Nõdrameelne optimism

Pika harjutamise peale olen saavutanud selle, et suudan isegi enese ära petta, kui näen oma naervat nägu. Tähendab, seda tahtsin öelda, et andke mulle andeks, kui ma naeran või mölisen liiga palju. See on ainus viis kurbust eemal hoida. Ja mõtlemist ebameeldivatele asjadele.

Neljapäeval käisin verd andmas. Olen seda plaaninud alates sellest ajast kui ma otsustasin, et kui ma 18 saan, siis lähen verd andma... Siiani läks aega, sest ma lihtsalt ei viitsinud välja uurida, et millises majas seda verd siis täpselt võetakse. Üldiselt mulle meeldis ja enesetunne on korras, seega võib korratagi :)

Aga täna ma käisin suusatamas, päris suuskadega. Jõle ilus ilm oli. Pluss ma-ei-tea-mitu kraadi, päike paistis, suusk jäi vahel sulalumme kinni. Mõnus. Ei tegelikult oli ka. Soovitan.

Päike viimastel päevadel on muidugi trikke teinud. Hommikul teeb sellise näo, et tema ei viitsi tõusta ja paistma hakata, aga pärast mõnetunnist pirtsutamist poeb ikka pilve tagant välja.

Lumi sulab sellise kiirusega, et ei tea, kas homme enam kannatab sõita. Autoga õuest välja ma mõtlen. Mingi õudsam porimülgas on see asi, mida keegi kunagi nimetas kruusateeks. Autod näevad ka nunnud välja, kahtlaselt ühte värvi kõik. Helepruuni värvi. Armas.