ära, et lubasin vähem arvuti taga olla. Ma mitte kunagi ei tee enam nii.
Umbes 64 h pärast mu avastust, et kõvaketas on kutu, postitan selle oma nüüd palju kiiremast arvutist. Kaotatud failide pärast muretsen tagasitulles.
10.7.07
7 kiiksu-kääksu
Liis käskis.
1. Mul läheb hääl alati õhtul ära ja ei ole hommikuks tagasi. Seega öösiti ma piiksun ja hommikul ka. Ma ei usu, et see võiks armas olla.
2. Ma ei suuda mitte midagi retsepti järgi teha.
3. Kui ma pean midagi ebameeldivat küsima, siis alati tean, et lõpuks küsin selle ära, aga hoogu võin võtta mitu nädalat, teadmisega, et lõpuks ma küsin nagunii. Raha, suhted, sündmused, name it. Vahel saan jagu ja otsustan esimese kõhkluse juures kohe ära küsida.
4. Ma jätan KÕIK asjad viimasele minutile. Ma ei suuda kirjutada ühtegi tööd varem kui peab või pakkida ühtegi kohvrit varem kui 6 tundi enne äralendu. Olenemata sellest, kas äralend on kell 6 hommikul või õhtul ja kas ma lähen päevaks või pooleks aastaks.
5. Kui ma magama ei jää, kuvan silme ette oma unistuste pulmad. Või õigemini need kunavduvad ise. Juba väga kaua. 15 aastat kindlasti. Enne peigmehe näo nägemist jään magama.
6. Mulle ei meeldi süüa magedaid Kellogseid ilma rosinateta.
7. Mõtlen lõpuks alati, et kõik läheb/läks nii nagu minema peab, kuigi enne seda teen kõik endast sõltuva, et kõigil oleks miljon võimalust asjade kulgu muuta. See tähendab, et põhilise osa ajast ma unistan erinevatest asjadest, inimestest, olukordadest või analüüsin neid samu asju. Ja kas või ridade vahelt leian selle "nii nagu peab", see aitab mul vähem masenduda ning veelgi rohkem unistada.
Järgmised võiksid olla: Kadri, Viky, Mariliis ja Maria.
1. Mul läheb hääl alati õhtul ära ja ei ole hommikuks tagasi. Seega öösiti ma piiksun ja hommikul ka. Ma ei usu, et see võiks armas olla.
2. Ma ei suuda mitte midagi retsepti järgi teha.
3. Kui ma pean midagi ebameeldivat küsima, siis alati tean, et lõpuks küsin selle ära, aga hoogu võin võtta mitu nädalat, teadmisega, et lõpuks ma küsin nagunii. Raha, suhted, sündmused, name it. Vahel saan jagu ja otsustan esimese kõhkluse juures kohe ära küsida.
4. Ma jätan KÕIK asjad viimasele minutile. Ma ei suuda kirjutada ühtegi tööd varem kui peab või pakkida ühtegi kohvrit varem kui 6 tundi enne äralendu. Olenemata sellest, kas äralend on kell 6 hommikul või õhtul ja kas ma lähen päevaks või pooleks aastaks.
5. Kui ma magama ei jää, kuvan silme ette oma unistuste pulmad. Või õigemini need kunavduvad ise. Juba väga kaua. 15 aastat kindlasti. Enne peigmehe näo nägemist jään magama.
6. Mulle ei meeldi süüa magedaid Kellogseid ilma rosinateta.
7. Mõtlen lõpuks alati, et kõik läheb/läks nii nagu minema peab, kuigi enne seda teen kõik endast sõltuva, et kõigil oleks miljon võimalust asjade kulgu muuta. See tähendab, et põhilise osa ajast ma unistan erinevatest asjadest, inimestest, olukordadest või analüüsin neid samu asju. Ja kas või ridade vahelt leian selle "nii nagu peab", see aitab mul vähem masenduda ning veelgi rohkem unistada.
Järgmised võiksid olla: Kadri, Viky, Mariliis ja Maria.
Vajalikud inimesed
Igal naisel peab olemas olema:
- oma juuksur;
- oma kosmeetik;
- oma günekoloog;
- oma perearst;
- oma hambaarst;
- oma itimees (soovitavalt mitu, nii riist-kui ka tarkvara peal);
- oma advokaat/jurist;
- oma notar (teate ju küll kui raske on notariaegu saada);
- oma ehitusalase nõu andja;
- oma finantsalase nõu andja.
Veel võiks olla:
- oma massöör;
- oma kindlustusagent;
- oma fotograaf (kes tahab endast koledaid pilte?);
- sõbrad, kes ükskõik, mis kell sõidavad sulle järgi ükskõik, millisesse Eesti otsa, kui on väga on vaja;
- isa-ema-vend-õde-pere-sõbrad vms, kes vajadusel jätavad oma tegevused ning aitavad.
Ma olen õnnelik inimene, sest enamik ülalnimetatud inimestest on mul olemas. Neid iseloomustab veel see, et suure häda korral võid sa neid tülitada ka nädalavahetusel ja puhkuse ajal. Eks see jääb enda südametunnistusele, kui suure murega pöörduda. Soovitavalt on osad inimesed su lähedased sõbrad-tuttavad ning sa võid helistada ka öösel.
Täna veendusin itimehe olemasolu vajalikkuses. Ja täiesti sobivalt puhkab itimees minuga samal ajal samas kohas. Kui see seiklus otsa saab, siis ma räägin teile kui raske on leida ide-pistikuga sülearvuti kõvaketast.
- oma juuksur;
- oma kosmeetik;
- oma günekoloog;
- oma perearst;
- oma hambaarst;
- oma itimees (soovitavalt mitu, nii riist-kui ka tarkvara peal);
- oma advokaat/jurist;
- oma notar (teate ju küll kui raske on notariaegu saada);
- oma ehitusalase nõu andja;
- oma finantsalase nõu andja.
Veel võiks olla:
- oma massöör;
- oma kindlustusagent;
- oma fotograaf (kes tahab endast koledaid pilte?);
- sõbrad, kes ükskõik, mis kell sõidavad sulle järgi ükskõik, millisesse Eesti otsa, kui on väga on vaja;
- isa-ema-vend-õde-pere-sõbrad vms, kes vajadusel jätavad oma tegevused ning aitavad.
Ma olen õnnelik inimene, sest enamik ülalnimetatud inimestest on mul olemas. Neid iseloomustab veel see, et suure häda korral võid sa neid tülitada ka nädalavahetusel ja puhkuse ajal. Eks see jääb enda südametunnistusele, kui suure murega pöörduda. Soovitavalt on osad inimesed su lähedased sõbrad-tuttavad ning sa võid helistada ka öösel.
Täna veendusin itimehe olemasolu vajalikkuses. Ja täiesti sobivalt puhkab itimees minuga samal ajal samas kohas. Kui see seiklus otsa saab, siis ma räägin teile kui raske on leida ide-pistikuga sülearvuti kõvaketast.
07/07/07 jätkuks
A. Ma ei jõudnud oma manifestist kuigi kaua kinni pidada. Telefoniarvest hakkas kahju.
B. Kõikidele laupäeval abiellunuile ja neile, kes mõistavad nalja:
WIFE VS. HUSBAND
A couple drove down a country road for several miles, not saying a word. An earlier discussion had led to an argument andneither of them wanted to concede their position. As they passed a barnyard of mules, goats, and pigs, the husband asked sarcastically: "Relatives of yours?" "Yep," the wife replied, "in-laws."
WORDS
A husband read an article to his wife about how many words women use a day...30,000 to a man's 15,000. The wife replied,"The reason has to be because we have to repeat everything to men... The husband then turned to his wife and asked: "What?"
CREATION
A man said to his wife one day: "I don't know how you can be so stupid and so beautiful all at the same time." The wife responded: "Allow me to explain. God made me beautiful so you would be attracted to me; God made me stupid so I would be attracted to you!"
WHO DOES WHAT
A man and his wife were having an argument about who should brew the coffee each morning. The wife said: "You should do it, because you get up first, and then we don't have to wait as long to get our coffee." The husband said: " You are in charge of cooking around here and you should do it, because that is your job, and I can just wait for my coffee." Wife replies: "No, you should do it, andbesides, it is in the Bible that the man should do the coffee." Husband replies: "I can't believe that, show me." So she fetched the Bible, and opened the New Testament and showed him at the top of several pages, that it indeed says.........."HEBREWS"
THE SILENT TREATMENT
A man and his wife were having some problems at home and were giving each other the silent treatment. Suddenly, the man realized that the next day, he would need his wife to wake him at 5:00 AM for an early morning business flight. Not wanting to be the first to break the silence (and LOSE), he wrote on a piece of paper: "Please wake me at 5:00 AM." He left it where he knew she would find it. The next morning, the man woke up, only to discover it was 9:00 AM and he had missed his flight. Furious, he was about to go and see why his wife hadn't wakened him, when he noticed a piece of paper by the bed. The paper said: "It is 5:00 AM. Wake up."Men are not equipped for these kinds of contests.
B. Kõikidele laupäeval abiellunuile ja neile, kes mõistavad nalja:
WIFE VS. HUSBAND
A couple drove down a country road for several miles, not saying a word. An earlier discussion had led to an argument andneither of them wanted to concede their position. As they passed a barnyard of mules, goats, and pigs, the husband asked sarcastically: "Relatives of yours?" "Yep," the wife replied, "in-laws."
WORDS
A husband read an article to his wife about how many words women use a day...30,000 to a man's 15,000. The wife replied,"The reason has to be because we have to repeat everything to men... The husband then turned to his wife and asked: "What?"
CREATION
A man said to his wife one day: "I don't know how you can be so stupid and so beautiful all at the same time." The wife responded: "Allow me to explain. God made me beautiful so you would be attracted to me; God made me stupid so I would be attracted to you!"
WHO DOES WHAT
A man and his wife were having an argument about who should brew the coffee each morning. The wife said: "You should do it, because you get up first, and then we don't have to wait as long to get our coffee." The husband said: " You are in charge of cooking around here and you should do it, because that is your job, and I can just wait for my coffee." Wife replies: "No, you should do it, andbesides, it is in the Bible that the man should do the coffee." Husband replies: "I can't believe that, show me." So she fetched the Bible, and opened the New Testament and showed him at the top of several pages, that it indeed says.........."HEBREWS"
THE SILENT TREATMENT
A man and his wife were having some problems at home and were giving each other the silent treatment. Suddenly, the man realized that the next day, he would need his wife to wake him at 5:00 AM for an early morning business flight. Not wanting to be the first to break the silence (and LOSE), he wrote on a piece of paper: "Please wake me at 5:00 AM." He left it where he knew she would find it. The next morning, the man woke up, only to discover it was 9:00 AM and he had missed his flight. Furious, he was about to go and see why his wife hadn't wakened him, when he noticed a piece of paper by the bed. The paper said: "It is 5:00 AM. Wake up."Men are not equipped for these kinds of contests.
9.7.07
07/07/07
Tegime pulmad ära. Meid oli kuus. Ja kokkuvõtvalt Kata sõnadega: "Noh, perekonnanime edetabelis sa ettepoole ei tõusnud." Elu on selline.
Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.
Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.
"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).
Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.
Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."
Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."
Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.
"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.
Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.
Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?
Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.
Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."
Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.
Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.
"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).
Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.
Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."
Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."
Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.
"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.
Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.
Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?
Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.
Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."
4.7.07
Manifest
Otsustasin tänasest vähendada internetisuhtlust. Kaalusin seda juba kaua. Vaatame, mis saab. Nii MSN kui ka Skype on väljalogitud.
Võimalikud kõrvalnähud:
- suurenev blogimine;
- suurenev e-kirjade voog;
- vähem arusaamatusi;
- vähem hulle öiseid vestlusi;
- reaalse elu osakaalu kasv;
- rohkem und;
- efektiivsem tööaeg.
Mõneks asjaks oleks neid veel vaja, aga eks saab ka ilma. Sõltuvustest vabaks ;) Suvi.
Update: pärast mõningasi arvutusi otsustasin, et võin Skype'i kasutada helistamiseks ja smssimiseks.
Nostalgia ja entusiastlikud inimesed
Käisin Brüsselis mingil järjekordsel projektil. Seda projekti eristas see, et enamik inimesi olid entusiastlikud... ja kokku oli inimesi ligi 270. Nii, et do the maths... Vahepeal hakkas hirmus, aga siis tulid abiks iirlased, sloveen, hollandlane, sakslane ja Ülle ;) Networking oli põhiteema ja need, kes mind tunnevad, teavad, et sõna "networking" toob majja iroonia ja sarkasmi.
Erilise hingesuguluse leidsin iirlastega... Ja jõime tähtsate asjade terviseks: career, power, money, friends, fun ja kui toostid lõppesid, siis armastuse terviseks ka. Peab ju. Igal juhul ei ole ma aktsendist lahti saanud.
Ja siis mu lemmikosa. Friikad. Friikad on nimelt Belgia leiutis. Ärge kunagi küsige neilt: "So why do you call them French fries?" sest nemad ju kutsuvad neid fritjesiteks. Majoneesiga. Ja palju.
Ja siis tuli Nostalgia. Käisin Brüsseli neil tänavatel, mis teeb sellest linnast ühe mu lemmikutest. Vaatasin Shrek kolme. Nägin Armani ülikonnas meest, kes istus motika selga, pani värvilise kiivri pähe ja kadus kaugusesse. Kuidagi reklaam. Pisikesed pargid, pisikesed tänavad, pisikesed poed. Minu Brüssel. Lisaks tegin lühitripi Genti. Vaatasin üle oma kodu, lehm ja uunikum olid endiselt õues. Mõned asjad ei muutu :) Endiselt oli olemas ka täis järelkäru, pildilt jäi välja. Inimestest oli alles vaid José, kuid asi seegi. Samas, pole ikka see, ilma nende inimesteta. Ajapuudusel jätsin kanuutamata, kuid üks Belle Vue läks alla. Koos vahvliga.
Parandatud sai ka mõned reisid kestnud viga: ostsin uue käekoti. Kingi ei ostnud. Naine.
Ja tegelikult on hea siit vahepeal ära minna. Põgenemine. Õnneks mitte vanglast. Vaid lihtsalt. Vahelduseks... Aga ma ju tulen alati tagasi... Teadagi.
Erilise hingesuguluse leidsin iirlastega... Ja jõime tähtsate asjade terviseks: career, power, money, friends, fun ja kui toostid lõppesid, siis armastuse terviseks ka. Peab ju. Igal juhul ei ole ma aktsendist lahti saanud. Ja siis mu lemmikosa. Friikad. Friikad on nimelt Belgia leiutis. Ärge kunagi küsige neilt: "So why do you call them French fries?" sest nemad ju kutsuvad neid fritjesiteks. Majoneesiga. Ja palju.
Ja siis tuli Nostalgia. Käisin Brüsseli neil tänavatel, mis teeb sellest linnast ühe mu lemmikutest. Vaatasin Shrek kolme. Nägin Armani ülikonnas meest, kes istus motika selga, pani värvilise kiivri pähe ja kadus kaugusesse. Kuidagi reklaam. Pisikesed pargid, pisikesed tänavad, pisikesed poed. Minu Brüssel. Lisaks tegin lühitripi Genti. Vaatasin üle oma kodu, lehm ja uunikum olid endiselt õues. Mõned asjad ei muutu :) Endiselt oli olemas ka täis järelkäru, pildilt jäi välja. Inimestest oli alles vaid José, kuid asi seegi. Samas, pole ikka see, ilma nende inimesteta. Ajapuudusel jätsin kanuutamata, kuid üks Belle Vue läks alla. Koos vahvliga.
Parandatud sai ka mõned reisid kestnud viga: ostsin uue käekoti. Kingi ei ostnud. Naine.
Ja tegelikult on hea siit vahepeal ära minna. Põgenemine. Õnneks mitte vanglast. Vaid lihtsalt. Vahelduseks... Aga ma ju tulen alati tagasi... Teadagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
