skip to main |
skip to sidebar
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna eksole... Ja kes see neid tuhandeid sõnu ikka lugeda viitsib...
Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :) Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)
Don't get me wrong... me kõndisime ja turnisime mööda mägesid, kuid muuhulgas leiutasime ka uue spordiala: kodukajoomise.
KodukajoomineVaja:- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);- kupeevagun;- liikuv rong;- stopperkell, ühe võistleja oma;- varasem promill;- hea tuju.Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...
Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.
Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.
Gruusiasse minnes rääkis isa, et mis te seal ikka sööte, jooge parem veini. Jõime. Sõime ka, aga see on juba teine teema.Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.
Kuidas õigesti juua?1) tuleb täita sarv veiniga;2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;3) tõsta sarv;4) panna küünarnukid risti;5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.
Meie trajektoori kaardile kandes võib näha, et liikusime hämmastavalt palju. Jalgadest seega ainult ei piisanud. Kasutusele sai võetud ka kõiksugu muid liiklusvahendeid, kuid loomi ära ei kasutanud. Isegi alla ei ajanud ühtegi (ja mina imestan selle üle väga, sest peaaegu aaaa situatsioone oli liiga mitu).
Transport on odav. Või peaks ütlema, et ei ole kallis. Kupeevagunis 7 h sõitu maksab 18 lari (korrutada 6,9-ga), selle eest saab isegi linad. Süüa ei saa.
Siin oli meid kaheksa pluss juht. 
Selles kastis sai sõidetud ikka väga pikki vahemaid ning ületatud kõrgeid mägesid... 
... ja vaated, mis kastist avanesid, olid umbes sellised...
Ja uhkemad... Mingist hetkest oli kurve rohkem ja lund rohkem, aga meil jätkus energiat ainult kiljumiseks. 
Antud Žiks-takso viis meid kaks tundi mäe tippu ja hämmastaval kombel tõi ka tagasi. Tagaistme vedrudega oli nagu oli :) Aga Vardzia oli seda väärt. Juhi (vasakul) elueesmärgiks on leida maailma algkeel.
Žiksi asendasid esimestel päevadel erinevad BMW-d. Killustatus.
Kupeevagun. 
Ja niisama vagun. Konkurentsitult aeglaseim rong, millega olen viimase 15 aasta jooksul sõitnud. Kupeevagunid puudusid :) Aga pilet 5 h tunni eest maksis 18 krooni. 
Oleks võinud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid... 
Bussil oli kaks nõrka külge: puudulikud rattad ja üks iste, muidu täitsa tibenstobens, seest sai varusokid ja saapadki.
Lisaks nimetatud vahenditele olid olulisel kohal ka maršutkad. Mikrobussid (mis kunagi varem on mõnel juhul olnud kaubabussid, aga mis see istmete sissemonteerimine siis ära pole), mis sõitsid kiiremini kui oleks arvanud, et nad üldse sisse võtavad. Nagu eelmiseski postituses mainitud, olid nad veidi ohtlikud, aga ka kiiremad kui rongid. Oleneb ühesõnaga eesmärgist ja sellest kui pahaks süda läheb. Maršutkad viivad igalt poolt igale poole. Koos taksodega. Petta võib saada mõlemal juhul :) Aga ise peab ikka võitlema oma õiguste eest. Taksode puhul soovitame otsida gaasitaksosid. Nendega saab ikka tunduvalt odavamalt läbi.
Kõikidele vahenditele oli iseloomulik suitsuhais, sest ükski grusiin ei saa jätta liiklusvahendis suitsetamata. Kusjuures ma kahtlustan, et ajal, mil allveelaev oli kasutusel, suitsetati sealgi.
Ja mägedes saab kütust sellisest putkast :) Kanistri või kaheliitrise pudeliga.
Gruusia liikluses kehtivad reeglid, mida keegi pole kirja pannud, aga mida tulihingeliselt järgitakse:- autojuht on kuningas ja jalakäijad on tüütud: iga kord kui sa näed jalakäijat üle tee minemas, kas või ülekäigurajal, kiirenda ja lase kõvasti signaali, et ta teelt ära jookseks;- jalakäijana ületa tee alati kiiresti ning proovi ellu jääda: autode vahelt neljarealisi (sellest hiljem) teesid ületada pole mingi kunstitükk ja maa-alused tunnelid on liiga räpased, et neid kasutada;- red is for beginners: ehk siis kehtib sama reegel, mis Iirimaal, punane on täiesti mõttetu tuli ja ei tähenda suurt midagi;- read: kui oled julge mees, teed oma rea - neljarealised teed võivad vabalt saada seitsmerealiseks, see pole mingi probleem. See, kui vasakule keerab üks rida ei ole ka probleem, sest vabalt saab ju tekitada kaks veel;- kiirus: kiiruspiirangud on ka algajatele. Ehk siis mägiteedel 30-alas sõita 120-ga on tavaline. See, et me lennujaamast Viky juurde sõitsime 160-ga (linnas) on ka täitsa tavaline, tee oli ka sirge. Tegelikult meil ju ei ole kiire.- möödasõit: reegel on kindel - sõida mööda siis kui vastu tulevad autod! Eriti hea on mööda sõita suurest veoautost, mille ees on lehm ja vastu tuleb ühes reas kaks autot. Palveta!;- loomad teel: kiirenda, küll läheb eest ära ja kui ei lähe, siis jääb alla;- turvarihmad: puuduvad, mõnikord juhi oma töötab;- roolist kinnihoidmine on mage: palju parem on lasta roolist lahti ning kõrval- või tagaistujatega lobiseda;- august mööda võid sõita ükskõik kuidas, peaasi, et mööda. Teed ja tänavad on üldjoontes kohutavas seisus. Auk augu peal, aga sõidetavad. Mõned teed on ka korras, sellised suuremad;
Stiilinäide: linnatänav Potis (villad vahelduvad uberikega, siin pildil on viisakaid maju siiski rohkem)
- töötavad näidikud ei ole autos vajalikud;- drink and drive: tavaline. Siiski võeti ükskord inimeselt ära auto ja load, mille ta pidi järgmisel päeval 200 lari makstes tagasi saama.Soovitus: istu alati paremale poole ehk siis nõnda, et sa ei näeks vastutulevaid ridu, kui te kellegi taga sõidate. Nii säästad end hallidest juustest ning pidevast surmahirmust.Tegelikult suudavad grusiinid teha hämmastavaid manöövreid, küllap on selline vahva ning rahulik liiklus nad ära harjutanud. Ise istuks seal rooli vaid mõnel liiklusvabal linnavälisel teel. Kõige ekstreemsem maršutkasõit oli Batumist Kutaisisse. Alla saja kiirus ei läinud, kuigi piirangud ei oleks lubanud niigi kiiresti sõita. Pärast seda olin mina veendunud, et rohkem ma bussiga ei sõida ning kasutan vaid rongi. Seda reeglit tuli üks kord siiski rikkuda.
Ma olen siiski õnnelik ja rahul, et ellu jäime. Statistika järgi (mida neil pole, aga inimesed ise arvutavad) sõidab nii mõnigi maršutka end kogu täiega iga nädal surnuks.
Liiklusvahenditest järgmisel korral.
Oleme Gruusiast õnnelikult tagasi. Kohatud sai hulgaliselt uusi inimesi ning läbitud tuhandeid kilomeetreid ning seda tehes veetsime mitukümmend tundi.
Kilometraaši öelda ei oska, sest Gruusias kehtib üks tõeline reegel: mitte keegi ei tea, mitu kilomeetrit mingisse linna olla võiks. Aeg-ajalt siiski on silte, aga inimeste teadvusesse need vist ei jõua. Tartu-Riia-Tartu tuli minu majast minu majani 562 km. Üldiselt oli reis road-trip, mille käigus nägime ära vähemalt pool Gruusiast:Tbilisi-Ananuri-Pasnauri-Gudauri-Tbilisi-Telavi-Tsinandali-
Tbilisi-Batumi-Poti-Batumi-Kutaisi-Khasuri-Akhaltsikhe-
Vardzia-Borjomi-TbilisiOhtlikesse piirkondadesse ei läinud, sest näiteks Sokhumisse (Abhaasia) saab ainult helikopteriga. Järgmisel korral võtame sellegi kaasa.Suurematest muljetest räägin edaspidi... Hea on see, et keegi meist ei pidanud abielluma, kuigi sellekohaseid vihjeid lendas lõpmatult. "Mul on neli venda ja teid on ka neli."Reisikaaslasteks olid vahelduva eduga ka poolakas ja itaallanna+ mõned teised eestlased, aga peamisteks trippijateks Kiku, mina, Viky ja Lagle.
Naised autokastis teel Gudaurist tagasi (Gudauri lähedal on üks kõrge mägi: Kazbegi 5033m, sinnani laviinide tõttu ei jõudnud)
Lisaks liitus meiega ka Marko, kes kaitses meid kurjade Gruusia taksojuhtide jms eest :D Kohe kui tema kõrvalt kadus, läksid mehed tunduvalt aktiivsemaks.
Siin kaitseb Marko meid koera eest ;) (taustaks üks väheseid värvilisi asju Gruusias)
Lisaks trippimisele sai palju söödud ja joodud. Väga palju. Nii palju, et praegu on lemmiksöögiks kama (kuigi Viky tehtud kodune makaron maitses täna lõunaajal ka hästi).
Ja kuigi minu järgnevad postitused võivad tunduda veidi iroonilised ning teile võib näida, et saime kapitaalse kultuurišoki, siis asi polnud üldsegi nii hull. Soovitan Gruusiat soojalt kõigile. Ise tahan juba praegu tagasi.
Kultuurišoki saime hoopis Lätti ja Eestisse jõudes: kõik oli nii puhas, inimesed vaiksed ja teed siledad. Veider.
Meil on tihedad p2evad. Seega irjutada ei j6ua, hea kui pesta j6uame. Viky viib t2ide meie saabumisel antud lubaduse: aktivnaja kult6rnaja programma. Nii me elame.Praeguseks oleme:kuulanud miljon toosti;joonud, ojaa, esimesel 88l olime kavalad ja limpsisime, aga teinekord said nad aru;k2inud m2gedes, veinikeldrites, saunas, joomas;s88nud, ojaa;saanud aru, et 'ara' ei m6ju;h22letanud;tinginud... jne.Eile arvasime, et meid r88vitakse 2ra, aga hiljem selgus, et taksojuht oli t2iesti usaldusv22rne. Ahjaa ja r88vimiseni j6udis asi seet6ttu, et otsustasime kell 21 6htul Tbilisist p6geneda, sest teadsime, et ei suuda kolmandat 6htut j2rjest juua ja syya.T2nane pikanktseim seik: metroos varastas yks poisinolk mu Eesti lipu, mille Kata meile k6igile teele kaasa andis. Nojah, mina juba nukrutsesin, et mu esimene ja viimane Eesti lipp, kui Viky teatas, et 'ai kurat, anname tappa'. Samas, tyybid olid silmapiirilt kadunud... T2naval k6ndides Kiku aga m2rkas teda... Ja j2rsku panid Viky ja Kiku jooksu, Marko nende j2rel. Meie leidsime nad Laglega meie sise6uest. Piirasid kolmekesi poissi ja karjusid ta peale. T2di akna peal karjus ka. Aga lipu saime k2tte ja see on p6hiline. Tyybist hakkas kahju... kust tema pidi teadma, et me elame samas majas :DPikantseid seiku on veel: nt l2ksime poodi veini ostma, aga kuna neil ei olnud, siis nad t6id tagant 2 liitrit koduveini, mis nyyd ootab meie Batumi s6itu. Siiani on seda maitsnud vaid Lagle, kelle kommentaar andis alust ka Vikyl seda proovida, kuid sel hetkel vein ryndas Vikyt, misj2rel see ryndas ka Kikut ja Laglet... Noh ja siis me sulgesime pudeli, et veinikurat liiga ei teeks. Minu m6te kanda tumedaid riideid oli hea.Ilmad on meil paremad kui teil.Kokkuv6ttes elu on seiklus. Suundume L22nde. Georgiasse ikka.
3+1 naist. Mõned seljakotid ja magamiskotid. Lennupiletid. Veidi raha. Georgia - siit me tuleme!Lähtekoht: TartuVahemaandumine: RiiaSihtkoht: Tbilisi, Batumi ja teised Gruusia/Georgia linnad ning maakohad
Ma muud ei ütle, kui et igasugustele provotsioonidele (sh Hirvepargi-üleskutsele) allumine on lauslollus ja annaks keegi kõigile jõudu tulla mõistusele ning säilitada hoolimata kõigest rahu.Kurb on.Loodan, et tüüpidel, kes eile märatsesid, on täna kapitaalne pohmakas ja need, kes seda ei teinud, saavad aru, et see kõik on lihtsalt nii häbiväärne, et õudne hakkab. Enne rahvustevahelise sõja algatamist võiks mõelda.Ja siis ma soovin veel ühele inimesele jõudu hakkama saada. Tema professionaalsus pannakse proovile ja ma tean, et ta saab hakkama. Lääne meedia jäi olukorda kajastades üsna neutraalseks või võiks isegi öelda, et Eesti-poolele kallutatuks. Vähemalt veel öösel. Hetkel ei taha enam lugeda. Vene meediast ma ei räägiks. Lugege Jaanuse Piirsalu blogist.
Lääne meedia kajastusele aitab kindlasti kaasa Venemaa tüli USA ja ELiga praegu, seega võime mõneti õnne tänada, et meie sündmustega paralleelselt suutis V teises osas oma kaarte maha mängida, mis teeb praeguse meelsuse pigem Vene riigi vastaseks ning seega Vene meedia usutavuse küsitavaks. Loomulikult oleks parem olnud, kui sündmusi poleks olnud, aga üldiselt võiks olla olukord veel hullem.
Sõbrad põgenevad Tallinnast. Olen nõus kõiki vastu võtma.Vend teeb täna ühiskonnaõpetuse riigieksamit. Ei saa mitte mainimata jätta, et päeva valik on geniaalne.
Mõned teist on juba kuulnud, et otsustasin hakata korralikuks. Idee sain otseloomulikult oma suurpuhastusel. Pärast seda mõtlesin, et võiksin korralikkust rakendada terves elukorralduses. Samas tekkis mul probleeme määratlemisega, mis on korralik... Ma ise arvan, et korralikkuse alla kuuluvad kindlasti:- korras ja puhas tuba;- riiete toolile mittekuhjamine;- nõude pesemine kohe pärast söömist;- pesu ülesriputamine kohe kui ta saab puhtaks ja ärakorjamine kohe kui ta on kuiv;- viks ja viisakas välja nägemine (sh kõrged kontsad naisterahva puhul);- kodutööde esitamine selleks ettenähtud tähtajal;- tööasjade valmissaamine selleks ettenähtud ajal;Seega tundub, et korralikud inimesed peavad olema ka "kohe" inimesed. Ja ma pole kunagi eriline "kohe"-inimene olnud.
Teine nädal jookseb. Kõigil on õigus käia mu strateegiat kontrollimas, sadades suvalisel ajal mu tuppa sisse... Samas võivad meie definitsoonid sõna "korras" kohta olla erinevad. Proovin end distsiplineerida.
Senised kogemused:
- toa korrashoidmine ei olegi nii raske, kui ma arvasin, lihtsalt peab sel hetkel kui tahad midagi lohakile jätma endale meelde tuletama, et EI, täpselt 5 sekundiga suudad sa selle õigesse kohta panna või et rahakotist välja võetud tšekk võib ka otse prügikasti minna, sest tegelikult sa ju ei tee sellega midagi (va garantii puhul);
- ema ütles, et paberid on küll korras;
- venna tüdruk, kes mu koristamise ajal pidi peaaegu minestama ukse peal, tunnistas ka, et tõepoolest on korras, et ta vist polegi varem näinud, et nii korras oleks olnud (no ei ole jah :P);
- nõude kohe ärapesemine: täpselt sama asi. Kui kaua võtab aega ühe poti/panni ja taldriku pesemine. Okei, on tass, lõikelaud ja nuga ka. Palju võtab? Minuti? Maksimaalselt. Aga ütleme, et ma ei pese seda ära. Siis järgmine kord ka ei pese, muudkui panen kraanikaussi, kuni kraanikauss saab täis ja sinna enam ei mahu. Siis peaks nagu ära pesema, aga kõik on ära kuivanud, võib juhtuda, et kahvel on jäänud taldriku külge kinni. Üsna rõve. Nüüd võtab nõudepesu juba palju rohkem aega, sest peab leotama. Täna jälle oli hetk, kui viisin kahvli ja taldriku kööki ning panin kraanikaussi, mõte oli nad sinna jätta, aga siis tuli mulle meelde, et ma olen korralik ja peaksin need kohe ära pesema. Läks 6 sekundit;- kodutööde esitamine: esitasin ühe kodutöö tagantjärgi (jätsin selle tegemata enne korralikuks hakkamist), teised kaks sain õigeks ajaks valmis ning üks veel tagantjärgi töö on esitamata (seadsin isiklikuks tähtajaks homme, pole veel alustanud, aga arvestades, et ma olen korralik, siis pean selle ikka ära tegema). Üks töö on pühapäevaks, selle teen ka ära. Ja kavatsen olla ettenägelik ja asju ette teha. Vähemalt ühe. See on eesmärk. Sest korralik inimene teeb ka asju ette;
- tööasjade esitamine: esitasin ära, õigel ajal;
- lubaduste pidamine: lõpuks tegin ära, mis lubasin. Sellega ka tuleb vaeva näha, et saaks kiiremini tehtud.Lisaks sellele peaksin ma ära koristama oma riidekapi ning ülearused riideesemed ära viskama. Veel ei suuda. Mul oli pabereidki raske ära visata, mis neist riietest veel rääkida;
- viks ja viisakas riietumine: siia hulka peaks kuuluma ka kõrged kontsad, aga seni ma ei ole suutnud end motiveerida Toomemäest mitu korda päevas kontsadega üles-alla ronima ning ilmselt seda ka ei juhtu lähimas tulevikus - jätan kontsad pidulikeks juhtudeks ning Tallinna jaoks, Tallinnas on kontsadega normaalne, Tartus tunnen end vist liialt tudengina...
Ei ole raske olla korralik, aga mulle tundub, et ma peaks paigaldama kõikjale sildid või parem veel - mingid piiksuma hakkavad asjad: Sa oled nüüd korralik! Noh, et meelest ära ei läheks, sest kogu mu strateegia nõrk koht on see, et mul lihtsalt läheb meelest...
Palun pidage seda meeles. Igaks juhuks. See võib osutuda kasulikuks kui otsite uut töökohta, uut alluvat, uut sõpra või uut armukest. Kõik tunnevad kõiki ja sinust võidakse teada asju, mida sa ilmaski ei arvaks, et sinust teatakse.See oli puhas hoiatus. Lihtsalt mõtlesin meelde tuletada :)
Ja täna räägiti loengus anekdoot:
Kas te teate milline oli esimene otsus Vene moodi?
See kui Jumal pani Eva Adama ette ja ütles talle: Adam, vali endale naine.
Paar nalja oli veel, aga mul ei jää pikad naljad meelde, blondid triibud ikkai (no jõle hea on end sellega alati välja vabandada).
Tuvastame endal juba kerget reisiärevust... See võis tuleneda sellest, et lennufirma otsustas välja sõita tavapärasest pool tundi varem. Tagasi jõuame viis minutit varem. Seega võit: 25 minutit, enne tunduski reis veidi lühike, nüüd on pikkus täitsa paras.
Everybody... Say 'hi' to my new best friend...
Ta tuli mu ellu mitmeid aastaid tagasi Norra reisil. Teda oli seal üsna mitu ning ei saa mitte märkimata jätta, et temaga oli alati hea. Teised arvasid ka nii. Kuigi ta oli veidi raske iseloomuga ja väsitav. Vahepeal oli ta kadunud, aga nüüd on ta minu täisväärtuslikus elus tagasi. Korralikuks hakkamine ikka aitab.Umbes-täpselt selline batuut nagu pildil, on nüüd mu naabri aias. Me mõtlesime endalegi osta, aga arvestades, et neil hüppab selle peal üks kaheaastane ja vahel ka kolmeaastane, lubati meilgi seda kasutada, nii et võime oma osta siis kui mu vanemad kunagi peaksid vanavanemateks saama (oh aegu kaugeid neid...).Ja täna oli mul juhe koos, juba ei tea mitmesetmendat päeva istusin arvuti taga. Siis läksin ja hüppasin 15 minutit - pea selge ja nahk märg. Saltosid veel ei viska. Nüüd mul on kahju, et mul pole kõrgemaid lagesid. Võiks muidugi kaaluda ideed panna see kortermaja katusele... Igal juhul on mul veelgi rohkem põhjuseid kodus käia.
Batuudil on iga inimene laps ja see tunne on hea.
Tänane päev läheb ajalukku kui päev, mil ma suutsin esimest korda elus valmistada õige ning paraja koguse putru ühele inimesele. Kuus aastat võttis... "Omandan kiiresti uusi teadmisi" ei saaks vist mu iseloomustuses kirjas olla.
Esitasin täna lahkumisavalduse ja natuke kurb on.Teist korda elus lahkusin varem, kui oodati. Iirimaal ülemusele oma lahkumisest teatamist lükkasin tohutult edasi, ise ma teadsin seda juba augustis, aga talle ütlesin vist novembris :) Seekord valmis otsus pikalt, kuid teatamine käis kiirelt. Töö iseloom on ka teine ning põhimõte: mida varem, seda parem, tuleb igal juhul kasuks.
Ja meie ajal vahetatakse töökohti ju päris sagedasti. Pole just palju inimesi, kes teeksid 10 aastat järjest täpselt seda sama tööd. Muutused hoiavad värskena ilmselt...
Kuidas lahkuda töölt nii, et kellelegi ei jääks halba maitset suhu? Antud juhul olid töölt lahkumise põhjused selgelt isiklikud ning absoluutselt mitte seotud sellega, et mulle ei oleks meeldinud või keegi töökaaslastest oleks paha olnud. Hoopis vastupidi. Inimesed olid alati abivalmid, vastutulelikud ning üsna humoorikad. Ka lihtsalt veebivahendusel ja see meeldis mulle. Töö oli rahulik ning mitte kuigi vastutusrikas, mis kooli kõrvale on mõnus. Aga tuli lahkuda.Minu arvates Eesti suurust arvesse võttes peab töölt lahkumised lahendama eriti diskreetselt. Esiteks võib su senine ülemus olla ülemus mingis viiendas kohas, kõik tunnevad kõiki ja kõigele muule lisaks on see inimlik, kui minnakse lahku normaalselt... Aga kas töölt lahkudes saab jääda sõpradeks? Kui suhe (kahe armastaja vahel) puruneb, siis küll lubatakse, aga tihtipeale seda ei juhtu, "jääme sõpradeks" on nagu mingi käibefraas, mida on moekas kasutada ja mida isegi mõeldakse, sest sellel hetkel ei kujutata teiseta elu ette. Kuidas on lood töökohaga? Iseenesest töölt lahkudes sa ju petad tööandja poolt sulle pandud ootusi ning usaldust või kuidas?
Aga hinges on rahu. Mulle tundub, et otsuste juures just see ongi õige märk. Kui tuleb rahu, siis oli õige otsus.
Telekast vaatan ma ainult neid seriaale, kus on kenad mehed. Ja siis ühte, kus on palju naiste võimu, et oma meestevaatamisest tekkinud tibilikkust tasakaalustada. Ja siis ühte, kus on palju sarkasmi ja irooniat, et mul see meelest ei läheks.Nojah, meeste pärast telerivaatamine võib tunduda veidi veider, aga teleka vahtimine on nagunii mõttetu tegevus... Sellegipoolest soovin aeg-ajalt sellega pingeid maandada (sest ma ei ole veel leidnud kedagi, kes tahaks minuga frisby taldrikut käia lennutamas). Noh ja siis ma olen selgeks teinud, et vaatan kenasid mehi, silm puhkab ja puha...Vanasti vaatasin ma Aliast. Michael Vartani pärast.Siis vaatasin ja endiselt vaatan Las Vegast. Josh Duhamel.Ameerika supermodellide lõpposa. Nigel Barker.
Ahjaa Losti-mees meeldis mulle ka, aga see seriaal ise ajas mind nii närvi, pole suuremat venimist näinud... Kes ta nüüd oligi... Matthew Fox! (okei, guugeldasin, ei tulnud niisama meelde)
Silmal on hea. Mingeid fantaasiaid pole. Nad on veidi liiga vanad ka. Aga üldiselt.Siis ma aeg-ajalt vaatan, kuidas naised Austraalias talu peavad. Ja siis ma mõtlen, et peaks ka hakkama talu pidama, aga see vist päris ei lähe mu loomusega kokku. Pole piisavalt romantiline ja rahulik inimene ka, et kusagil mittekellegimaal hobuseid kasvatada. Siiski ma austan kõiki, kes seda teha suudavad. Viimasel ajal ma vaatan seda vähem, sest lugesin ploti mitu hooaega ette ja üldse pole huvitav ;)Sarkasmi ja iroonia osa on muidugi Dr House. Kui see seep oleks jooksnud ajal, mil bioloogia ei olnud mu lemmikaine, siis ma kindlasti oleks püüdnud seda muuta ja hakanud arstiks õppima. See tähendaks, et ma peaks ülikoolis käima veel vähemalt kuus aastat. Seega mõneti oli hea. Samas ma nõustun nendega, kelle arvates loveline'i sissetoomine oli ebaõnnestunud värk. Püüd müüa seriaali neile, kellele see mõeldud pole. Neile, kellel peab olema alati happy ending ja amore. No hea küll, näitasite, et House on ka inimene, aga me teadsime seda niigi. Enamik naisi on kokku puutunud meestega, kes väljaspoolt paistavad oi kui mitte haavatavad, aga seestpoolt on nad nagu me kõik - veidi kiiksuga :)
Aga tegelikult ma võin päevad läbi ka teleka ees istuda kui parasjagu selline tuju on. Paari aasta eest tegin laupäeva, kus vaatasin saksa pealt järjest Bollywoodi filme. Aga üldiselt on jäänud telerivaatamist vähemaks, sest ma ei viitsi end teise tuppa vedada... ja kenasid mehi on ka teleris vähe. Käin parem tänaval.
Lisaks töötamisele juhtus täna veel nii mõndagi põnevat:- sain aru, et ma ikkagi tunnen oma venda kui ennustasin ta kirjandi teemavaliku õigesti;- suudan kolmandat päeva järjest asju sorteerida.Eile õhtul arvasin, et kõik paberid on sorteeritud, kuid täna leidsin veel ühe kultuurikihi ja sealt tuli geniaalseid leide:- Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna poolt läbiviidud testide tulemusleht: Isiksuse, enesehinnangu ja vaimse võimekuse testide tulemusleht, sügis 2001;
- klassikirjandi teemal: Miks ma viitsin õppida? (hetkel võiksin kirjutada romaani, miks ma ei viitsi).Testitulemused toona:Neurootilisus - rahulik, pingevaba, vastupidav, turvaline, enesega rahulolev, oma tundeid vaoshoidev. Pingelistes olukordades suudad otsida lahendust ega "kaota pead". (Tuletan seda endale meelde järgmine kord kui kellegi peale karjun...no ei... elu on tunnistanud mu üsna neurootiliseks.)Ekstravertsus - seltsiv, jutukas, naljaarmastaja, südamlik, optimistlik. Sulle ei valmista raskusi teiste inimeste juhtimine, seiklemine ja uute suhete loomine. (Jah, aga aastad on lisanud vajaduse üksi ka olla.)Avatus - uudishimulik, laiade huvidega, originaalne ja rikkaliku kujutlusvõimega. Lähed meelsasti kaasa kõige uue ja huvipakkuvaga. (Rikkalik kujutlusvõime on mul kindlasti, muus osas mnjaa..)Sotsiaalsus - kaastundlik, heasüdamlik, abivalmis, andestav, mõnikord isegi kergeusklik. Oled inimene, kes on valmis teisi siiralt ja omakasupüüdmatult aitama. (Algklassidest peale olin mina see, kellelt laenati tintekat, pliiatsit, joonlauda ja joonistuspaberit. Mõnikord jäin ise ilma, kaheksandas otsustasin, et nii see enam kesta ei saa, et jagajale jäävad ainult näpud. Muutumine võttis veel mõned aastad ja nüüd võin inimesed pikalt saata, kui olen kuri. Kergeusklik pole kunagi olnud.)Meelekindlus - usin, distsiplineeritud, hoolikas, korralik, edasipüüdlik. Sul on kindlad sihid oma elus, mille poole püüdled. (Naerupahvakas.)Enesehinnang - kõrge. Keskmiselt oluliselt kõrgema enesehinnanguga inimesena oled Sa tõenäoliselt endaga rahul ning meeldid enesele sellisena, nagu Sa oled. Teiste vastanutega võrreldes võib Sind pidada rõõmsameelse ellusuhtumisega inimeseks, kellele ei valmista suhtlemine erilisi raskusi. Ilmselt tunned, et oled vajalik ja lugupeetud inimene. Sinu vastuste põhjal võib järeldada, et oled emotsionaalselt tasakaalukas ja säilitad rahu ka pingelistes olukordades. (Naer jätkub.)Vaimsete võimete testis kogusid Sa kokku 59 punkti 60 võimalikust. See tulemus on võrreldes Sinu eakaaslastega teistes Eesti koolides: kõrge.Selline egoboost! Täiesti tasuta.Minu arvates võiks alma mater korraldada korduvuuringu samas seltskonnas kuus aastat hiljem.
Lõpetaksin väljavõttega klassikirjandist:
Ma ei mõista neid, kes pärast põhikooli oma haridusteed ei jätka, põhjuseks laiskus ja viitsimatus. Mina küll viitsin, sest õppida on tegelikult huvitav. Näiteks pärast ühte perioodi kunstiajalugu ma kohe tundsin, et sain targemaks ning see mind õppima motiveeribki. On hästi mõnus, kui märkad, et tead natukenegi rohkem kui varem.
Ja sama kirjandi lõpp:
Õppida viitsin uute teadmiste pärast, sest ilma nendeta oleks palju igavam ning võib-olla lausa võimatu elada.
Panen ansipit ja teatan: no tule taevas appi!
Koristamine ei ole üldse lihtne. Täna varahommikul kell 02.00 kui otsustasin, et peaks paberite sorteerimise vahepeale magama, leidsin, et enda tuba on selleks liiga tolmune ja magasin teises toas.Aga palju parem on, kui raamatud on reas, mitte virnas ja paberid kaustas, mitte niisama riiulil (kuigi praegu on veel suur hunnik pabereid maas, ülikooli asjad, sorteerimata). Ja sahtlid on tühjad (esimene sahtel tundus nii hirmuäratav, et panin tagasi kinni) ning riiulitel on ruumi.Iga asja juures mõtlen, kas mul on seda tarvis ja kuigi mul pole seda võib-olla viimased 3 aastat vaja läinud, leian, et on küll. Pean karmim olema. Inimesele ei ole vaja nõnda suurt hulka asju nagu mul on. Ja oleks siis ainult korteris, teine kodu on ka ju asju täis!Koristamise suurim väljakutse on selle jätkamine. Et eilne hoog täna ei raugeks. Kaalusin isegi kooli mitteminekut, aga õnneks siiski läksin. Seega püüan praegu end motiveerida oma tuppa minema ning vähemalt paberid ära sorteerida, et saaks kõndida, ilma, et millelegi peale astuks.Ma ei ole kunagi eriline korraarmastaja olnud. Õigemini, mulle meeldib kord, aga mulle ei meeldi seda ise tekitada. Ehk siis mulle ei meeldi koristamine. Olen alati arvanud, et pean teenima nii palju, et suudaksin palgata kellegi korra nädalas oma kodu koristama (va magamistuba, see on minu!). Aga hetkel on kuidagi hoog peal, plaanin seda koristamist juba eelmise aasta 10. juulist kui Eestisse tagasi tulin, aga siiani oli nagu oli...Üldse sel aastal olen oma plaanimistega metsapoole läinud. Koolist ma parem ei räägigi, ma pole iial tähtaegu nii ületanud nagu sel õppeaastal. Tööl suudan ma veel käia, õnneks.Lisaks koristamisele oli mul veel üks plaan alates oktoobrist: viia printeri kassett täitmisele. No kuidagi iga päev läks meelest ja siis ma ei teadnud kuhu viia jne... Kui lõpuks eile viisin ära ja täna sain kätte. Nüüd ei jää muud üle, kui enda üle naerda: oleks ma teadnud, et see nii lihtne on!Selline ma olen :) Laisk ja lohakas ;)
Tänase kaduneljapäeva puhul otsustasin koristada. Korralikult. Ehk siis läbi vaadata kõik need paberid, mida olen kuue aasta jooksul alles hoidnud. Tuba näeb hetkel välja küll tunduvalt koledam kui enne, aga vähemalt on põnev.
Leiud:- Lermontovi "Mõtisklus" - mu keskaaja lemmikluuletus;- klassivend René kiri sõjaväest;- gümnaasiumi lõpetamise pildid;- Bulgaaria reisi pildid;- ladina keele konspekt (sh "Aisakellade" laul ladina keeles ja "Rudolf" ka);- Kadri hispaania keele konspekt, mille ma pidin tagastama ilmselt neli aastat tagasi;- Vahuri majanduse konspekt;- riigieksamikirjand 2004 teemad (neid lugedes tuli meelde küll, mis teemal kirjutasin "Inimene on rohkem oma aja kui oma isa nägu")- lõpmatuseni matemaatika ja inglise keele kontrolltöid ning konspekte;- lühiessee teemal "Death by Tourism" (selle ma ilmselt panen siia kirja);- Bob Marley CD-d;- päevikud Saksamaal elamise ja Šveitsis viibimise ajast;- merineitsi liba-Barbie, kelle rindade katmiseks olen kasutanud valget teipi, ei mäleta miks;- postkaardid ning kirjad New Yorgist Eestini;- oma vanu artikleid;- laevade pommitamiseks mõeldud paberid (kohe valmis trükitud);- ja paljupalju muud...
Paberi sorteerin prügikasti eraldi. Probleem on läikepaberiga.
Ootan huviga seda kui hakkan pilte sorteerima...
Eile sain kokku kolm postkaarti!
Mu üllatus oli äärmiselt suur, sest oodata oskasin ma neist vaid ühte (üks sõbranna oli hiljuti reisil). Teised kaks kaarti olid mu headelt sõpradelt mu teisest elust (loe: Iiri-Belgia elust). Lihtsalt niisama, et mulle teada anda, et nad hoolivad. Teate, see on ikka hea tunne, teada, et kusagil on kuskil keegi... :)Ja täna tegin intervjuu poisiga, kes oma 16 eluea kohta rääkis ikka hämmastavalt tarka juttu. Üks tema mõtetest, mida kõik võiksid järgida oli, et ta naudib oma tööd, sest see fiiling on nii õige ja raha pärast noorena tööd tegema ei peaks, küll jõuab hiljem.Siis ma mõtlesin, kas ma teen tööd raha pärast. Teen, aga seda selleks, et ma saaks nautida reisimist ja see on seda väärt. Neid nädalavahetusi.
Ma olen viimasel ajal mõelnud, et millest koosnevad inimesed. No lisaks 70 protsendile veele ja muudele kehaosadele, peaksid nad koosnema mälestustest ja sisetundes ja millest kõigest veel. Ma tõesti usun, et lapsepõlves kogetu mõjutab meid suurel määral. Ma muidugi ei arva, et kõiges võiks seda süüdistada.Eile ma vaatasin filmi "Nagu kaks tilka vett" või mis selle nimi ka poleks. Igal juhul on see tehtud raamatu "Veel üks Lotte" järgi (autor Erich Kästner). Ja see raamat oli üks mu lapsepõlve lemmikuid. Siiani on veel täiesti adekvaatses korras. Lisaks sellele, et ma olin pisikesena kindel, et olen haiglas äravahetatud printsess, unistasin alati õest. Ja Lottede lugu lihtsalt oli, kaasahaarav. Film on ikka tunduvalt juram.Teine vaieldamatu lemmik oli Astrid Lindgren. Ma arvan, et ma veetsin päevi püüdes ta nime õigesti kirjutada. Nüüd ei tundu üldse nii hirmus. Mu täielik lemmik oli "Bullerby lapsed". Ma arvan siiani, et paremat raamatut pole olemas. Arvatavasti on nii mõnigi tüdruk peale minu tahtnud olla Liisa tema 7-sünnipäeval, kui ta suletud silmadega uude tuppa viidi. Mäletate ikka? Ja kuidas nad jala koolis käisid! Oeh, oranžide kaantega Bullerbyl ei ole läinud sama hästi kui Lottedel. Tema on nimelt päris tükkideks. Võiks isegi öelda, et mõne koha pealt pigem pruun kui oranž ja pidi teine veel kõvade kaantega olema. Aga noh, vaeseke on ikka vähemalt kaks põlvkonda üle elanud. Minu lapsed peavad mõnd teist versiooni lugema..."Madlikese" lood meeldisid mulle ka, aga "Pipi Pikksukk" mitte. No ma ei olnud fänn, sellest annavad tunnistust ka täiesti terved raamatukaaned. "Puhhi" ei ole ma kunagi suutnud algusest lõpuni läbi lugeda.
Ja üks legendaarne raamat meenus veel: "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma". Võisin üsna kaua uurida pilti, kus nende ema kõhus oli beebi ;)
Lisaks oli meie kodus üsna popp teos "Muna", aga sellega läks nii, et ma ei tea, kas tädilastele sai meie eksemplar või on meil oma, aga nende variant on igal juhul tükkideks. Seega... jah...
Lastesaated olid ka... Need ju kujundavad inimest. Teletupsudele eelistan ma iga hetk Hunt Kriimsilma... ja tädi Rutt! Noh ja lisaks sellele kuulub minu jäägitu armastus Kessule ja Trippile. Üle-eelmisel aastal ostsin väikese punase kohvri, mille tootjaks on firma "Tripp". Ma olin elevil.
Rohkem ei tule meelde praegu... nagunii on veel...
Käisin esmaspäeval kuulamas Geert Hofstede't. Üks neist sotsiaalteadlastest, kellest kusagilt oled veidi kuulnud, aga kuna alati räägitakse korraga miljonist teadlasest, siis jäävad meelde vaid fragmendid. Temast olid meelde jäänud kultuuridimensioonid ja üldse kultuur.Aga esmaspäeval teda tähelepanelikumalt kuulates, tekkis mul soov pikemalt lugeda. Varsti ma seda ka teen. Aga seni võime võtta teadmiseks, et Eesti on feminiinne kultuur. Ja maskuliinsetest kultuuridest eristab meid see, et lapsed on õnnelikumad ja ühiskond väärtustab ka pehmemaid väärtusi. Lisaks sellele aktsepteeritakse paremini vähemusi (nt homoseksuaalid).Kui keegi küsis, et miks ta arvab, et Eesti on feminiinne, siis ta vastus oli lihtne:"Because that's how it scores on my scales."Teise põhjendusena Hofstede välja selle, et keset linna on suudlevate inimeste kuju - maskuliinses ühiskonnas seda ei juhtuks.Ja siis ma hakkasin mõtlema... Kas Eestis tõesti väärtustatakse pehmeid väärtusi? Jälgides seda, mil määral inimesed tarbivad, siis ma julgeks vastu vaielda. Hea töökoht, suur palk, vinge maja ja võimas auto. Vähemasti see on mulje, mis tekib. Inimest määratletakse tihtipeale pigem tema positsiooni kui isikuomaduste järgi. Või kuidas?Üsna varakult sisendatakse, et oleme väike riik, väike rahvas ja väike kultuur ning selleks, et saada suureks, peame topelt vaeva nägema. Me ei puhka, vaid töötame. Teeme ületunde, ilma, et nende eest makstaks (nojaa, see võib olla pehme väärtus, teeme tööd heast südamest, aga kes seda usub?).Me räägime sõprusest, usaldusest ja armastusest. Me ei suuda öelda üksteisele "Ma armastan sind", hea kui oma sõpru kallistame. Kaks meest, kes kallistavad, on kohe homod. Ja kuigi kõik väidavad, et nad on tolerantsed, siis tasakesi omakeskis rääkides... oi oi oi. Ja mis puutub vähemuste aktsepteerimisse, siis vabandage, see, kuidas suhtutakse meie oma vähemusrahvusesse - venelastesse, on küll juba ületanud igasuguse normaalse taluvuse piiri. Aga see, et Venemaa ja venelased ei ole üks ja seesama, on hoopis teine teema. Või see, kui sa arvad, et venelased on toredad ja sõbralikud inimesed, ei tee sinust kohe riigivaenlast. Kas Eesti lapsed on õnnelikumad kui Ameerika lapsed (mis on ehedaim näide maskuliinsest kultuurist)? Ma ei tea. Aga mulle kuidagi tundub, et materiaalsust taga ajades lapsed tihtipeale unustatakse. Muidu ei oleks ju kaups või Viru Keskus paljudele koduks, või? Feminiinne pidavat tähendama, et ei võrrelda end parimatega, vaid püüakse ikka enda lati järgi asju seada. Mulle tundub, et Eestis püütakse kõiki alati parimatega võrrelda. "Vaata, see tegi nii. Ta on ikka nii tubli, miks sina nii ei tee?".Kokkuvõtvalt otsustasin, et pean seda raamatut täpsemalt lugema, sest mitte kohe ei taha uskuda, et Eesti niivõrd feminiinne on. Või mitte ei taha uskuda, et see kõik nii ühekülgne on. Ehk teen ennatlikke järeldusi. Või tõepoolest oleme suutnud jälle teistsuguse mulje jätta, kui tegelikult oleme?
5. päeva iseloomustamiseks on mõned sõnad: 2,5 h und, K-le sünnipäevalaulu laulmine, 4h töötegemist, sõit Šveitsi, lahedad inimesed, ilus ilm, lumi, päike, lilled, õites puud ja jumalik juga.
Rheinfall. Andmed allpool ühel pildil. Asub Schaffhauseni linna juures, Šveitsis. Wikipedia järgi mandri-Euroopa suurim juga. Ilus vaatepilt, mida vaataks veel. Pildid on selle kõrval lahjad. Sündis otsus, et mul on vaja paremat kaamerat.
Lisaks püüdsin teha pilte lipust. Õnnestus.
Õhtu lõppes päikseloojanduga B ühikaaknast.
Ja mitte ei saa nõustumata jätta U lausega: "Ei tea, kas nad keeravad selle öösel kinni, kui keegi ei vaata?" Mind hakkas ka see kahtlus närima. Peaks üle kontrollima.
Postitused
