Mis motiveeris?

Selline ilm nagu täna, oli Iirimaal septembrist-detsembrini. Selline, et kui seisma jääd siis on külm, kõle ja vastik. Ja sa oled niiske ja tuul puhub läbi. See osa sügisest, mis ei ole mõnus.

Ja mul tekkis küsimus, et kui Iirimaal oli iga päev selline ilm, siis kuidas... KUIDAS ma motiveerisin end igal hommikul voodist väljuma ning veelgi enam - kodust? Ja läksin ÕUE? Selle ilma kätte räsida?

Mulle tundub, et mu töökaaslased olid ikka veel lahedamad kui ma neid mäletan olevat. Muud võimalust ei ole.

Ja igas linnaosas oli pubi. Isegi bällimunis :) Ja tea'n'milk, mida menüüs kunagi ei olnud, aga alati sai. Koos küpsistega.

Aga ikka ei saa aru. Inimene harjub vist kõigega.

Päeva küsimus.

Kas idiootsus on süljega nakkav?

Kuu uudis

Sellekuise uudise au sai endale Postimees.

Mees saatis oma kaksikvenna oma tüdrukuga seksima, kes ei saanud asjast aru kaks kuud! Loe.

Parem teen tööd ja näen vaeva, et armastus ei tuleks.

Vahemärkus

Viskasin täna oma nime Google'i pildiotsingusse. Umbes 5. leheküljel oli pilt Martin Šmutovist. Ma ei tea, miks, aga see tundus nii naljakas. Põhimõtteliselt me ju olemegi sama inimene.

Tallinnas lukus

Üle pika aja pidin sel nädalavahetusel Tallinna lukku jääma. Elu tahab elamist ja töö tegemist. Mõtetes olin korraks Tartus, kus kaks toredat inimest lahkumispidu pidasid. Kahju oli, et ei saanud minna, aga minust poleks seal ka mingit kasu olnud. Viimasel ajal pole enam peotuju, on üksiolemise tuju. Vahelduseks. Praha oma pidudega ikka väsitas. Pole enam selles eas ;)

M suutis mu siiski Tabasallu vedada. Piraat Triin sõi nii mõnegi porgandi, mängis mädamuna, sildistas vankumatu usuga inimesi (M-i ettepanekul), tantsis jne. Kusjuures muusika oli HEA. Väga hea. Loomulikult õnnestus mul läbi elada ka jalakramp ning tantsuhimulise Kristi eestvedamisel kukkuda mingisse põrandaauku ja jalg välja väänata. Aga ega keegi ju ei imesta selle üle enam.

Lõpuks läksin kuulasin tirtsude siristamist ikka selleks, et saaksin hakata filosofeerima teemadel:
kas igasugune füüsiline tegevus on sport?
mis teeb spordist spordi?
kas muusika on sport?
miks muusika ei ole sport?
kas muusikas on võitjaid?
kas spordis on vaid üks võitja?
miks traataia vastu toetamine on hea?
kas kurk kuivab?
kas Eestis on hea elada?
miks inimesed lähevad?
miks inimesed rabavad?
kas välismaalased rabavad vähem kui eestlased?
miks pärast puhkust kestab rahulolutunne liikluses vaid nädala?

Lõpuks andis vestluskaaslane alla ja läks uue rumm-koola järele. Mina läksin koju.

Haigena ka puhata ei lasta...

Üleeile õhtul tundsin enne oma spordiringi, et enesetunne pole just SEE. Kraadiklaas näitas särtsakad 37,4 kraadi, mis minu keeles tähendab spordiringist loobumist. Solvusin palaviku peale, ronisin voodisse ja arutlesin suhete teemadel. Nagu alati.

Hommikul ei olnud Poiss Palavik mind maha jätnud (kuigi ta tavaliselt seda teeb), mis tähendas minu keeles päeva kodus, sest ma ei viitsinud end sinna külma töökontorisse vedada. Plaan kell 9 end voodist välja vedada läks vett vedama. Kella 12ks olin siiski suutnud töölt kaasavõetud paberid juba lauale vedada kui lakkamatult hakkas helisema uksekell. Minu: "Kes seal on?"le mingit asjalikku vastust ei tulnud, kuid avasin ukse. Seal värises noor tütarlaps, kes pahvatas: "Kas teie uputate meid?"

Mina siis tegin omad järeldused: alumine naaber (no seesama pere, kellelt ma internetti ärin). Hommikul olin just vaadanud, et netti pole, nüüd leidsin, et veeuputus tuleb kõrvaldada, et netti saada (kuigi tegelt on nende ruutor laes).

Arvestades, et ma ei ole suur veesõber, siis arvasin, et mina pole süüdi. Aga kuna tütarlaps oli nõnda hirmul, läksin temaga kaasa. Uksel võttis mind vastu kosekohin. Loomulikust intelligentsist arvasin, et küllap on WCs see suur veetoru katki läinud ja tõsi ta oli. Vett ei tulnud laest, vaid põranda juurest ja nõnda suure hooga, et koridor, vanni-ja elutuba olid kenasti 20 cmse vee all. Veekraanid aga olid neil... gaasipliidi taga. Tütarlaps värises kui haavaleht. Palusin tal aeg-ajalt hingata. Taas kord demonstreerisin oma igapäevast andekust ning keerasin enne susima hakkamist ikka gaasikraani kinni. Aga sellegipoolest ulatusin näpitsate ja muude abivahenditega vaid sooja vee kraanini. Mõned vandesõnad ja uus katse. Täna on mul nii mõnedki sinikad.

Selleks ajaks kui otsisin mutrivõtit, millega gaasipliit tema torust vabastada, jõudis koju ka neiu isa, kes töö ise ära tegi. Minu rõõmuks jäi pesukaussidega vett korjata. No üsna mitukümmend liitrit kogusin kokku. Parkettpõrandast oli oioi kui kahju. Isa teatas mingi hetk, et ma võin nüüd minema minna. Tütarlaps ütles aitäh.

Nõnda oli kell juba 2 päeval ning ma polnud ikka veel tööd teinud. Puhanud ka ei olnud. Kaalusin tükk aega, kas dušši alla minek oleks alumiste naabrite õnnega mängimine. Otsustasin, et minu soov puhtaks saada on suurem kui minu soov garanteerida, et nende laest miskit tilkuma ei hakkaks (no kuna tundus, et see päev ei olnud neil teps mitte "armastame vett päev"). Kell 22 õhtul hakkasin tööd tegema. Nimetage seda siis viimaseks minutiks. Puhkan kunagi hiljem.

Tuhat fakti, mis ei ütle teile mitte midagi

1. Ma tahan: olla.

2. Mul on: aju, ma loodan.

3. Ma vihkan: proovin seda sõna mitte kasutada. Kasutan "mulle ei meeldi".

4. Ma igatsen: sooja.

5. Ma kahetsen: mitte midagit. Üldiselt pole kombeks kahetseda.

6. Ma armastan: elu.

7. Ma olen alati: valmis.

8. Ma ei ole: võimeline elama reisimata.

9. Ma tantsin: ja kutsun teisi tantsima.

10. Ma laulan: liiga tihti oma hääleprobleeme arvestades.

11. Ma nutan: siis kui vaja.

12. Ma kaotan: juukseklambreid ja patsikumme.

13. Ma tekitan segadust: toas. Kogu aeg.

14. Ma peaks õppima: midagi asjalikku ja tehnilist.

LEMMIKUD

1. Number: 7

2. Värv: kollane.

3. Kuu: juuli.

4. Laul: Wear Sunscreen.

5. Toit: Geisha shokolaad.

6. Jook: vesi. Laimiga.

KAS SA KUNAGI

1. Sööksid putuka? Ära iial ütle iial.

2. Hüppaksid benjit? Ei vist. Aga ma kunagi väitsin ka, et ma ei kõnniks üle Kaarsilla.

3. Liugleksid? Jah, kindlasti.

4. Tapaksid kellegi? Sääski, jah.

5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Kindlasti saab tehtud.

6. Kõnniksid sütel? Mõtlen selle peale.

7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Tehtud.

8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Tehtud. 7 aastat. Võib veel teha.

9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks ei peaks?

10. Laulaksid karoket? Tehtud. Palju jama kaela tõmmatud.

11. Näitaksid punast tuld? Kas ma näen välja nagu mul oleks punane tuli?

12. Oleksid ellujääja? Ei tea, kas siin on mõeldud saadet "Survivor" või mida? Umbrohi ei hävine.

13. Paneksid kellegi nutma? Tahaks panna nutma õnnest.

14. Lööksid last? Ei.

15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Tehtud. Miks ma ei peaks?

10 FAKTI

1. Kodulinn: segaduses.

2. Juuste värv: tumepruun, hetkel triibuline. Meeldib.

3. Juuste stiil: pikad.

4. Silmade värv: rohekashallid või hallikasrohekad, olenevalt päevast

5. Kinganumber: 39-40

6. Tuju: ühest äärmusest teise.

7. Naha värv: hele.

8. Vasakukäeline/paremakäeline: parema.

9. Elanud välismaal? Jah, palju ja elan veel, aga Eesti on parim.

VEEL MINGID:

1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kreet, sest ta jope jäi vist minu juurde.

2. Kus sa viimati käisid? Tööl.

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Ei mäleta, Hanna oma ajaks ärkasin üles eile.

4. Kellele viimati helistasid? Emale.

5. Kas sa naerad tihti? Õnneks küll jah.

6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Ma loodan.

7. Kas oled sentimentaalne? Vahel isegi liialt.

8. Keskmine nimi? Piisab eesnimest.

9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mis on kuulus? Kes on kuulus?

10. Kas oled sõbralik? Miks ma ei peaks?

11. Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Vanaema diivanil.

12. Viimased filmid, mida vaatasid? Edith Piaf - elusse armunud. Väga kurb, mõtlik ja ilus.

13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? Magasin, nagu ka kuus tundi enne ja pärast.

14. Mida viimati küpsetasid? 8 kooki.

15. Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Kindlalt lühikesed.

16. Kas kannad käevõrusid? Ei, käekella.

17. Hetkel kuulad? Arvuti mahedat mürinat.

VEEL PAAR: (ikka veel loed? Get a life!)

1. Lemmikbänd? Kesköö.

2. Mida sa suitsetad? EI. Ja olen see tüütu, kes soovitab teistel ka lõpetada.

3. Oled rahul praeguse eluga? Rahul, aga liigun edasi.

4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ojaa. Miks ma ei pidanuks? Sai suurepäraselt koolis käimata ka hakkama.

5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Seda, kas ta mind näeb.

6. Kas sulle meeldivad raamatud? Loomulikult meeldivad. Aga mulle ei meeldi nende omadus koguda tolmu.

7. Kas sa tahad abielluda? Loomulikult, ma olen naine ju.

8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Planeerimata kontserdid on seni olnud kõige paremad.

Skype, kümme punkti.

Täna sai see osa minust, kes kannatab professionaalse kretinismi all, orgasmi. Just. See, kuidas Skype oma praegust sisselogimisega seotud jama peaaegu, et otse üle kannab, on nii ilus.

1. Tekkis mingi kamm ja Skype'i sisse enam ei saa (no mina muidugi eile arvasin, et asi on minu arvutis, laadisin programmi maha ja uuesti peale, aga sama häda...)
2. Midagi ei eitatud, vaid kohe hakkas kõikides Skype'i blogides (nii eesti, inglise, prantsuse jne keeltes) pihta kommunikatsioon oma klientidega, kus seletati mõne tunni tagant asjade käiku Skype'le omases sõbramehelikus stiilis. Hea meel oli kohe lugeda, kuidas tublid poisid-tüdrukud Eestis, Luxembourgis ja kus iganes veel, teevad töömesilastena kõik, et ma Skype'i jälle sisse saaks (ja ma usun, et tegidki, sest mainele on see niigi paras löök).

Iseasi muidugi, et kui suur osa Skype'i kasutajatest nende blogi lugejad on. Aktiivsemad osaliselt kindlasti või kui tekkis probleem, siis võib-olla hakkasid. Aga igal juhul plusspunktid operatiivsuse eest asja kajastamisel. Nüüd tahaks veel, et saaks sisselogida, aga niikaua võin end ju MSNiga lõbustada.

Patriootlik postitus, taas

Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.

Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.

Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.

Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.

Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.

Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.

Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.

Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.

Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.

Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.

Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají.

"Ukončete, prosím, výstup a nástup, dveře se zavírají." on tšehhikeelne lause, mida kuulsime kõige rohkem. Tähendab see midagi sellist, et tähelepanu, ärge astuge sisse või välja, uksed sulguvad. Midagi sellist.

Tunduvalt rohkem kui lauset: "Terminal, please leave the train."

Või inglisekeelset lauset: "Remember, you are the best of the best." Või. "I am so excited."

Lõpuks olime "The grandest of the grand."

Anna arvas, et peaksime kilde kirja panema. Need jäid mulle meelde. Lisaks veel:

"Estonian weather is 9 months of expectations and 3 months of disappointment."
"Estonia only has one prime minister. I will get the letter."
"Are all Estonians blonde?"
"You Estonians are awesome. You are amazing. I think Estonia is my favorite country in the world! I want to become an Estonian. How can I?"
"When you speak Estonian, it seems like you are singing."
"Ei tea, nuga ikka ei taha saada."
"Nothing happened. She's Catholic."
"So, Sam, are you human?"
"I won't go into details, but things have happened."

Midagi oli kindlasti veel, küll tulevad.

Jälle 150 uut inimest, poolte nimesid ei tea. Paari inimest hakkan koledasti taga igatsema. Eestlasi õnneks näeb veel, aga teisi. Eks ikka näeb.

Tegelikult oli tunduvalt vahvam, kui ma arvasin. Praha on superilus ja kui tikutulega otsida, leiab ka head teenindust. Olnuks putukad olemata, oleks näinud ka paari teist Tšehhi linna ning Rolling Stones'i, aga küllap oli siis praegu vaja nädal aega Praha hostelis magada.

Lõpupidu oli natüürlich pöörane. Ma ei ole iial näinud, et inimesed jääksid veinist NII kiiresti purju. Või ise jäänud. Tants ja trall olid nii intensiivsed, et kui baarist enne kella 1 lahkusime, olime ühed viimastest pidulistest. Varajased lahkusid kell pool 11 õhtul ;) Mina suutsin otseloomulikult poetada ka paar pisarat. See oli kasulik, kuna lahkumise päeval oli neid selle võrra vähem. Mõned pildid ei kannata kriitikat.

Kolm ja pool nädalat teist reaalsust sai läbi. Eestis oli hea tagasi olla, aga kuidagi... tühi. Kui sa oled kolm nädalat elanud intensiivselt, magamiseks pole aega olnud, vaja oli pidutseda, õppida, suhelda jne... Ja siis jõuad siia ning algul tundub, et inimesed on su eksistentsi ära unustanud. Kuidagi veider tundub õhtul kohe magama minna, nii et järgmiseks päevaks ei ole midagi lugeda või enne magaminekut pole vaja alla baari minna ("Linna me kindlalt täna ei lähe. Ei viitsi," ja lõpetada linnas.).

Avaks loomaaia?

Käisime loomaaias. See oli suhteliselt chill. Kui välja arvata, et me ei näinud karusid, gorillasid, tiigreid, elevante ja midagi veel... Põhjused olid järgnevad:
1. Karude majas oli ainult 1 karu - jääkaru;
2. "Please notice that the tigre kittens need silence." Mis ühtlasi tähendas seda, et tiigreid näidatakse vaid tööpäeva hommikutel. Ajutiselt.
3. Gorillade maja juures ootas meid järgnev teade:

"Our gorillas do not feel well." Prahas on kõik stressis. Vist.
4. Elevandimaja on sel suvel suletud.

Lõvisid neil vist polegi. Ainsad vaatamisväärsused olid seega kaelkirjakud, kellele oli palju ruumi eraldatud, õnneks. Ja Ameerika vapikotkas, kes usute või mitte, hoidis oma tiibu täpselt nagu vapil. Kunagi lisan pildi ka.

Päev algas siiski hästi. Leidsime veinikeldri... Enne loomaaeda (puhtjuhuslikult ja hea oli, me ei läinud loomade mittenägemisest stressi). Pärast mõningast degusteerimist haarasime paar veini kaasa (kodustele ka, jah) ning läksime lossi õunaaeda. Koduõuna maitsega õunad. Ja mõnus veinikeldri jahedusega valge vein. Päike. See ongi elu. La vida bella.


Aga ma kaalun oma loomaaia avamist. Mul saavad olema:
- pandad, kes on bambuse otsinguil;
- lõvid, kes, kallid külastajad, lasid ajutiselt oma puurist jalga;
- gorillad, kellel on stress;
- tiigrid, kes on pidevalt tiined;
- jõehobud, kes on nii flegmad, et võib kahtlustada nende jõkke uppumist;
- alligaatorid, keda saab ajutiselt näha Emajões;
- pruunkarud, kes ajutiselt komandeeriti Vene metsa...

Eraldi puur saab olema turistidele, kes on julgenud mu loomaaeda tulnud. Puuri kasutan gorillade stressiraviks.

Purely Economics.

Mul on kombeks iga eksamisessiooni ajal oma lugejaid harida põnevate teadmistega. Ma ei selgita, mida tähendab electoral college, kuigi ma tean.

Aga ma võin öelda, et luuüdi võtmine inimese kehast on väga valus. Seda sain teada tänasel study sessionil. Kõike muidugi tänu Dr House'le (Hugh Laurie on geenius, lisaks stsenaristidele). Eilsel jõime veini ja tegime üksteisele massaaži. Pildid on kergelt erootilise varjundiga, seega näeb neid ainult Facebookis. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi pilte arvutisse võtta.

Prahasse tulin lootuses majanduse kohta midagi uut õppida, kuna tunnen, et see on ala, kus olen nö pehmetest teadustest ikka väga nõrk (et mitte öelda "loll",lisaks juurale).

Ühe asja õppisin: Kuznetsi kõver.


Kuznetsi kõver nimelt tõestab, et kui majanduslik ebavõrdsus kogu aeg kasvab, siis mingil hetkel jõuab see kohta, kus see hakkab vähenema. Ja see juhtub kõigiga.

Lisaks jägib Kuznetsi kõverat ka praegune kära keskkonna kohta. Ehk siis kõveral on "inequality" asemel nt CO2 eraldumine... Ja kas teadsite, et kõik riigid saavutavad ühel hetkel punkti, kust alates hakkavad nad loodust vähem reostama. Oma majandusliku kasvu ajal nad reostavad (nt nagu enamik Ida-Euroopa riike praegu), kuid mingil hetkel saavutatakse kõrgpunkt ja sealt edasi hakatakse loodusele tagasi andma. Seega lõpuks on nii, et mida kõrgem GDP, seda sõbralikum. Ja tuleb välja, et täitsa edukalt.

See muidugi läheb vastu Al Gore'i teooriaga, et varsti oleme kõik surnud. Aga eks siis näis, kellel on õigus. Ma kavatsen seda asja veel veidi edasi uurida, sest mul on endiselt raske uskuda, et Yandelil on õigus (kuigi varsti tuleb välja üks doktoritöö, mis tõestab sedasama). Aga noh homsel eksamil ma väidan, et on, sest ma tahan ikka head hinnet ju.

Lisaks õppisime ka seda, et Jamestownist ei tuleks mäletada Pocahontast, vaid Sir Thomas Dale'i, kes lisaks sellele, et armus indiaani printsessi, andis sisserännanud inglastele omandiõigusi ja päästis nad näljasurmast. Ahjaa, for the record, Pocahontas ei olnud tegelikult väga ilus.

Pildil on Pocahontas, mitte Sir Dale.

Praha võlud

Mulle tundub, et käes on aeg selgitada, miks ma endiselt veel Prahas olen, kui minuga igasugu asju juhtub ;)

Aeg seetõttu, et taas kord pean õppima eksamiks... Teiseks. Täna hommikul tegin esimese. Oma kõige esimese magistriastme eksami. Homme siis teine. Majanduses. Ja ma ei jaga majandusest just liiga palju.

Kõigile, kes arvavad, et Praha on eluohtlik koht, võin öelda, et selles on omajagu tõtt, kuid umbes sama palju, kui Tallinna ohtlikkuses. No põhimõtteliselt võid ju ka Tallinnas nuga saada...

Okei, enough. Praha olematust teenindusest olen juba rääkinud. Juulikuu seisuga oli siin 5 meeldivat teenindajat. August tõi aga linna uued tuuled ning leidsin veel kolm müüjat, kelle nägu nende poodi sisenedes ei olnud "tõmba uttu turist", vaid "kui sa väga tahad, siis võid ju vaadata". Kaks olid suisa nii sõbralikud, et pakkusid oma toodete kohta infot (pole enne juhtunud)! Tegemist oli pisikeste Praha disaini müüvate poodidega. Ma ilmselt ei pea mainima, et asjad olid ilusad ja hinnad ka suhteliselt kenad, aga mitte piisavalt ;)

Halva teeninduse kaalub üles aga siinne meeldiv hinnatase. Mida saab 500 eesti krooniga? 2 paari kingi ja kaks paari pesu. Lisaks... Praha on tõeline naisterahva paradiis - loomulikult räägin ma kingapoodide arvust. Rahakotile ei mõju ka üldsegi mitte nii laastavalt kui Eesti kingapoed (well, Eesti kingapoed ka ei mõju, sest sealt pole midagi osta, kui aus olla). Üleüldse kingahindade võrdlemine on mu parim majandusalane teadmine.

Lisaks vahvatele poodidele on Prahas ka paar muuseumit, mille külastamine tuleks siin olles kindlasti plaani võtta. Esiteks muidugi Mucha muuseum. See tšehhi kunstnik on mu uus iidol. Ma lihtsalt armastan teda ja tema töid. Punkt. Oma sünnipäeval sain ilma naljata emotsioonide tulevärgi osaliseks, kui E-ga ta töid vaatasime. Need detailid, värvigamma ja oskus tabada naiste isikupära. Oeh.

See suur maja väljaku otsas, tuntud ka kui National Museum, on väärt külastamist maja arhitektuuri ning laemaalide pärast.

Siis käisin veel vaatamas Salvador Dali joonistuste näitust, mis oli tore, aga Mucha kõrval jäi muidugi nõrgaks. Aga Dali näitusega samas majas oli ka Mucha teine näitus, mis tähendas, et päev lõppes taas kord hüperpositiivselt (samal päeval avastasin ka need kolm lisateenindajat, seega tundus positiivse auraga päev olevat). Juudi kvartal ja Kafka muuseum ootavad veel külastamist. Võimalik, et jätan järgmiseks korraks.

Last but not least. Toredate teenindajate edetabelist on välja jäänud ühe koha ettekandja, kellele kaunid blondid Eesti naised meeldisid sedavõrd, et ta otsustas meile pakkuda tasuta maasika daqiri refilli. Mis saanuks meil selle vastu olla? Ja kõigele lisaks... arvestades kui ilusad me kõik sel õhtul olime, olen endiselt hämmingus, et me ei saanud kahte tasuta refilli.

Samas. Kutt teatas meile, et me võime tellida "Kõike, ka seda, mida menüüs pole."

Ja siis selle programmi inimesed ning need lõputuna näivad peod... Ja eestlaste kohta käivad kuulujutud. Tänahommikune vestlus minu boksinaabriga:
Nikolina: "Triin, kas sinuga on kõik korras?"
Mina: "Jah, miks sa küsid. Kas ei peaks?"
N: "Kuulujutt räägib, et kõik eestlased jõid täna öösel kella kolmeni viina."

Tõde: Täna hommikul oli meil eksam. Öösel me magasime. Kell 00 käisime E-le sünnipäevalaulu laulmas. Enne seda olid kaks eestlast joonud veini ning kohalikku kangemat ja mina nautinud study groupis massaaži ja veini (sellest teinekord). Magama läksid kõik hiljemalt kella 1 paiku ja hommikul olid kõik triksis-traksis eksamil (okei, triksis-traksis võib olla ka liialdus). See muidugi ei hoidnud Sami (eksami läbiviija) ühelt eestlaselt küsimast pärast eksami tagasiandmist: "Kas sa olid valmistunud ka?" ja mõned minutid hiljem: "Kas ta on endiselt purjus?"

Legendaarne, le-legendaarne.

Sünnipäevakingid...

Mu ungarlastest pereliikmed tegid mulle eile kaardi:

See on ilmselt kõige lahedam sünnipäevakaart, mille ma saanud olen... Ja ilmselt kõige lahedam kuni ajani, mil mu lapsed on piisavalt vanad, et pliiatsit käes hoida.

Lisaks oli K nii armas ja rõõmustas mind hommikul ilusa lausega... Ja A laulis mulle: "You're just too good to be true..."

Ja muidugi Eesti AIPESe perekonna kaart, laul ja Priidu korjatud lill, millest ma ei saa lakata rääkimast.

Kultuuride kokkupõrge...

Noa lugu oli ilmselt väga äärmuslik...

Aserite poolne versioon läbi kuulujuttude:
Aseril oli olnud nuga käes, sest ta lõikas torti ja siis teised hakkasid ta asju käppima ning siis ta nalja pärast ähvardas neid noaga. Või midagi sellist.

Kusagil on tõde.

Aga tegelikult pole meil siin üldse hirmus. Teieni on lihtsalt jõudnud kõige ekstreemsemad näited, kuna mul lihtsalt pole olnud aega rohkem kirjutada. Mu putukahammustus pani mind ilma naljata nädalaks voodisse ning selle järelmõjusid on siiani tunda. Tahaks teada, kes see raibe oli, kes julges mind hammustada. Suure kahju korraldas ta igal juhul. Magasin terve nädala maha. Sõna otseses mõttes.

Lisaks sellele võidutsevad eestlased kõige haigema rahvuse kategoorias. Meist pole keegi vist täiesti terve olnud kogu selle aja. Meie enda selgitus on: "Estonians don't drink. We do drugs."

Ja rahvastevahelise sõpruse kategooriasse langeb järgmine lugu:
Kosovlased ütlesid, et nemad ei taha serblastega koos riigi esitlust teha. Serblased said kolekurjaks. Kosovo tüdrukutel olid veel ilusad rahvuskostüümid kaasas ja nad tahtsid teha oma tantsu. Serblased olevat veel käinud Ameeriklase jutul, kes ütles, et muidugi võivad kosovlased eraldi teha... Nõnda nad ka tegid. Keset Kosovo tüdrukute kena tantsu tulid keskpõrandale kokku kaks Serbia noormeest... Üleolevate ja rahulolevate nägudega. Pooled kohalolnud inimestest said aru, et nüüd on jama, pooled said aru, et nüüd on suur rahvaste ühinemine. Esimestel oli õigus, sest enne kui muusika lõppes, olid Kosovo tüttod platsilt kadunud. Neid nähti tualetis nutmas või olemas väga endast väljas. Põhjus: serblased rikkusid nende performance'i ära. Kusjuures serblased olid sealjuures olnud veel eriti ülbed ning käinud Kosovo tüdrukute ümber ning neile kõrva sosistanud... No näiteks seda, et nad pole mingi iseseisev riik või seda, et nad ei saa kunagi vabaks... jne.

Kui Ameeriklane seda lugu kuulis, sai ta väga kurjaks ning saatis serblastele e-maili, kus nõudis avalikku vabandamist vms... või ametlikku, kes seda teab... Ja serblased ise ka osad ei tea, et seal kedagi solvati. Ütlesid, et üks kultuur ju, miks nad ei või tantsida...

Tegelikult on kurb.

Ahjaa... ja kuuldavasti olid mingid tibid kihla vedanud, kas enamik eestlasi on pead värvinud või mitte. Kusjuures, me ei ole sellest mingit saladust teinud. Aga kadedus on üks vahva asi. Meie muidugi ei hoia end ka kuidagi tagasi. Ahjaa ja kui Ameeriklane emotsioonidehoos teatas muuhulgas esimese asjana, et ta armastab meid eestlasi, siis vigisesid pisikesed tähelepanuta jäänud neiud mujalt: "Jälle need eestlased..." Mnjah.

Me oleme veel nädal aega siin.

21. sünnipäeva 1. aastapäev

Kell 23 millegagi helistasid vanemad. Kell punkt 00 helistas üks kallis sõber. Kõne ajal tuli sms ka kallilt sõbralt :) Päev algas paljulubavalt.

Kui ma oleks kell 00 teadnud, et tund aega hiljem on mul väga paha olla :) Lugege: mul õnnestus omaenda sünnipäeval enne magamaminekut läbi põdeda toidumürgitus või oma varem võetud kangete rohtude mürgitus, kes teab. Suhteliselt jabur.

Hommikul keegi laulma ei tulnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas saan saia sööklast. Aga mu kallid kaasmaalased ei olnud mallanud mind nii kaua oodata ning jõudsid mu väljaastumise hetkel ukse taha. Hommikusöögiga. Küünlad ja kaart ja lill (lill on see roosa seal all, kui te tähele ei pane. Priit poiss ise käis seda varastamas.) Igal juhul oli hea meel.


Koolis oli piinlik moment, mida on senini pidanud läbi elama paljud. Klassi ette ja kogu klass eesotsas professoriga laulavad kui üks mees. Inimesi puudus üsna palju, seega ei olnud nii piinlik. Ja üks Ukraina kutt seisis mu kõrval. Väidetavalt oli tal olnud sünna kunagi varem, aga Serbia tüdrukut, kellel oli samal päeval, ei olnud. Elasime momendi üle. Lauljaid oli umbes 100. Ilus.

Ma polnud endiselt midagi söönud ja mõtlesin, et ei söö ka. Otsustasime üheskoos, et juustukook (siin on ühes kohas lihtsalt NII hea juustukook) jääb järgmiseks päevaks. Läksin Elleniga hoopis Mucha muuseumisse, kes on mu uus ebajumal.

Õhtul läksid eestlased... Sauna :) Meie lähedal asub neljatärni hotell ning seadsime sammud sinna. Lotte issi oli meile kaasa teinud kasevihad (mis pidid olema algselt osa meie country presentationist, kuid kuna otsustasime seal sauna asemel naistekandmist teha, siis pidi need ikka ära kasutama).



Nagu pildilt näha, oli mul eriti seks vihtleja, kes nüpeldas mind kahe vihaga :)


Ainsa välismaalasena eestlastega kaasa tulla julgenud ungarlane (ühtlasi me pereliige) Tamas sai ka oma osa. Tema ajaks muidugi oli juhtunud seesamunegi, et enamik lehti ei olnud enam viha küljes, vaid mööda sauna laiali. Mõtlesime omakeskis, et ei tea, kas koristaja rõõmustab väga. Leidsime, et ilmselt mitte. Mõtlesime, et kas tahame sinna veel tagasi tulla. Aega jääb väheks, seega ilmselt mitte. Siiski püüdsime oma kuriteo jälgi varjata. Vihad pakkisime pärast kasutamist läbipaistmatusse kilekotti, et need hotellist välja smuugeldada. Natuke korjasime lehti ja ülejäänud ajasime põranda alla. Dušširuum nägi välja nagu aas, seda tuli ka veidi kohendada.

Kohendamine tuli meil välja.... Hästi. Siis kui ruumi ukse lahti tegime, nägime, et olime suutnud ka kogu wellness centre'i koridori üle ujutada. Kapitaalselt.


Mullivannis olles läks meie kena teenindaja (üks neljast Praha viisakast teenindajast) sauna suunas. Tagasi ei tulnud. Kõik mõtlesid pingsalt. (NB! Kõik mu vahvad saunakaaslased. Nad suutsid õhtu ikka õigesse suunda viia. Väga tänulik.)

Lõpuks läksime julgelt peale - st sauna suunas. Ja pange tähele... vabandasime teenindaja ees. Tema ütles, et eiei, kõik on korras ja ta loodab, et me ei libisenud! See šokeeris meid. See viisakus. Ilma irooniata, liigutav.



Hiljem puhusin koogilt 2+2 küünalt, mängisime kaarte, jootsime Tamasi täis. Tantsisime mobiilimuusika saatel, laulsime konnalaulu ja jõime teed. Ja laulsime 4 korda sünnipäevalaulu Annale, kellel oli täna seesamunegi tähtis päev.

Orkutiõnne sain 92.
Smsse ka mingi hulga.
Paar kõnet.
Mitu sünnipäevalaulu.
Facebookiõnne oli ka, nii et kogu digiõnn ületas saja.

Aga ma olen endiselt sama vana kui enne. Alati.

Lugu sellest, kuidas "annan nuga" on käibefraas...

Lugu võimalikult lakooniliselt:

Koos elasid bulgaarlane ja aser. Mehed. Bulgaarlane, eestlane ja kaks mingist rahvusest naisterahvast otsustasid bulgaarlase toas alkoholi tarbida. Küsisid aserilt luba. Aser ütles, et okei ja läks minema. Varsti lahkusid ka neiud. noormehed olid purjus. Tagasi tuli aser, kes vihastas ja teatas: "Te olete mu asju käppinud, te ei tohi mu asju käppida..." ja võttis välja noa. Ähvardas eestlast noaga ja käskis tal toast välja kaduda. Eestlane oli purjus ja ei taibanud asja tõsidust ja jalutas minema. "Ta tõstis mu välja." Pärast seda vestles aser bulgaarlasega. "Sa ei tea, kes ma olen. Ma suudan su Bulgaariast ka üles otsida."'

Aseriga liitusid tema sõbrad teised aserid, kes läksid eestlase ukse taha kolkima. Eestlane otsustas neid sisse mitte lasta.

Selle aja peale helistas bulgaarlane tšehhile. Tšehh ei teadnud, mida teha ja otsustas üles ajada oma toakaaslase sakslase. Koos otsustasid nad minna vaatama, mis olukord on. Siin läheb asi segaseks. Mingil hetkel otsustasid kutsuda ka turvamehe, kes kartis. Tšehhi peamine mure oli, et kas kui kakluseks läheb, peaks ta turvameest kaitsma või mitte? Mingil hetkel jõudis kohale ka teine tšehh. Ka purjus. Mõeldi, et ehk on olukord nii tõsine, et peaks politsei kutsuma. Aser selgitas, et kohalviibijad ei saa tema kultuurist aru ja nende kultuuris tehaksegi nii (ähvardatakse inimesi noaga). Keegi teine sellest kultuuride eripärast aru ei saanud. (note: Järgmisel päeval teatas eestlane 2, et Baku ja kogu selle ümbrus on ta tourist-listist maas.)

Järgmisel päeval läksid aser ja tema sõbrad teised aserid Ameeriklase jutule (Ameeriklane on boss). Ameeriklasel oli nendega pikk ja tõsine vestlus. Ülejärgmise päeva hommikul nähti aseri sõpru asereid sisenemas Sööklasse väga vihaste nägudega, loopides oma kotte nurka. Sama päeva loengute alguses tuli Ameeriklane terve 150 inimese ette ja teatas: "Meil on olnud üks juhtum. Ma ei lasku detailidesse. Aga, et te teaksite, et oli üks juhtum ja me tegelesime sellega. Ma ei lasku detailidesse. Kõik asjaosalised võivad minu juurde küsima tulla. Ma loodan, et need, kes teavad, suudavad selle seljataha jätta. Ma ei lasku detailidesse. Aga me oleme selle situatsiooniga tegelenud." Klassist käis läbi sahin.

Kuna keegi midagi ei tea ja detailidesse ei lasku, on tekkinud kuulujutud, et keegi üritas kedagi mõrvata/tappa ning saadeti seetõttu koju.

Aserite poolset lugu pole kuulnud. Kogu asja tulemusena kardavad eestlased asereid. Natuke. Ameeriklased ütlesid: "Oh my god!" Ja tundub, et üks aser siiski saadeti koju.

P.S. Loost võisid osa võtta ka teised rahvused, kuid nende olemasolust kroonikul andmed puuduvad. Kroonik kuulis asja eestlaselt.


Põhimõtteliselt nüüd vist ongi see varsti, kui mittemiski ei suuda mind üllatada.

Lugu sellest, kuidas mind püüti röövida...

Kolmapäeval tulin linnast koju. Käisin söömas. Tamasi toas avastasin, et mu kotis ilutseb suur AUK. Teadsin, et see tähendab ühte: vargad.
Aga seekord läks hästi. Mu lemmikkott oma kolme kihiga oli mind kaitsnud. Alles jäid kõik asjad, nende hulgas rahakott, kaks telefoni ja fotokas. Lihtsalt kullakeste nuga ei jõudnud viimasesse riidekihti piisavalt suurt auku teha.

Kus ja millal see juhtus, ei tea... aga kahtlused on, et metroost väljudes trepil sõites. Seal oli kõige rohkem rahvast ja kõige kauem aega miskit teha.

Kotist on kahju. Teate küll: don't mess with woman's bag. Aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.

Varsti ei suuda mind enam miski šokeerida või üllatada.

Poliitilisest korrektsusest ja inimestest

Ma olen politoloogia ja majanduse suveülikoolis. Koos 9 teise eestlase ja 29 teise rahvusega.

Näiteks on meil venelased ja grusiinid. Pooled grusiinid poolte venelastega ei suhtle. Vähemasti väidab väga vahva vene kutt Max (ilma irooniata, ta on tore), et grusiinid jalutavad iga kord minema, kui ta nendega rääkida püüab. Grusiine on meil 15 ja venelasi 12, nii et kui sõjaks läheb, siis on peaaegu võrdne.

Lisaks on meil serblased ja kosovlased. Siiani nad üksteist ära tapnud pole. Kosovo tüdruk ei varjanud oma solvumist, kui ta nimekaardile oli kantud Serbia (või Montenegro). Ma ei imesta. Serblased seevastu aga suudavad Kosovo iseseisvuse küsimuse siduda enamikesse aruteludesse. Ma ise muidugi arvan, et võiksid veidi tagasihoidlikumad olla selles küsimuses. Ja arvestada Kosovo tüdrukute tundeid. Aga neid vist ei koti.

Eestlased ja venelased meil küll suhtlevad. Vabalt. Probleemi pole.

Ungarlased ja slovakid ka suhtlevad. Aga ungarlasi on vist kokku 4 ja slovakke 2 (üks on mu toakaaslane). Kõik on intelligentsed inimesed. Slovakid tšehhe ei armasta liiga palju. Aga meil on üks tšehh ja teda läheb ikka vaja. Seega oleme sõbrad edasi.

Lätlasi ja leedukaid on meil kokku kaks, üks mõlemast. Seega oleme kõik üksteise vastu sõbralikud ja isegi ei mõnita. Kakelda ei tasu.

Siis on meil inimesi nt Kasahstanist, kes räägivad irooniaga vahvaid lugusid 96,6%-listest valimisaktiivsustest ja toetusest praegusele presidendile. See on põnev. Seni kuni nad ei hakka grusiinide vms moodi kurtma oma kurva kommunistliku või muidu kahtlase mineviku pärast. Horvaadid on eriti aktiivsed oma riigist rääkima. First, meil kõigil on jura minevik (kui US välja arvata), teiseks, sama jutt hakkab tüütama.

Lisaks nimetatuile on veel umbes 100 inimest. Kaug-Aasiast ja USAst nt. Ühendite inimesed (USA lühend, et keegi aru ei saaks) on okeikad. Pooled neist on mingil määral seotud sõjaväeakadeemiatega, aga liiga palju ei mölise. Kaks ameeriklast 14st on täielikud konservatiivid (meil oli küsitlus). Lisaks räägivad nad saksa, araabia ja vene keelt. Nii muuseas. Ja üks seminarijuhendaja vabandas esimeses seminaris selle eest, et USA Iraaki tungis.

Kõigi 145 inimese lemmikuks on üks Serbia kutt, kelle diktsioon on talumatu ja kommentaarid. Mnjaa. Vahel on point ka sees. Mees on teoreetiline ja suudab alati joonistada skeemi. Ta on tark, aga vahel teeb liiga loogilisi märkusi või liiga teemakaugeid. Loomulikult on ta minu seminarigrupis, kuidas siis muidu... Kui mikker loengu ajal temani jõuab, hakkavad kõik automaatselt omavahel vestlema.

Mustanahalisi inimesi nimetatakse tavaliselt African-Americanideks. Aga valgenahalisi nimetatakse valgeteks (ja see pole rassistlik?). Reedeses loengus ütles õppejõud "the blacks". Ei teagi, kas keel vääratas...

Lugu sellest, kuidas keegi mind hammustas...

Ühel hommikul. Ei teagi nüüd, kas laupäeval või pühapäeval märkasin, et vasaku põlve juurest oli keegi mind hammustanud. Üsna ülbelt. Kaks punast täppi. Suuremat sorti. Esmaspäevaks oli mu põlve juures 2cm diameetriga laik.

Teisipäeval juba suurem... Edasi võite ise arvata. Mida päev edasi, seda suuremaks. Mina muidugi leidsin, et see on ilmselt mingi väike punn, mis läheb tagasi. Neljapäevaks oli diameeter juba u 5 cm...

Reedel seis sama, aga tüüp oli seest sinine ja valutas mis hirmus. Seega võtsin suuna Jani ja Matti suunas ning teatasin neile sära silmil, et pean kohe arsti juurde minema. Mõeldud-tehtud. Jan va vana tõlk tuli kaasa. Euroopa ravikindlustuskaart töötas imeväel. Antibiotsid peale ja kõik. Tädi isegi ei katsunud mu vasaku jala iludust.

Istusin külalisloengu ära, valu läheb muudkui hullemaks. Lähen koju. Otsustan magada ja loobuda bowlingust, mõne aja pärast otsustan loobuda välja minekust. Hommikul otsustan loobuda Karlovy Varyst ja leida uus arst. Läksime järgmisesse haiglasse. See ehitati 1980ndatel kommunistlikule eliidile. Üsna kummaline arhitektuur, aga väga hea teenindus. Kõik on orgunnitud ja renoveeritud.

Pluss arst rääkis inglise keeles. Ja oli üldse tore onu. Vuntsidega. Nimeks Jozef. Pärast mõningasi vaidlusi oli ta nõus mu antibiotsi ära vahetama ja teatas, et paari päeva jooksul võib see veel hullemaks minna. Tore! Muuhulgas küsis ta, kas olen rase (välismaa arstide lemmikküsimus).

Well, ma ei saa juba praegu käia ja püüan päeval toituda kahest banaanist (kuna kõik teised on ära). Aga praeguse seisu järgi on: Poola arstid paremad kui Belgia arstid ja Tšehhi arstid paremad kui Poola arstid. Ja kõige parem on mu kodune perearst, kes vastab kõnedele ka puhkuse ajal.

Pilt ka. Ilus onju? Praeguseks on ta tiba suurem.



P.S. Mina ja putukad ei saa üldse läbi siin. Neljapäeval lendas üks silma, mis tõi endaga kaasa päev otsa kestnud silmavalu. Päris veider.