Kurb, aga tõsi...

Täna juhtusin vaatama Välisilma filmi "Alzeeria verised aastad", mis pani mu sügavalt asjade üle järele mõtlema...

Kõigepealt rääkis seal Katre Türk (kelle praegust perekonnanime ma ei suuda iial meelde jätta), kes meilegi Toomas Jürgnesteini kaudu on islamist rääkimas käinud. Ta ütles midagi väga huvitavat, mille peale ma ise kunagi polnud mõelnud... Nimelt: "Islamiusul on praegu aasta 1425, meenutagem nüüd, mis toimus kristlikus maailmas aastal 1425..."

Pärast seda oli filmi kord, kus näidati Alzeerias toimuvat: verine kodusõda, kus tapetakse valimatult kõiki, nii valitsuse kui ka valitsuse vastaste poolt.... lapsed, naised, mehed, noored, vanad... Mul hakkas nii kurb. Ja mul meenus, et poolteist nädalat tagasi olin just ühe ameeriklasega vaielnud, avaldades arvamust, et tõenäoliselt häda korral ÜRO ja NATO meid ei aitaks. Pärast selle filmi nägemist olen ma selles veelgi enam veendunud, kahjuks. Meie huvidest on olemas kõrgemad huvid. Seda ma teadsin varem, aga kudiagi lootsin. Isegi neid filme olen näinud varem, aga seekord läks kuidagi eriti hinge.

Filmi lõpus näidati lõiku, kus 10 aastat riiki tegelikult juhtinud sõjaväekindralid tulid vastama pressi küsimustele. Igati kurb, naeruväärne ning karjuvalt ebaõiglane oli see, kuivõrd paksud nad kõik olid... Filmi jooksul ei näinud ma ühtegi paksu inimest, kuni täissöönud kindraliteni. Huvitav, kas filmitegijad ise ka selle peale mõtlesid? Selles suhtes, et selle lõigu point oli hoopis milleski muus... Aga see kuidagi lõpetas filmi väga löövalt.

Filmis rääkisid kõik osapooled ja loomulikult olid nad kõik iseenda tegudest täiesti teadlikud, neid kahetsemata või ilustamata. Elu lihtsalt on selline... Muud ei midagi.

Kurb lõpp veidrale päevale... veider oli see õhtupoolikul, aga sellest ma räägin siis, kui see veidrus on homme päeval kinos "Illusioon" oma lõpu leidnud... Ja nädalavahetusest võin siis ka paar sõna mainida, praegu...