Raamaturiiulilt leiad sa...

"My Life is a Weapon - a modern history if suicide bombing"
"Al Qaeda and what it means to be modern"

Esimesel on lihtsalt nii geniaalne pealkiri, et ma vist loen ta juba sellepärast läbi. Kuulub nende raamatute rivistusse kohati.

Aga jah, semestri lõpp tähendab ka kärmet trükkimist. Praegu lohutavad mind alljärgnevad laused:
- see on eelviimane pingutus;
- pärast seda on vaid seminari- ja bakatöö;
- vähemalt ei pea sa bakatööd vorpima;
- õnneks oled sa kolmandal, mitte esimesel või teisel kursusel (esmakursuslaste karjuvad ülikooli vihkamisele õhutavad MSN nimed panevad kahjurõõmust tantsima);
- 7. juunil on see läbi ja siis hakkad peaaegu suureks juba...

Seni aga loen patriootlikku ameerika kirjandust.

Värskendav vesi

Eile sadas kapitaalselt. Ma arvan, et pole kunagi nii vinget äikest ja tormi koos näinud. Seisin kodus terrassil ja nautisin vaadet. Veidi hirmus oli ka ;) Siiski olin piisavalt julge, et purskkaev välja lülitada.

Seoses tormiga kadus meie kodus elekter (momendil kui kartulid olid just pliidile pandud ning kana ahju). Saime aru gaasipliidi vajalikkusest. Varsti kadus ka vesi, aga seda oli väljas siiski täie raha eest. Kusagil lähedal lõi välk sisse. Maagiline. Tõesti. Sellegipoolest oli mul hea meel, et see ei olnud minu kodu ja loodetavasti ka mitte kellegi teise oma.

Linna bussile rutates oli tee täis juurtest murdunuid puid... Kaks ilusat põlispuud olid otsustanud hävitada niigi ebakindlad elektriliinid. Mõistsin, et mõte sõita elektriga Tartusse oli väärt teguviis, kuna elektriga on kodus ilmselt praeguseni kehvasti.

Enne tormi oli aga vaikus. Kuum, lausa lämbe. Sõber batuut pakkus võimalust hüpata ning kaks põnni arvasid, et ma olengi maailma parim mängukaaslane... "Triinu, hüppa sina ka. Ei ära hüppa, ma ei saa püsti ju!!!" Või: "Triinu, tegelikult on mul sinuga täitsa lõbus siin koos mängida, mis siis, et Miia magama läks." Pärast seda tehti mulle liivavormi maasika - ja mustikamoosiga. Maitsev. Polegi ammu söönud liivavormi...

Lämbuse eest pakkus kaitset ka järv. Kui ma õhtul K-le uhkusnoot hääles teatasin: "Ma käisin täna ujumas!" ja tema küsis vastu: "Auras või?", sain olla võidukas ja teatada, et päris järves (ajalooürikutesse: 27. mai, üsna hilja). Arvestades, et minu strateegia oli esimesena vette joosta, siis sain osa ka soojast veest. Vanemad pidid leppima minu segatud veega... Siiski-siiski... järved on mu lemmikud. Meri neile vastu ei saa. Jõed ka mitte. Õige paraja suurusega metsajärv on üle kõige.

Trepifoobia

Minu veidi foobiline käitumine treppide suhtes sai eile taaskord uue põhjuse. Kukkusin ettehoiatamata kodusest kivitrepist alla. Torm oli selle äärmiselt libedaks teinud.

Nüüd peab vist sportimises mõnda aega pausi pidama.

Vähemalt ei kukkunud mulle puu äikese ajal pähe. Elektriliinidel nii hästi ei läinud. Ja naabri katus jäi ka mõnest plaadist ilma.

Püüan nüüd endale selgitada, et märgadest treppidest käimine on igati ohutu... Mõttejõu võim vms.

Stockholm

Tegelikult peaksin veel Gruusiast kirjutama, aga hetkel pole midagi südamel... pean seedima... Vahepeal käisin Stockholmis. Polnud seal pikka aega käinud, nii et täitsa mõnus, teinekordki.

Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.

Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.

Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.

Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.

Vahelduseks: šokolaadimäärus

Vahelduseks pakun tasuta huumorit Euroopa Liidu direktiividest:

Valge šokolaad koosneb kakaovõist, piimast või piimatoodetest ja suhkrust. Valge šokolaad peab sisaldama vähemalt 20% kakaovõid ja vähemalt 14% piimakuivainet, mis on saadud piimast, väherasvasest piimast, rasvata piimast, kondenspiimast, madala rasvasisaldusega kondenspiimast, piimapulbrist või madala rasvasisaldusega piimapulbrist, rõõsast koorest, kõrge rasvasisaldusega kondenspiimast, koorepulbrist, võist või piimarasvast ning mille piimarasva sisaldus on vähemalt 3,5%

Täidisega šokolaad koosneb täidisest ja välimisest osast ehk glasuurist. Glasuur peab moodustama vähemalt 25% toote netokogusest ning koosnema šokolaadist, piimašokolaadist, heledast piimašokolaadist või valgest šokolaadist. Šokolaadiglasuuriga kaetud jäätiseid ja pagaritooteid, sealhulgas küpsiseid, ei käsitata täidisega šokolaadidena.

Et te siis teaks, eks...

Gruusia vol 7: kohalikud

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna eksole... Ja kes see neid tuhandeid sõnu ikka lugeda viitsib...













Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :)

Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).

Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.

Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).

Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).

Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.

Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)

Gruusia vol 6: sport

Don't get me wrong... me kõndisime ja turnisime mööda mägesid, kuid muuhulgas leiutasime ka uue spordiala: kodukajoomise.
Kodukajoomine
Vaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.

Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...

Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.

Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.

Gruusia vol 5: alkohol

Gruusiasse minnes rääkis isa, et mis te seal ikka sööte, jooge parem veini. Jõime. Sõime ka, aga see on juba teine teema.

Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).

Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...

Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.







Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.

Gruusia vol 4: liiklusvahendid

Meie trajektoori kaardile kandes võib näha, et liikusime hämmastavalt palju. Jalgadest seega ainult ei piisanud. Kasutusele sai võetud ka kõiksugu muid liiklusvahendeid, kuid loomi ära ei kasutanud. Isegi alla ei ajanud ühtegi (ja mina imestan selle üle väga, sest peaaegu aaaa situatsioone oli liiga mitu).

Transport on odav. Või peaks ütlema, et ei ole kallis. Kupeevagunis 7 h sõitu maksab 18 lari (korrutada 6,9-ga), selle eest saab isegi linad. Süüa ei saa.
Siin oli meid kaheksa pluss juht. Selles kastis sai sõidetud ikka väga pikki vahemaid ning ületatud kõrgeid mägesid... ... ja vaated, mis kastist avanesid, olid umbes sellised...Ja uhkemad... Mingist hetkest oli kurve rohkem ja lund rohkem, aga meil jätkus energiat ainult kiljumiseks.
Antud Žiks-takso viis meid kaks tundi mäe tippu ja hämmastaval kombel tõi ka tagasi. Tagaistme vedrudega oli nagu oli :) Aga Vardzia oli seda väärt. Juhi (vasakul) elueesmärgiks on leida maailma algkeel.

Žiksi asendasid esimestel päevadel erinevad BMW-d. Killustatus.
Kupeevagun. Ja niisama vagun. Konkurentsitult aeglaseim rong, millega olen viimase 15 aasta jooksul sõitnud. Kupeevagunid puudusid :) Aga pilet 5 h tunni eest maksis 18 krooni. Oleks võinud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid... Bussil oli kaks nõrka külge: puudulikud rattad ja üks iste, muidu täitsa tibenstobens, seest sai varusokid ja saapadki.

Lisaks nimetatud vahenditele olid olulisel kohal ka maršutkad. Mikrobussid (mis kunagi varem on mõnel juhul olnud kaubabussid, aga mis see istmete sissemonteerimine siis ära pole), mis sõitsid kiiremini kui oleks arvanud, et nad üldse sisse võtavad. Nagu eelmiseski postituses mainitud, olid nad veidi ohtlikud, aga ka kiiremad kui rongid. Oleneb ühesõnaga eesmärgist ja sellest kui pahaks süda läheb. Maršutkad viivad igalt poolt igale poole. Koos taksodega. Petta võib saada mõlemal juhul :) Aga ise peab ikka võitlema oma õiguste eest. Taksode puhul soovitame otsida gaasitaksosid. Nendega saab ikka tunduvalt odavamalt läbi.

Kõikidele vahenditele oli iseloomulik suitsuhais, sest ükski grusiin ei saa jätta liiklusvahendis suitsetamata. Kusjuures ma kahtlustan, et ajal, mil allveelaev oli kasutusel, suitsetati sealgi.

Ja mägedes saab kütust sellisest putkast :) Kanistri või kaheliitrise pudeliga.

Gruusia vol 3: Gruusia liikluseeskiri

Gruusia liikluses kehtivad reeglid, mida keegi pole kirja pannud, aga mida tulihingeliselt järgitakse:

- autojuht on kuningas ja jalakäijad on tüütud: iga kord kui sa näed jalakäijat üle tee minemas, kas või ülekäigurajal, kiirenda ja lase kõvasti signaali, et ta teelt ära jookseks;
- jalakäijana ületa tee alati kiiresti ning proovi ellu jääda: autode vahelt neljarealisi (sellest hiljem) teesid ületada pole mingi kunstitükk ja maa-alused tunnelid on liiga räpased, et neid kasutada;
- red is for beginners: ehk siis kehtib sama reegel, mis Iirimaal, punane on täiesti mõttetu tuli ja ei tähenda suurt midagi;
- read: kui oled julge mees, teed oma rea - neljarealised teed võivad vabalt saada seitsmerealiseks, see pole mingi probleem. See, kui vasakule keerab üks rida ei ole ka probleem, sest vabalt saab ju tekitada kaks veel;
- kiirus: kiiruspiirangud on ka algajatele. Ehk siis mägiteedel 30-alas sõita 120-ga on tavaline. See, et me lennujaamast Viky juurde sõitsime 160-ga (linnas) on ka täitsa tavaline, tee oli ka sirge. Tegelikult meil ju ei ole kiire.
- möödasõit: reegel on kindel - sõida mööda siis kui vastu tulevad autod! Eriti hea on mööda sõita suurest veoautost, mille ees on lehm ja vastu tuleb ühes reas kaks autot. Palveta!;
- loomad teel: kiirenda, küll läheb eest ära ja kui ei lähe, siis jääb alla;
- turvarihmad: puuduvad, mõnikord juhi oma töötab;
- roolist kinnihoidmine on mage: palju parem on lasta roolist lahti ning kõrval- või tagaistujatega lobiseda;
- august mööda võid sõita ükskõik kuidas, peaasi, et mööda. Teed ja tänavad on üldjoontes kohutavas seisus. Auk augu peal, aga sõidetavad. Mõned teed on ka korras, sellised suuremad;Stiilinäide: linnatänav Potis (villad vahelduvad uberikega, siin pildil on viisakaid maju siiski rohkem)

- töötavad näidikud ei ole autos vajalikud;
- drink and drive: tavaline. Siiski võeti ükskord inimeselt ära auto ja load, mille ta pidi järgmisel päeval 200 lari makstes tagasi saama.

Soovitus: istu alati paremale poole ehk siis nõnda, et sa ei näeks vastutulevaid ridu, kui te kellegi taga sõidate. Nii säästad end hallidest juustest ning pidevast surmahirmust.

Tegelikult suudavad grusiinid teha hämmastavaid manöövreid, küllap on selline vahva ning rahulik liiklus nad ära harjutanud. Ise istuks seal rooli vaid mõnel liiklusvabal linnavälisel teel.

Kõige ekstreemsem maršutkasõit oli Batumist Kutaisisse. Alla saja kiirus ei läinud, kuigi piirangud ei oleks lubanud niigi kiiresti sõita. Pärast seda olin mina veendunud, et rohkem ma bussiga ei sõida ning kasutan vaid rongi. Seda reeglit tuli üks kord siiski rikkuda.

Ma olen siiski õnnelik ja rahul, et ellu jäime. Statistika järgi (mida neil pole, aga inimesed ise arvutavad) sõidab nii mõnigi maršutka end kogu täiega iga nädal surnuks.

Liiklusvahenditest järgmisel korral.

Gruusia vol 2: marsruut

Oleme Gruusiast õnnelikult tagasi. Kohatud sai hulgaliselt uusi inimesi ning läbitud tuhandeid kilomeetreid ning seda tehes veetsime mitukümmend tundi.

Kilometraaši öelda ei oska, sest Gruusias kehtib üks tõeline reegel: mitte keegi ei tea, mitu kilomeetrit mingisse linna olla võiks. Aeg-ajalt siiski on silte, aga inimeste teadvusesse need vist ei jõua. Tartu-Riia-Tartu tuli minu majast minu majani 562 km.

Üldiselt oli reis road-trip, mille käigus nägime ära vähemalt pool Gruusiast:
Tbilisi-Ananuri-Pasnauri-Gudauri-Tbilisi-Telavi-Tsinandali-
Tbilisi-Batumi-Poti-Batumi-Kutaisi-Khasuri-Akhaltsikhe-
Vardzia-Borjomi-Tbilisi

Ohtlikesse piirkondadesse ei läinud, sest näiteks Sokhumisse (Abhaasia) saab ainult helikopteriga. Järgmisel korral võtame sellegi kaasa.

Suurematest muljetest räägin edaspidi... Hea on see, et keegi meist ei pidanud abielluma, kuigi sellekohaseid vihjeid lendas lõpmatult. "Mul on neli venda ja teid on ka neli."

Reisikaaslasteks olid vahelduva eduga ka poolakas ja itaallanna+ mõned teised eestlased, aga peamisteks trippijateks Kiku, mina, Viky ja Lagle.Naised autokastis teel Gudaurist tagasi (Gudauri lähedal on üks kõrge mägi: Kazbegi 5033m, sinnani laviinide tõttu ei jõudnud)

Lisaks liitus meiega ka Marko, kes kaitses meid kurjade Gruusia taksojuhtide jms eest :D Kohe kui tema kõrvalt kadus, läksid mehed tunduvalt aktiivsemaks.
Siin kaitseb Marko meid koera eest ;) (taustaks üks väheseid värvilisi asju Gruusias)

Lisaks trippimisele sai palju söödud ja joodud. Väga palju. Nii palju, et praegu on lemmiksöögiks kama (kuigi Viky tehtud kodune makaron maitses täna lõunaajal ka hästi).

Ja kuigi minu järgnevad postitused võivad tunduda veidi iroonilised ning teile võib näida, et saime kapitaalse kultuurišoki, siis asi polnud üldsegi nii hull. Soovitan Gruusiat soojalt kõigile. Ise tahan juba praegu tagasi.

Kultuurišoki saime hoopis Lätti ja Eestisse jõudes: kõik oli nii puhas, inimesed vaiksed ja teed siledad. Veider.

Georgia vol 1

Meil on tihedad p2evad. Seega irjutada ei j6ua, hea kui pesta j6uame. Viky viib t2ide meie saabumisel antud lubaduse: aktivnaja kult6rnaja programma. Nii me elame.

Praeguseks oleme:
kuulanud miljon toosti;
joonud, ojaa, esimesel 88l olime kavalad ja limpsisime, aga teinekord said nad aru;
k2inud m2gedes, veinikeldrites, saunas, joomas;
s88nud, ojaa;
saanud aru, et 'ara' ei m6ju;
h22letanud;
tinginud... jne.

Eile arvasime, et meid r88vitakse 2ra, aga hiljem selgus, et taksojuht oli t2iesti usaldusv22rne. Ahjaa ja r88vimiseni j6udis asi seet6ttu, et otsustasime kell 21 6htul Tbilisist p6geneda, sest teadsime, et ei suuda kolmandat 6htut j2rjest juua ja syya.

T2nane pikanktseim seik: metroos varastas yks poisinolk mu Eesti lipu, mille Kata meile k6igile teele kaasa andis. Nojah, mina juba nukrutsesin, et mu esimene ja viimane Eesti lipp, kui Viky teatas, et 'ai kurat, anname tappa'. Samas, tyybid olid silmapiirilt kadunud... T2naval k6ndides Kiku aga m2rkas teda... Ja j2rsku panid Viky ja Kiku jooksu, Marko nende j2rel. Meie leidsime nad Laglega meie sise6uest. Piirasid kolmekesi poissi ja karjusid ta peale. T2di akna peal karjus ka. Aga lipu saime k2tte ja see on p6hiline. Tyybist hakkas kahju... kust tema pidi teadma, et me elame samas majas :D

Pikantseid seiku on veel: nt l2ksime poodi veini ostma, aga kuna neil ei olnud, siis nad t6id tagant 2 liitrit koduveini, mis nyyd ootab meie Batumi s6itu. Siiani on seda maitsnud vaid Lagle, kelle kommentaar andis alust ka Vikyl seda proovida, kuid sel hetkel vein ryndas Vikyt, misj2rel see ryndas ka Kikut ja Laglet... Noh ja siis me sulgesime pudeli, et veinikurat liiga ei teeks. Minu m6te kanda tumedaid riideid oli hea.

Ilmad on meil paremad kui teil.

Kokkuv6ttes elu on seiklus. Suundume L22nde. Georgiasse ikka.

Georgia aka Gruusia või vastupidi

3+1 naist. Mõned seljakotid ja magamiskotid. Lennupiletid. Veidi raha. Georgia - siit me tuleme!

Lähtekoht: Tartu
Vahemaandumine: Riia
Sihtkoht: Tbilisi, Batumi ja teised Gruusia/Georgia linnad ning maakohad

Mõistus tule koju!

Ma muud ei ütle, kui et igasugustele provotsioonidele (sh Hirvepargi-üleskutsele) allumine on lauslollus ja annaks keegi kõigile jõudu tulla mõistusele ning säilitada hoolimata kõigest rahu.Kurb on.

Loodan, et tüüpidel, kes eile märatsesid, on täna kapitaalne pohmakas ja need, kes seda ei teinud, saavad aru, et see kõik on lihtsalt nii häbiväärne, et õudne hakkab. Enne rahvustevahelise sõja algatamist võiks mõelda.

Ja siis ma soovin veel ühele inimesele jõudu hakkama saada. Tema professionaalsus pannakse proovile ja ma tean, et ta saab hakkama.

Lääne meedia jäi olukorda kajastades üsna neutraalseks või võiks isegi öelda, et Eesti-poolele kallutatuks. Vähemalt veel öösel. Hetkel ei taha enam lugeda. Vene meediast ma ei räägiks. Lugege Jaanuse Piirsalu blogist.

Lääne meedia kajastusele aitab kindlasti kaasa Venemaa tüli USA ja ELiga praegu, seega võime mõneti õnne tänada, et meie sündmustega paralleelselt suutis V teises osas oma kaarte maha mängida, mis teeb praeguse meelsuse pigem Vene riigi vastaseks ning seega Vene meedia usutavuse küsitavaks. Loomulikult oleks parem olnud, kui sündmusi poleks olnud, aga üldiselt võiks olla olukord veel hullem.

Sõbrad põgenevad Tallinnast. Olen nõus kõiki vastu võtma.

Vend teeb täna ühiskonnaõpetuse riigieksamit. Ei saa mitte mainimata jätta, et päeva valik on geniaalne.

Korralikuks hakkamise strateegia

Mõned teist on juba kuulnud, et otsustasin hakata korralikuks. Idee sain otseloomulikult oma suurpuhastusel. Pärast seda mõtlesin, et võiksin korralikkust rakendada terves elukorralduses. Samas tekkis mul probleeme määratlemisega, mis on korralik...

Ma ise arvan, et korralikkuse alla kuuluvad kindlasti:
- korras ja puhas tuba;
- riiete toolile mittekuhjamine;
- nõude pesemine kohe pärast söömist;
- pesu ülesriputamine kohe kui ta saab puhtaks ja ärakorjamine kohe kui ta on kuiv;
- viks ja viisakas välja nägemine (sh kõrged kontsad naisterahva puhul);
- kodutööde esitamine selleks ettenähtud tähtajal;
- tööasjade valmissaamine selleks ettenähtud ajal;

Seega tundub, et korralikud inimesed peavad olema ka "kohe" inimesed. Ja ma pole kunagi eriline "kohe"-inimene olnud.

Teine nädal jookseb. Kõigil on õigus käia mu strateegiat kontrollimas, sadades suvalisel ajal mu tuppa sisse... Samas võivad meie definitsoonid sõna "korras" kohta olla erinevad. Proovin end distsiplineerida.

Senised kogemused:

- toa korrashoidmine ei olegi nii raske, kui ma arvasin, lihtsalt peab sel hetkel kui tahad midagi lohakile jätma endale meelde tuletama, et EI, täpselt 5 sekundiga suudad sa selle õigesse kohta panna või et rahakotist välja võetud tšekk võib ka otse prügikasti minna, sest tegelikult sa ju ei tee sellega midagi (va garantii puhul);
- ema ütles, et paberid on küll korras;
- venna tüdruk, kes mu koristamise ajal pidi peaaegu minestama ukse peal, tunnistas ka, et tõepoolest on korras, et ta vist polegi varem näinud, et nii korras oleks olnud (no ei ole jah :P);
- nõude kohe ärapesemine: täpselt sama asi. Kui kaua võtab aega ühe poti/panni ja taldriku pesemine. Okei, on tass, lõikelaud ja nuga ka. Palju võtab? Minuti? Maksimaalselt. Aga ütleme, et ma ei pese seda ära. Siis järgmine kord ka ei pese, muudkui panen kraanikaussi, kuni kraanikauss saab täis ja sinna enam ei mahu. Siis peaks nagu ära pesema, aga kõik on ära kuivanud, võib juhtuda, et kahvel on jäänud taldriku külge kinni. Üsna rõve. Nüüd võtab nõudepesu juba palju rohkem aega, sest peab leotama. Täna jälle oli hetk, kui viisin kahvli ja taldriku kööki ning panin kraanikaussi, mõte oli nad sinna jätta, aga siis tuli mulle meelde, et ma olen korralik ja peaksin need kohe ära pesema. Läks 6 sekundit;
- kodutööde esitamine: esitasin ühe kodutöö tagantjärgi (jätsin selle tegemata enne korralikuks hakkamist), teised kaks sain õigeks ajaks valmis ning üks veel tagantjärgi töö on esitamata (seadsin isiklikuks tähtajaks homme, pole veel alustanud, aga arvestades, et ma olen korralik, siis pean selle ikka ära tegema). Üks töö on pühapäevaks, selle teen ka ära. Ja kavatsen olla ettenägelik ja asju ette teha. Vähemalt ühe. See on eesmärk. Sest korralik inimene teeb ka asju ette;
- tööasjade esitamine: esitasin ära, õigel ajal;
- lubaduste pidamine: lõpuks tegin ära, mis lubasin. Sellega ka tuleb vaeva näha, et saaks kiiremini tehtud.

Lisaks sellele peaksin ma ära koristama oma riidekapi ning ülearused riideesemed ära viskama. Veel ei suuda. Mul oli pabereidki raske ära visata, mis neist riietest veel rääkida;
- viks ja viisakas riietumine: siia hulka peaks kuuluma ka kõrged kontsad, aga seni ma ei ole suutnud end motiveerida Toomemäest mitu korda päevas kontsadega üles-alla ronima ning ilmselt seda ka ei juhtu lähimas tulevikus - jätan kontsad pidulikeks juhtudeks ning Tallinna jaoks, Tallinnas on kontsadega normaalne, Tartus tunnen end vist liialt tudengina...

Ei ole raske olla korralik, aga mulle tundub, et ma peaks paigaldama kõikjale sildid või parem veel - mingid piiksuma hakkavad asjad: Sa oled nüüd korralik! Noh, et meelest ära ei läheks, sest kogu mu strateegia nõrk koht on see, et mul lihtsalt läheb meelest...

Eesti on väike, Tartu veel väiksem

Palun pidage seda meeles. Igaks juhuks. See võib osutuda kasulikuks kui otsite uut töökohta, uut alluvat, uut sõpra või uut armukest. Kõik tunnevad kõiki ja sinust võidakse teada asju, mida sa ilmaski ei arvaks, et sinust teatakse.

See oli puhas hoiatus. Lihtsalt mõtlesin meelde tuletada :)

Ja täna räägiti loengus anekdoot:

Kas te teate milline oli esimene otsus Vene moodi?

See kui Jumal pani Eva Adama ette ja ütles talle: Adam, vali endale naine.


Paar nalja oli veel, aga mul ei jää pikad naljad meelde, blondid triibud ikkai (no jõle hea on end sellega alati välja vabandada).

Tuvastame endal juba kerget reisiärevust... See võis tuleneda sellest, et lennufirma otsustas välja sõita tavapärasest pool tundi varem. Tagasi jõuame viis minutit varem. Seega võit: 25 minutit, enne tunduski reis veidi lühike, nüüd on pikkus täitsa paras.

Mul on uus sõber

Everybody... Say 'hi' to my new best friend...

Ta tuli mu ellu mitmeid aastaid tagasi Norra reisil. Teda oli seal üsna mitu ning ei saa mitte märkimata jätta, et temaga oli alati hea. Teised arvasid ka nii. Kuigi ta oli veidi raske iseloomuga ja väsitav. Vahepeal oli ta kadunud, aga nüüd on ta minu täisväärtuslikus elus tagasi. Korralikuks hakkamine ikka aitab.

Umbes-täpselt selline batuut nagu pildil, on nüüd mu naabri aias. Me mõtlesime endalegi osta, aga arvestades, et neil hüppab selle peal üks kaheaastane ja vahel ka kolmeaastane, lubati meilgi seda kasutada, nii et võime oma osta siis kui mu vanemad kunagi peaksid vanavanemateks saama (oh aegu kaugeid neid...).

Ja täna oli mul juhe koos, juba ei tea mitmesetmendat päeva istusin arvuti taga. Siis läksin ja hüppasin 15 minutit - pea selge ja nahk märg. Saltosid veel ei viska. Nüüd mul on kahju, et mul pole kõrgemaid lagesid. Võiks muidugi kaaluda ideed panna see kortermaja katusele... Igal juhul on mul veelgi rohkem põhjuseid kodus käia.

Batuudil on iga inimene laps ja see tunne on hea.

Pudrupäev

Tänane päev läheb ajalukku kui päev, mil ma suutsin esimest korda elus valmistada õige ning paraja koguse putru ühele inimesele.

Kuus aastat võttis... "Omandan kiiresti uusi teadmisi" ei saaks vist mu iseloomustuses kirjas olla.

Kuidas lõpetada töösuhe?

Esitasin täna lahkumisavalduse ja natuke kurb on.

Teist korda elus lahkusin varem, kui oodati. Iirimaal ülemusele oma lahkumisest teatamist lükkasin tohutult edasi, ise ma teadsin seda juba augustis, aga talle ütlesin vist novembris :) Seekord valmis otsus pikalt, kuid teatamine käis kiirelt. Töö iseloom on ka teine ning põhimõte: mida varem, seda parem, tuleb igal juhul kasuks.

Ja meie ajal vahetatakse töökohti ju päris sagedasti. Pole just palju inimesi, kes teeksid 10 aastat järjest täpselt seda sama tööd. Muutused hoiavad värskena ilmselt...

Kuidas lahkuda töölt nii, et kellelegi ei jääks halba maitset suhu? Antud juhul olid töölt lahkumise põhjused selgelt isiklikud ning absoluutselt mitte seotud sellega, et mulle ei oleks meeldinud või keegi töökaaslastest oleks paha olnud. Hoopis vastupidi. Inimesed olid alati abivalmid, vastutulelikud ning üsna humoorikad. Ka lihtsalt veebivahendusel ja see meeldis mulle. Töö oli rahulik ning mitte kuigi vastutusrikas, mis kooli kõrvale on mõnus. Aga tuli lahkuda.

Minu arvates Eesti suurust arvesse võttes peab töölt lahkumised lahendama eriti diskreetselt. Esiteks võib su senine ülemus olla ülemus mingis viiendas kohas, kõik tunnevad kõiki ja kõigele muule lisaks on see inimlik, kui minnakse lahku normaalselt...

Aga kas töölt lahkudes saab jääda sõpradeks? Kui suhe (kahe armastaja vahel) puruneb, siis küll lubatakse, aga tihtipeale seda ei juhtu, "jääme sõpradeks" on nagu mingi käibefraas, mida on moekas kasutada ja mida isegi mõeldakse, sest sellel hetkel ei kujutata teiseta elu ette. Kuidas on lood töökohaga? Iseenesest töölt lahkudes sa ju petad tööandja poolt sulle pandud ootusi ning usaldust või kuidas?

Aga hinges on rahu. Mulle tundub, et otsuste juures just see ongi õige märk. Kui tuleb rahu, siis oli õige otsus.

Minu telekava

Telekast vaatan ma ainult neid seriaale, kus on kenad mehed. Ja siis ühte, kus on palju naiste võimu, et oma meestevaatamisest tekkinud tibilikkust tasakaalustada. Ja siis ühte, kus on palju sarkasmi ja irooniat, et mul see meelest ei läheks.

Nojah, meeste pärast telerivaatamine võib tunduda veidi veider, aga teleka vahtimine on nagunii mõttetu tegevus... Sellegipoolest soovin aeg-ajalt sellega pingeid maandada (sest ma ei ole veel leidnud kedagi, kes tahaks minuga frisby taldrikut käia lennutamas). Noh ja siis ma olen selgeks teinud, et vaatan kenasid mehi, silm puhkab ja puha...

Vanasti vaatasin ma Aliast. Michael Vartani pärast.
Siis vaatasin ja endiselt vaatan Las Vegast. Josh Duhamel.
Ameerika supermodellide lõpposa. Nigel Barker.
Ahjaa Losti-mees meeldis mulle ka, aga see seriaal ise ajas mind nii närvi, pole suuremat venimist näinud... Kes ta nüüd oligi... Matthew Fox! (okei, guugeldasin, ei tulnud niisama meelde)

Silmal on hea. Mingeid fantaasiaid pole. Nad on veidi liiga vanad ka. Aga üldiselt.

Siis ma aeg-ajalt vaatan, kuidas naised Austraalias talu peavad. Ja siis ma mõtlen, et peaks ka hakkama talu pidama, aga see vist päris ei lähe mu loomusega kokku. Pole piisavalt romantiline ja rahulik inimene ka, et kusagil mittekellegimaal hobuseid kasvatada. Siiski ma austan kõiki, kes seda teha suudavad. Viimasel ajal ma vaatan seda vähem, sest lugesin ploti mitu hooaega ette ja üldse pole huvitav ;)

Sarkasmi ja iroonia osa on muidugi Dr House. Kui see seep oleks jooksnud ajal, mil bioloogia ei olnud mu lemmikaine, siis ma kindlasti oleks püüdnud seda muuta ja hakanud arstiks õppima. See tähendaks, et ma peaks ülikoolis käima veel vähemalt kuus aastat. Seega mõneti oli hea. Samas ma nõustun nendega, kelle arvates loveline'i sissetoomine oli ebaõnnestunud värk. Püüd müüa seriaali neile, kellele see mõeldud pole. Neile, kellel peab olema alati happy ending ja amore. No hea küll, näitasite, et House on ka inimene, aga me teadsime seda niigi. Enamik naisi on kokku puutunud meestega, kes väljaspoolt paistavad oi kui mitte haavatavad, aga seestpoolt on nad nagu me kõik - veidi kiiksuga :)

Aga tegelikult ma võin päevad läbi ka teleka ees istuda kui parasjagu selline tuju on. Paari aasta eest tegin laupäeva, kus vaatasin saksa pealt järjest Bollywoodi filme. Aga üldiselt on jäänud telerivaatamist vähemaks, sest ma ei viitsi end teise tuppa vedada... ja kenasid mehi on ka teleris vähe. Käin parem tänaval.