Mattusin Edu-Eestisse

Edu-Eestist osa saamiseks on ainult üks ja üks võimalus - seada sammud Tallinna poole. Eriti osav oled Sa muidugi siis, kui sead sammud lennujaama poole, et sõita siit ära ja mängida Edu-Eestit kusagil mujal. Ma jäin levelile 1 ning seadsin pärast pikki pühi suuna Tallinna.

Esimene päev ei tundunudki nii hirmus. Esialgu. Vedasin ennast kontorisse, troll oli ka pooltühi. Ilm oli so-so, aga kannatas. Istusin päeva kontoris ära, isegi sööma ei jõudnud - tööd oli kuidagi palju ja kõik toitu müüvad asutused (nt Hullumaja Selver) tundusid liiga kaugel. See tähendas muidugi seda, et kell 18 oli mu kõht hirmus tühi. Aga, et M. oli endale korraldanud Vapianos lahkumispeo, otsustasin end seal pastaga kostitada. Sõitsin trolliga linna. Ei olnud nii täis, ummikud olid ka väikesed. Trollijuht ainult pidurdas õite järsult ja väga tihti, nii et Kaubamaja peatuses kaotas nii mõnigi inimene korralikult tasakaalu. Jalutasin ja jõudsin mõelda, et Tallinn on vahelduseks päris tore - inimesed on ilusad ja kenasti riides :P

Siis tegin saatusliku vea. Kas te ikka teate, mis see on? Loomulikult on see sisenemine Tallinna toidupoodi tipptunnil - näljaste nägudega inimesed jooksevad korvide/kärudega mööda poodi ringi, vabalt jooksevad su maha kui tahavad. Järjekorras võid seista umbes 15 minutit (olen täheldanud, et kesklinnas on tippajad 11.45-13.00 ja 17.00-19.00). Minu missiooniks oli osta mõned suveniiralkoholipudelid, kuid otsustasin, et see ei ole seda väärt ning pärast 1 minutilist poes viibimist, tulin selg ees välja. Pärast oligi hea, et ma suveniirpudeleid ei viinud, sest neid sai M. niigi palju. Pidu oli tore, inimesed olid rõõmsad ja edumeelsed. Rääkisime raamatute kirjutamisest ja mul oli vaesest raamatuautorist täitsa kahju - seleta hulludele, et see pole eriti suur asi ja et tegelikult sa enam vist ei viitsi sellest väga rääkida, sest tundub, et inimesi sinu juures enam muu ei huvitagi. Loomulikult läks mu õhtu veelgi paremaks kui ilmusid kaua kadunukesed A ja S. Lisaks nägi veel inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Nii, et kell 20 lahkumise asemel olin kodus südaööl.

Ülejäänud nädala ma õppisin ning töötasin ja suurt midagi ei mäleta. Neljapäeval astusin kergendusega Tartus bussist välja, kuid säilitasin Tallinnale omase asjalikkuse (vähemasti telefonidele vastamisel). Ajakriis on nii hull, et ma parem isegi ei süvene sellesse. Nagunii saavad kõik asjad lõpuks tehtud. Vahelduseks on tore jälle tööd teha, rõõmustada imelike asjade üle (näiteks, et ajakirjanik vastas rõõmsa häälega telefonile) ja olla osa sellest Edu-Eestist, kellel on kogu aeg kiire-kiire-kiire.

Ahjaa, Tallinnas pidada olema kõhuviirus liikvel. Triin tegi väikesed arvutused ja leidis ühel õhtul külmavärinates ning kõhukrampides olles, et haigeks jääda aega ei ole. Kiire ju, saate aru küll! Arvutas veel, et ok, kui kestaks pool päeva, elaks üle, aga üle selle: nonono. Äärmusliku meetodina tuli võtta pits ja 4-5cl viina, lisada veidi pipart ning keerata end teki sisse. Hommikul oli täitsa inimese tunne. Tartusse jõudes otsustasin, et nii halbu asju nagu kõhuviirus ma Tartule küll ei too ja kuna bussis ei olnud enesetunne see kõikseparem, siis tuli ravi enne loengut taas läbi teha. Teenindaja seda liiga imelikuks ei pidanud, et kaks tibi küsivad lisaks peenetele salatitele ka kaks pitsi viina (sest ma olin suutnud T-u veenda, et ka tema võib haigeks jääda ja peab ikka kaasa tegema ravikuuri). "4 või 8 celli?" küsis ta ja tõi kaks külma pitsi. Olen terve.

Oi, kuidas mulle meeldib Tartu! Õnnis. Edu-Eestist tulen tagasi paari nädala jooksul. Seni... elame-vaatame-näeme.