Ma olen olnud Eestis kuus kuud ja loetud päevad peale. Ma ei mäleta, millal ma viimati olin Eestis järjest nii pikka aega. Isegi Lätis ei ole käinud. See on kergelt frustreeriv. Okei, raskelt. Ja mu vanematekodu on 35 km Lätist!
Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.
LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...
Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!
Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaidEuroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud: Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).
Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.
Kuidagi kiiresti läks. Nüüd jõudis kohale, et mina ja Ülo oleme lahutatud. Loodus ei salli tühja kohta, nii et eks me näe, mis ma järgmiseks välja mõtlen.
Vabaõhumuuseum on mu jaoks endiselt inspireeriv paik.
Ja ma mõtlesin, et sel aastal sünnipäeva ei pea. Aga siis vist mõtlesin ümber. Millal siis veel saan ma nõuda oma sõprade vankumantut audientsi? Aega veel on, jõuan meelt muuta. Aga fakt on, et Maakri tänaval toimub sel päeval kindlasti nii mõndagi põnevat. Selle otsustasime Kristiga ära.
Tänase päeva nõuanne läheb Mardile: meiliaadressilt, mida sa EI kasuta, ei saadeta kirju vähemalt 15 inimesele ;) (D. knows what i mean)
Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.
Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.
Laupäeva hommikul väga vara (no ma arvan, et laupäeviti kell 7 ärkamine on väga vara), sõitsin Pääskülla, et võtta K käest ratas.
Sain ratta ning hakkasin rõõmsalt Mustamäe poole sõitma. Ma muidugi ei teadnud, millal peab Hiiule ära keerama, aga bussipeatuses tundus, et seda võib teha ka ühe poe juurest. Iseenesest oli mul õigus, aga valik oli VALE.
Tee ääres seisis roheline BMW, mille kõrval seisid kolm noormeest. Vanus... no minust vanemad. Möödusin neist rattaga ja mida tegid nemad? Ei, nad ei vilistanud või hõiganud kummalisi väljendeid. Nad valasid mu õllega üle. Just like that. Loomulikult oli see neile hirmusnaljakas. Mina suutsin end valitseda piisavalt, et sõita tänava lõpuni ning pärast nende vaateväljalt lahkumist olin väga endast väljas. Üllatus-üllatus.
Mind tõsiselt huvitab, mis toimub inimeste peas kui nad valavad täiesti suvalise inimese laupäeva hommikul kell 8.41 õllega üle?
Minu jaoks oli see rünnak ja loomulikult ka äärmiselt ebameeldiv. Pärast paariminutilist mõtteaega kutsusin politsei. Minu suurimaks mureks seejuures oli, et ehk lähevad vahvad noormehed purjus peaga sõidule, sest realistlikult mõeldes sain aru, et mind politsei kohaletulek väga ei aitaks. Mingit rahulolu pakkus ikka, kuid kuna ma täpset süüdlast ei teadnud, ei oleks ka avaldusest mingit rõõmu peale suure asjaajamise saanud. Seega sain vahvatelt noormeestelt mõned sõimusõnad. Meespolitseinik vaatas mind veidi põlastavalt, naispolitseinik vist sai aru, et selline käitumine on kummaline. Tegelt on ikka nii normaalne end purjus peaga teiste peal välja elada, kas pole? Kes neid inimesi kasvatanud on? Mitte keegi?
Jalad värisesid. K viis mind autoga koju, kus jäin lihtsalt magama.
Paari päeva kohta on magatud tunde ilmselgelt vähe, mida muuhulgas tõestab ka minu poolt üleeile välja saadetud sõnum:
Ööpopurii: Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?
Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.
Kui kallid inimesed jõuavad kodumaale vaid kord poolaasta jooksul ning viimati said nendega šampust juua Lissaboni lennujaamas, siis oleks patt teatada: "Ah, ma ei saa tulla, pean Üloga tegelema." Kuigi peaks jah. Aga olgem ausad, juust oli hea ja vein. Ka. Ja juulis võiks šampa pudelit loksutada Tallinna lennujaamas.
Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P
Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.
Sõbranna läks suvel ühes välisriigis haiglasse. Tervis jupsis. Arstide esimene diagnoos: rase. Sõbranna teadis päris täpselt, et ta ei ole rase, aga arstid seda miskipärast ei uskunud. Pärast analüüse tulid arstid ja teatasid: "Meil on teile häid uudiseid - te ei ole rase!"
Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.
Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!
Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!
Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!
Olen sellega kaks päeva järjepidevalt tegelenud. Juurdekasv on olnud umbes 300%. Ja mul VIST on raamistik. Iseasi muidugi, kas see raamistik ka hindajatele peale läheb.
Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:
[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine. [16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus. [17:13:55] Juhendaja: ehh [17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli
Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.
96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.
Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!
Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.
Paarist blogist on ammu silma jäänud, meilile tuli ka üks osa sellest. Täidan.
Ma/mul: 1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi. 2. On: kätel külm. 3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad. 4. Igatsen: Tartut. 5. Kahetsen: miks ma peaks? 6. Armastan: elu. 7. Olen alati: valmis planeerima. 8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas. 9. Tantsin: VÄGA hea meelega. 10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks. 11. Nutan: kaisus. 12. Kaotan: pea. 13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju. 14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.
Lemmikuim: 1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev. 2. Number: puudub. 3. Värv: kollane! 4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled. 5. Kuu: juuli :) 6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen" 7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga. 8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl. 9. Riideese: pruun pärlitega korsett.
Kas ma kunagi: 1. Sööksin ära putuka? Jah. 2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses. 3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal. 4. Elaksin maal? Tehtud. 5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti! 6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll. 7. Tapaksin kellegi? Sääse. 8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud. 9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt. 10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee. 11. Näitaksin punast tuld? Tehtud. 12. Oleksin ellujääja? Ma olengi. 13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna. 14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud. 15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.
Elu: 1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?) 2. Haridustase: Elame-näeme. 3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele. 4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline. 5. Kinganumber: 38,5-40,5 6. Nahavärv: hele. 7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja. 8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame. 9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus. 10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :) Mingid küsimused: 1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt) 2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas. 3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda. 4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga. 5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll. 6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks? 7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa... 8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei. 9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla. 10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu. 11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju? 12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda. 13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt. 14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha. 15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt. 16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on. 17. Ostan: kõike. 18. Hetkel kuulan: oma trükkimist
Ikka veel on midagi teada saada? 1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära. 2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta. 3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :) 4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt. 5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed. 6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll. 7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud. 8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!
Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!
Kallega juhtus nii, et ta jäi poolikuks ning erinevatel põhjustel valmis ei saanud. Eks siinkohal võib lugeda moraali eelkõige iseendale - alustades sellest, et ei peaks asju viimasele hetkele jätma, lõpetades sellega, et ei peaks haige olema kogu aeg. Projekt ei ole muidugi maha maetud, vaid jäetud ootama vaiksemaid aegu.
Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).
Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.
Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.
Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.
Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.
Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...
Täna on Ülo eelkaitsmisesse saatmise aeg. Sellega seoses helises äratuskell kell 04.05, mina helisesin kell 04.30 kui otsisin unesegasena markerit ning... hakkasin YouTube's ühte lugu otsima.
Sellega seoses leidsin ilmselt THE ULTIMATE LOVE SONGi.
Kaunid sõnad - check Küünlad - check Koor - check Itaaliakeelne - check Prantsusekeelne - check Naine - check Mees - check Mees on Andrea Bocelli - check
Siin ta on:
Ma arvan, et läägemaks annaks ajada ainult naishääle asendamisel Celine Dioniga.
Panin suvalise täpsusega paika ajakava järgmiseks 7 nädalaks. Tegelikult on õppetöö to do list kõigest üks A4. Tööülesandeid ma sinna lisama ei hakka, neid on ka rohkem kui 8 h tööpäevas.
(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)
Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.
Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini): - Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused); - kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!"; - Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama; - kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe; - mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen; - 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma); - kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua; - hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida; - helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah"); - helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.
Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.
Käisime vaatamas filmi "Rahumeelne sõdalane". Film iseenesest oli igati mõtlemapanev. Mõned mõtted: - Surm on ainult veidi radikaalsem kui teismeliseiga, seega nothing to worry about. - There's never nothing going on. Märka asju enda ümber. - Arvesta, et sul ei ole kontrolli mitte millegi üle. Sellega ma muide ei nõustu, ma usun, et meil on kontroll meie mõtlemise üle. - Tähtis ei ole eesmärk, vaid teekond. - Elus on kolm tähtsat seadust: a) paradoks - elu on müsteerium. Ära raiska aega sellest arusaamiseks; b) huumor - säilita huumorisoon, eelkõige enda suhtes. See on enneolematu tugevus; c) muutus - tea, et miski ei jää samaks.
Oli veel. "Rahumeelne sõdalane" on umbes nagu "Saladus". Ma ütleks, et mitte nii diip, selles suhtes, et ta jätab inimesele siiski valikuvabaduse - kas uskuda või mitte. Ja kui mitte, siis võtta filmi fantaasiana. Sest tegemist on ikkagi mängufilmiga. "Saladus" oli selline... liig saatevormis lihtsalt vaatamiseks. Naljakas oli muidugi ka see, mis näitlejad seal mängisid. Huvitav, kas nad ise teadsid, et tegemist peaks olema diibi asjaga?
Filmi lõppedes rääkisid inimesed juttu, Vain jagas soovitusi. Muide tema väitis, et eesmärgist tähtsamad on tõepoolest teekond ja suund, kuid selle viimase avastas tema ka alles hiljuti.
Aasta neljas kuu käib. Mis on teie selle aasta kaks eesmärki, mida tahaksite saavutada? Kui olete need eristanud, siis kuidas te seda mõõdate?
Minu eesmärgid on Ülo ja Kalle. Väidetavalt saavad need olla ainult mu poolaasta eesmärgid, seega teeme siis nii: 1) Ülo ja Kalle. 19. juuni. 2) igal õhtul tundmine, et see, mille nimel ma pingutan ja raban, teeb mind õnnelikuks. Et ma igal õhtul saaksin öelda, et isegi kui lõpptulemus mind ei rahuldanud või muud sellist, siis igal juhul olin õnnelik seda tehes.
Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.
Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).
Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.
Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.
Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.
Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.
Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?
Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?
Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).
Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.
Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.
Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.
Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?
Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.
Ülo on läinud Kalle ees juhtima. Kui nädala alguses oli seis selgelt Kalle kasuks - tema heaks olin lugenud nii mõnedki artiklid, siis nüüd naerab Ülo. Kaks intervjuud on tehtud ja ka transkribeeritud (kuigi ma kuulun samuti nende inimeste hulka, kes arvavad, et tuleks leiutada intervjuud lindilt maha kirjutav masin).
Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.
Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.
Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.
Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.
Postitused
