Teinekord räägin

Hetkel kogun mõtteid. Neli päeva tsivilisatsioonist eemal lõppesid veidi varem kui oli planeeritud (kes see paduvihmas viitsib teha igasugu asju?). Ja ei olnud nii tsivilisatsioonivabad kui oli plaan. Aga see-eest kohtusin inimestega, kellega muidu ei kohtuks ning veetsin kvaliteetaega sõbrannaga, kes on seda igati väärt.

Töömõtteid ei mõelnud (endalegi üllatuseks ununesid need ikka väga kiiresti), arvutit nägin kaugelt ja telefoni kasutasime öömaja leidmiseks pärast oma algsest peidupaigast põgenemist.

Kusjuures sealt öömajast põgenemisega tekkis täiesti suur probleem - kes tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kellel on metsa sees (soovitavalt internetivaba) suvekodu/põgenemiskoht vms, mida saaks häda korral kasutada? Me ei suutnud kedagi välja mõelda (ja kaasa ei aidanud ka see, et mul on peas 5 telefoninumbrit ning telefonis 8, pluss ma ei pidanud ju telefoni kasutama!).

Eksperimendi tulemus oli, et kõik tsivilisatsioonist eemale plaanid ei ole head plaanid, aga plaanita on ikka veelgi parem (kui välja jätta see, et 9km enne Tapat ei võta keegi hääletajaid peale või et enne seda peetakse kõiki hääletajaid töötavateks, teadagi mis alal).

Vaim on selge, tuju hea ja ma isegi olen nõus tegema maailma paremaks.