Kui välja jätta see, et klassikokkutulekul oli alla 1/3 klassist, oli tegemist äärmiselt toreda üritusega. Naljakas on pidu panna inimestega, kellega keskas sai ikka totaalseid hullusi tehtud. Ja pärast mõnda jooki hakkavad need hullused meenuma ka ;)
Õhtu kulges nii, et Illegaardist me pidime lahkuma, sest neil sai jää otsa. Suuri Varblaseid oli joodud piisavalt. Zavoodis pesime põrandat (ja enda riideid) tomatiketshupiga, kaotasime ühe klassivenna ära (ma oletan, et ta solvus baaridaamide peale :D). Nostalgiavärk igal juhul. Teinekordki.
Aga lisaks sellele rääkis üks klassiõde loo oma õest, kes on 11-aastane ja kelle toa seinal on silt:
Rate on elu
Kaups on kodu
At on pidu
Jah, mina küsisin ka, et mis on At? Atlantis.
Põlvkondade vahetus. Ma tunnen, et ma olen vana. Hea ongi.
27.9.06
25.9.06
Elu on elamiseks
Peab hakkama õnnelikuks. Alustasin 2 ja pool tundi tagasi. Raiskan kõik oma raha ära. Öeldakse ju, et raha ei tee õnnelikuks :) Seega tuleb kulutada asjadele, mis ei too suuremat kasu: väljassöömine, kosmeetikatooted, võib-olla kangasküüned, juuksepikendused, kunstrinnad jms.
Väga paljuks ei jätkugi, aga pärast seda peaks õnn majja tulema.
Kellelgi on teisi ettepanekuid õnne leidmiseks?
Väga paljuks ei jätkugi, aga pärast seda peaks õnn majja tulema.
Kellelgi on teisi ettepanekuid õnne leidmiseks?
24.9.06
| You Are 48% Abnormal |
 You are at medium risk for being a psychopath. It is somewhat likely that you have no soul. You are at medium risk for having a borderline personality. It is somewhat likely that you are a chaotic mess. You are at medium risk for having a narcissistic personality. It is somewhat likely that you are in love with your own reflection. You are at medium risk for having a social phobia. It is somewhat likely that you feel most comfortable in your mom's basement. You are at medium risk for obsessive compulsive disorder. It is somewhat likely that you are addicted to hand sanitizer. |
23.9.06
21.9.06
Täna öösel me ei maga
Sõitsin bussijaamast Mustamäele. Teele jäävad Vabaduse väljak ja Tõnismägi. Vabaduse kella juures räägib suur mees (nägi jõledat moodi välja nagu teate küll kes) juttu 4 kollastes vestides politseinikuga. Iga nurga peal on politseiauto. Tõnismäel on lisaks lintidele nüüd 30 tsoon ja ehitusaedikud kuju ümber (no ilmselt ehitavad teed ka, aga hea ajastus...). Hämming.
Mina küsin: kas kogu see jura on jõudnud nii kaugele, et nüüd me lihtsalt sõna otseses mõttes hirmutamegi inimesi kodusõja ja ma ei tea veel mille muuga?
Kirjanikud protesteerivad, muusikud protesteerivad, teadlased protesteerivad, aga ärimehed astuvad Keskerakonda. Ei tahaks laskuda juba kulunud küsimustesse, kuid VABANDAGE kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Kui enne võis öelda: "See ei ole normaalne", siis nüüd ei oska enam midagi öelda. Naera või nuta, kasu pole midagi.
Ma ei usu, et toimuks revolutsioon, kuid see ühiskonnalõhe, milleni see kemplemine siin viinud on, ei kasva nii pea kokku.
Mina lähen laupäeval kontserti kuulama. Maksku, mis maksab. Loosungeid kaasa ei võta. Nukke ka mitte. Ja ikka kontserdile eks, mitte laulupeole.
Mina küsin: kas kogu see jura on jõudnud nii kaugele, et nüüd me lihtsalt sõna otseses mõttes hirmutamegi inimesi kodusõja ja ma ei tea veel mille muuga?
Kirjanikud protesteerivad, muusikud protesteerivad, teadlased protesteerivad, aga ärimehed astuvad Keskerakonda. Ei tahaks laskuda juba kulunud küsimustesse, kuid VABANDAGE kas me siis sellist Eestit tahtsimegi? Kui enne võis öelda: "See ei ole normaalne", siis nüüd ei oska enam midagi öelda. Naera või nuta, kasu pole midagi.
Ma ei usu, et toimuks revolutsioon, kuid see ühiskonnalõhe, milleni see kemplemine siin viinud on, ei kasva nii pea kokku.
Mina lähen laupäeval kontserti kuulama. Maksku, mis maksab. Loosungeid kaasa ei võta. Nukke ka mitte. Ja ikka kontserdile eks, mitte laulupeole.
17.9.06
Vahel ei ole hea
Mõnikord ei ole hea unustada kõik oma kohustused, isegi siis kui kohtud vanade tuttavatega ja sul on väga fun, tekib pühapäeva õhtuks hoomamatus. Kuigi tujul ei maksa lasta langeda. Elu on elamiseks ja kui töötegemine peaks elamist segama hakkama, tuleb töötamine maha jätta. Mul on õigus, eks?
10.9.06
Mõnikord on hea unustada kõik kohustused ning lihtsalt nautida ilusat ilma, head seltskonda ja mõtteid, mis pähe hüppavad.
Reedeõhtune dilemma, kas minna ja karjuda ülemiste naabrite peale või mitte (nende muusikamaitse ja selle nautimiseks valitud kellaajad ei ühti mu päevaplaanidega). Otsus oli reede puhul seda mitte teha. Ärgata laupäeval selle peale, et päike paistab aknast sisse ning teada, et õhtul ootab sind mõnus kontsert. Võtta juba sügisest päikest, süüa viinamarju. Käia kontserdil ning veenda tervet kontserdisaali laulma sünnipäevalaulu. Istuda Molly's ja irvitada idiootsete sommide ja brittide peale (kellest osad tulevad "Very nice smile, very nice smile'ga" ja mõned ei julge vestlust alustada). Laulda koos suvakate waleslastega karaokebaaris "Barbie Girli" ning "Bitchi", istuda Bossas kella 2ni, juua teed ja rääkida elust. Istuda kodus diivanil ja rääkida elust. Ärgata pühapäev hommikul kell 12.53. Vastata minut hiljem telefonile ning olla nii jõuetu, et ei suuda telefoni hoida. Ajada end voodist välja, süüa pannkooke, jalutada päikese käes, korraldada piknik ning "Paindlik pank" kampaania Stroomi rannas. Otsustada, et tuleks ära õppida surfamine ja windsurfing.
Mõnus. Pingevaba. Nädalavahetus. Elu.
Reedeõhtune dilemma, kas minna ja karjuda ülemiste naabrite peale või mitte (nende muusikamaitse ja selle nautimiseks valitud kellaajad ei ühti mu päevaplaanidega). Otsus oli reede puhul seda mitte teha. Ärgata laupäeval selle peale, et päike paistab aknast sisse ning teada, et õhtul ootab sind mõnus kontsert. Võtta juba sügisest päikest, süüa viinamarju. Käia kontserdil ning veenda tervet kontserdisaali laulma sünnipäevalaulu. Istuda Molly's ja irvitada idiootsete sommide ja brittide peale (kellest osad tulevad "Very nice smile, very nice smile'ga" ja mõned ei julge vestlust alustada). Laulda koos suvakate waleslastega karaokebaaris "Barbie Girli" ning "Bitchi", istuda Bossas kella 2ni, juua teed ja rääkida elust. Istuda kodus diivanil ja rääkida elust. Ärgata pühapäev hommikul kell 12.53. Vastata minut hiljem telefonile ning olla nii jõuetu, et ei suuda telefoni hoida. Ajada end voodist välja, süüa pannkooke, jalutada päikese käes, korraldada piknik ning "Paindlik pank" kampaania Stroomi rannas. Otsustada, et tuleks ära õppida surfamine ja windsurfing.
Mõnus. Pingevaba. Nädalavahetus. Elu.
6.9.06
Rahvasport
Augusti alguses rääkis üks sõbranna, kuidas ta plaanib SEB Ühispanga jooksule minna. Mina hakkasin siis ka mõtlema, et pole paha mõte. Mõtlesin üsna mitu nädalat, kuni otsustasin, et hea küll, eriti kuna töökoht maksis veel osa osavõtutasust kinni ka.
Pärast seda oli mõte, et peaks hakkama treenima. Siinkohal ei saa rääkida, et toimus mõeldud-tehtud variant. Algne plaan oli käia aeroobikas, kuid kuna sellega läks nagu ühes eelnevatest sissekannetest lugeda võis, siis jõudsime siiski esimest korda jooksma. Sellele lisandus ka mõni lisakord ning suhteliselt rasked aeroobikavariandid (bodysculpt, kick-box). Tõe huvides tuleb mainida, et me mõtlesime ka nädalavahetustel joosta, kuid reaalselt seda ei juhtunud. Mõni päev enne üritust tundus meile, et oleme kapitaalselt üle treeninud. Seda mitte sellepärast, et me ka reaalselt oleks väga palju trenni teinud, vaid lihas oli lihtsalt väsinud. See juhtub kui sa hakkad 2 ja pool nädalat enne üritust ilusti treenima :)
Enne jooksu seadsin endale 2 suuremat eesmärki ning ühe reaalse arvutuse. Ehk siis:
1) mitte jääda kõige viimaseks (sest ma pole üle aasta aja reaalselt trenni teinud);
2) terve maa joosta (kuigi andsin aru, et vahepeal võib ju natuke ka kõndida)
Lisaks sellele arvestasin, et kuluda võiks umbes 1,5 tundi.
Viimaseks ma ei jäänud ja selle üle ma pole väga üllatunud.
Terve maa suutsin joosta, viimasel kolmandikul isegi tempot lisaad, kuid lõpuspurti alustasin veidi vara ning seetõttu kukkusin päris viimasel 700 meetril ära, aga jooksin. Ajaks sai finishiprotokollis 1:16:34 ning nüüdseks on teada ka kiibiaeg (ehk siis reaalne aeg stardijoonest finishijooneni, sest algul on raskusi massis liikuma saada). Ajaks 1:10:53 :) Ma pole kunagi 10 km järjest jooksnud, seega olen enda üle äärmiselt uhke.
Juhul, kui ma järgmisel aastal jooksen on esimeseks eesmärgiks 1:05:00 ja veel parem kui 1:00:00 (selleks tuleks ikka väga kõvasti treenida).
Üldised muljed suurest rahvaspordiüritusest on naljakad. Kunagi ammu (no kui ma olin 6 või 7ne), siis kõisime vist Maijooksul, aga eriti ma midagi ei mäleta. Loomulikult on tüütu ennast rahva vahelt läbi suruda ning vahet pidamata inimeste ümbert põigata. Seda võiks nimetada isegi 10km slaalomjooksuks. Samas on see lahe, inimesed naudivad kena ilma ja võimalust sportida. Ja mass mõjub kuidagi motiveerivalt, ikka on keegi, kellest saab mööda joosta. Seega, kui masse ei karda, on see hea võimalus end trenni tegema sundida.
Pärast seda oli mõte, et peaks hakkama treenima. Siinkohal ei saa rääkida, et toimus mõeldud-tehtud variant. Algne plaan oli käia aeroobikas, kuid kuna sellega läks nagu ühes eelnevatest sissekannetest lugeda võis, siis jõudsime siiski esimest korda jooksma. Sellele lisandus ka mõni lisakord ning suhteliselt rasked aeroobikavariandid (bodysculpt, kick-box). Tõe huvides tuleb mainida, et me mõtlesime ka nädalavahetustel joosta, kuid reaalselt seda ei juhtunud. Mõni päev enne üritust tundus meile, et oleme kapitaalselt üle treeninud. Seda mitte sellepärast, et me ka reaalselt oleks väga palju trenni teinud, vaid lihas oli lihtsalt väsinud. See juhtub kui sa hakkad 2 ja pool nädalat enne üritust ilusti treenima :)
Enne jooksu seadsin endale 2 suuremat eesmärki ning ühe reaalse arvutuse. Ehk siis:
1) mitte jääda kõige viimaseks (sest ma pole üle aasta aja reaalselt trenni teinud);
2) terve maa joosta (kuigi andsin aru, et vahepeal võib ju natuke ka kõndida)
Lisaks sellele arvestasin, et kuluda võiks umbes 1,5 tundi.
Viimaseks ma ei jäänud ja selle üle ma pole väga üllatunud.
Terve maa suutsin joosta, viimasel kolmandikul isegi tempot lisaad, kuid lõpuspurti alustasin veidi vara ning seetõttu kukkusin päris viimasel 700 meetril ära, aga jooksin. Ajaks sai finishiprotokollis 1:16:34 ning nüüdseks on teada ka kiibiaeg (ehk siis reaalne aeg stardijoonest finishijooneni, sest algul on raskusi massis liikuma saada). Ajaks 1:10:53 :) Ma pole kunagi 10 km järjest jooksnud, seega olen enda üle äärmiselt uhke.
Juhul, kui ma järgmisel aastal jooksen on esimeseks eesmärgiks 1:05:00 ja veel parem kui 1:00:00 (selleks tuleks ikka väga kõvasti treenida).
Üldised muljed suurest rahvaspordiüritusest on naljakad. Kunagi ammu (no kui ma olin 6 või 7ne), siis kõisime vist Maijooksul, aga eriti ma midagi ei mäleta. Loomulikult on tüütu ennast rahva vahelt läbi suruda ning vahet pidamata inimeste ümbert põigata. Seda võiks nimetada isegi 10km slaalomjooksuks. Samas on see lahe, inimesed naudivad kena ilma ja võimalust sportida. Ja mass mõjub kuidagi motiveerivalt, ikka on keegi, kellest saab mööda joosta. Seega, kui masse ei karda, on see hea võimalus end trenni tegema sundida.
30.8.06
Mehed ja neile seatud ebarealistlikud ootused
Sattusin eile soome pealt vaatama Suurbritanna dokumentaalfilmi "Picky Women", mis rääkis edukatest naistest, enamik neist veidi alla või üle 30 ning vallalised. Ja põhipoint, mida teha püüti oli see, et neil naistel on liiga kõrged nõudmised. Sellega meenus mulle mu ema mitme aasta tagune ütlus, et ma peaks oma latti veidi madalamale laskma, muidu ei hüppa sellest keegi üle.
Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.
Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.
Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.
Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.
Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"
Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...
Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.
Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.
Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...
Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.
P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)
Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.
Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.
Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.
Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.
Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"
Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...
Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.
Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.
Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...
Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.
P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)
29.8.06
Kaev
Laupäeval käisin Linnateatri lavaaugus "Kaevu" vaatamas. Ma pole just parim kriitik, sest üldiselt püüan ma kõigest, mida ma vaatan või kuulen, enda jaoks olulise välja noppida ning see on võimalik peaaegu alati, kui tuju ning olemine vastavad. Etendused on nüüdseks nagunii läbi ka, nii et, kes ilma, see ilma :) Etendus oli siiski mõnus, mõnusal hulgal eneseirooniat ja mõtlemisainest. Lisaks veel head osatäitmised, mõnus ilm, pakutud pleedid ja vahva koht.
Polnud lavaaugus varem käinud, aga nüüd lähen kindlasti tagasi. Seal istudes ja ümberasuvaid vanu maju vaadates hakkasin mõtlema, et kes seal küll kunagi on elanud ja tegutsenud, et miks on ainult 3 akent ja miks üks või teine aken on kinni müüritud. Valgustuse varjud tekitasid majaseintele müstilisi kujutisi, lava lisakonstruktsioonidel kõlkuv kass sai üsna kiiresti aru, et on vale koha valinud. Ja see kõik pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas veel kohti, kus saab nautida head teatrit sellises ümbruses. Ajastute hõng ning müstilisus. Mõnus.
Lisaks sellele julgen anda soovituse, et lavaaugus on headeks istekohtadeks 15 rea keskmised istmed, mis siis, et viimane rida ;) Näeb normaalselt ja lisaks sellele saab selja mõnusasti heli-ja valgustuse majakese seinale toetada. Vihmapiiskade korral kaitseb samuti sellesama majakese katuseots. Kaval. 2-tunnise etenduse puhul oli vaja vaid esimest- seljatuge ning hea, et eksisteeris, treenitus ei ole veel nii tugev, et suudaks selle aja sirge seljaga rahulikult istuda.
Polnud lavaaugus varem käinud, aga nüüd lähen kindlasti tagasi. Seal istudes ja ümberasuvaid vanu maju vaadates hakkasin mõtlema, et kes seal küll kunagi on elanud ja tegutsenud, et miks on ainult 3 akent ja miks üks või teine aken on kinni müüritud. Valgustuse varjud tekitasid majaseintele müstilisi kujutisi, lava lisakonstruktsioonidel kõlkuv kass sai üsna kiiresti aru, et on vale koha valinud. Ja see kõik pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas veel kohti, kus saab nautida head teatrit sellises ümbruses. Ajastute hõng ning müstilisus. Mõnus.
Lisaks sellele julgen anda soovituse, et lavaaugus on headeks istekohtadeks 15 rea keskmised istmed, mis siis, et viimane rida ;) Näeb normaalselt ja lisaks sellele saab selja mõnusasti heli-ja valgustuse majakese seinale toetada. Vihmapiiskade korral kaitseb samuti sellesama majakese katuseots. Kaval. 2-tunnise etenduse puhul oli vaja vaid esimest- seljatuge ning hea, et eksisteeris, treenitus ei ole veel nii tugev, et suudaks selle aja sirge seljaga rahulikult istuda.
28.8.06
Paarid
Inimesi vaadata on mõnikord tore ja võib-olla ma olen friik. Esiteks see, kuidas inimesed riideid kombineerivad, vahel äärmiselt veidralt (aga eks meil on kõigil halvad päevad) ja vahel väga põnevalt.
Lisaks sellele meeldib mulle vaadata paare (ei mitte selleks, et valida välja potentsiaalne meessoost isik ja ta kellegilt üle lüüa) ning seda, kuidas nad kokku sobivad. Mõni paar on sama nägu, mõned täiendavad teineteist ülihästi ja näevad koos väga sefid välja. Või siis kõike koos nagu laupäeval trollis. Siis on mul nii hea meel, et vähemalt mõned inimesed on teineteist leidnud.
Vanemaid inimesi jälgin ka. Selle pilguga, et kas nad hädaldavad või tundub, et tunnevad elust rõõmu. Mõni on kohe nii mõnusalt elurõõmus. Kui ma vanaks kasvan, siis hakkan ka nendesugusteks ;)
Piilur olen. Piilupart Donald.
Tänase hommiku tähelepanek: kohupiimatort oli parem kui kodujuustutort. Söömisjärjekord võis tähtsust mängida, aga noh, ega elu polegi õiglane, isegi mitte tortide suhtes.
Lisaks sellele meeldib mulle vaadata paare (ei mitte selleks, et valida välja potentsiaalne meessoost isik ja ta kellegilt üle lüüa) ning seda, kuidas nad kokku sobivad. Mõni paar on sama nägu, mõned täiendavad teineteist ülihästi ja näevad koos väga sefid välja. Või siis kõike koos nagu laupäeval trollis. Siis on mul nii hea meel, et vähemalt mõned inimesed on teineteist leidnud.
Vanemaid inimesi jälgin ka. Selle pilguga, et kas nad hädaldavad või tundub, et tunnevad elust rõõmu. Mõni on kohe nii mõnusalt elurõõmus. Kui ma vanaks kasvan, siis hakkan ka nendesugusteks ;)
Piilur olen. Piilupart Donald.
Tänase hommiku tähelepanek: kohupiimatort oli parem kui kodujuustutort. Söömisjärjekord võis tähtsust mängida, aga noh, ega elu polegi õiglane, isegi mitte tortide suhtes.
23.8.06
Sügis käes?
See noormees, kes igal hommikul bussis eelmise päeva SLõhtulehte loeb, oli oma lühikesed püksid vahetanud pikkade teksade vastu.
Vihma on kahe päeva jooksul sadanud rohkem kui juunis ja juulis kokku.
Need kaks fakti annavad alust arvata, et sügis on käes. Vastuolu tekitab fakt, et laupäeval sain ikka korralikud randid väljas olles.
Ja sügisega mitteseotud fakt: eile märkasin Kroonikast, et Edgar Savisaarel on sama telefon, mis minul. Ma olen veendunud, et tema on see, kes peab oma telefoni välja vahetama, mitte mina.
Vihma on kahe päeva jooksul sadanud rohkem kui juunis ja juulis kokku.
Need kaks fakti annavad alust arvata, et sügis on käes. Vastuolu tekitab fakt, et laupäeval sain ikka korralikud randid väljas olles.
Ja sügisega mitteseotud fakt: eile märkasin Kroonikast, et Edgar Savisaarel on sama telefon, mis minul. Ma olen veendunud, et tema on see, kes peab oma telefoni välja vahetama, mitte mina.
22.8.06
Filmide ebaloomulikkus
Ma jumaldan filme, aga üks asi häirib mind nende juures alati. See, et nad ei pea kunagi muretsema parkimiskohtade pärast. Alati on vaba koht otse poe ukse ees tänaval, mis muidu on täiesti kinni pargitud. Aga eks film ongi üks müstifikatsioon.
Üks kursavend ütles, et ta ei saa C.S.I: Miamit vaadata sellepärast, et need tüübid seal ei käi mitte kunagi tualetis, tavalises C.S.I-s ei pidavat nii olema.
Eks muid ebareaalseid situatsioone ole ka. Nagu see, et Terminaator tuleb alati tagasi ja Mel Gibsonit ei taba ükski kuul või elektrishokk teeb ta ainult tervemaks või et Sandra Bullock ja Keanu Reeves kasutavad paralleelselt sama postkasti. Seda ma nimetan lihtsalt kujutlusvõimeks, aga parkimine võiks ikka reaalne olla. Kindlasti on veel miskit.
Üks kursavend ütles, et ta ei saa C.S.I: Miamit vaadata sellepärast, et need tüübid seal ei käi mitte kunagi tualetis, tavalises C.S.I-s ei pidavat nii olema.
Eks muid ebareaalseid situatsioone ole ka. Nagu see, et Terminaator tuleb alati tagasi ja Mel Gibsonit ei taba ükski kuul või elektrishokk teeb ta ainult tervemaks või et Sandra Bullock ja Keanu Reeves kasutavad paralleelselt sama postkasti. Seda ma nimetan lihtsalt kujutlusvõimeks, aga parkimine võiks ikka reaalne olla. Kindlasti on veel miskit.
17.8.06
Volver
Vaatasin siis lõpuks ära Almadovari viimase filmi. Lihtne. Väga lihtne. Igaühele arusaadav. Pettusin veidi selles, et liine oli väga vähe ja nad olid ikka väga lihtsalt arusaadavad. Sügavamat sisu ka ei olnud iseenesest, selline easy. Samas saab seda sel juhul soovitada ka neile, kes muidu Euroopa filmidest ringiga mööda lähevad, sest need tunduvad liiga kahtlased. Minu jaoks oli tragikoomiline film. Naersin ikka päris mitu laksu ning üldiselt läks õhtu kirja kerge meelelahutusena. Osad saalis viibinud sõduripoisid olid terve filmi vältel hämmingus.
Häiris see, et nii mõnigi fraas oli jäänud tõlkimata, aga seda juhtub alati ning ma ei ole mingi hispaania keele spets, aga kui terve lause jääb vahele, siis saab aru ju.
Muide, mu möödunud aasta lemmikkomöödia "Kinky boots" on minu suureks üllatuseks jõudnud Eesti videolevisse. Pealkiri on küll hirmutav "Seksikad saapad", kuid film ise on nauditav, eriti koos mõningase veiniga. Ise ei ole üle vaadanud, aga plaanin.
Häiris see, et nii mõnigi fraas oli jäänud tõlkimata, aga seda juhtub alati ning ma ei ole mingi hispaania keele spets, aga kui terve lause jääb vahele, siis saab aru ju.
Muide, mu möödunud aasta lemmikkomöödia "Kinky boots" on minu suureks üllatuseks jõudnud Eesti videolevisse. Pealkiri on küll hirmutav "Seksikad saapad", kuid film ise on nauditav, eriti koos mõningase veiniga. Ise ei ole üle vaadanud, aga plaanin.
15.8.06
Ei ole halba ilma heata
Eilse päeva kohta peaks vist ütlema, et tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati.
Meil tuli mõte, et alustame talvise treeningprogrammiga kohe. Mõeldud-tehtud. Kuna kodu lähedal asub üks treeningstuudio, mille treenerid on väga okidokid, siis mõtlesimegi, et läheme kella18.30sesse trenni. Üsna pea sai selgeks, et sellesse me ei jõua ja otsustasime minna tund hilisemasse trenni. 13 minutit enne selle algust sai selgeks, et ka sinna me ei jõua, sest:
a) me eksisime Mustamäele ära (viga nr 1, ära arva, et "oh lühike maa, lähme jala, trollid on ummikus, kui sa ei tea kuhu minna");
b) me ei viitsinud liituda trenniga 15 minti pärast selle algust.
Siiski suutsime olla endiselt teotahtelised ning mõlemapoolsel utsitamisel otsustasime, et läheme jooksma. Loomulikult ei olnud meil aimugi, kus kõrgete majade vahel kõige vahvam joosta oleks, aga leidsime, et see ei ole kõige suurem probleem. Enne jooksmist otsustasime, et telefone ja raha kaasa ei võta. Sõnastus oli umbes: "Milleks need?". Otsus tuli ka, et võtmekimp tuleb väiksemaks muuta.
Väljas mängisid hirmuäratavad mehed korvpalli ja nendelt me küsida ei julgenud, et kuhu minna. Siiski märkas K kolme puud ning otsustasime suuna nendele võtta. See otsus osutus äärmiselt arukaks. Voila ja me leidsime männituka, kus all mõnusad pehmed liivarajad, millel hea joosta. Läksime hoogu ja otsustasime, et jookseme sutike rohkem kui tarvis. Noh, et vorm ikka paraneks.
Trepikojas venitasime veel rõõmsalt lihaseid ja mõtlesime kui hea on korteris ootav vesi. Ainult, et korterisse me sisse ei saanud. Snepperluku võti oli maha ununenud. Algul oli kurb, siis oli nii naljakas. Sseda eelkõige selle tõttu, et teine seal korteris elav inimene käib öösiti Soome laeva peal pillimeheks. Seega oli mõneti reaalne, et me ei näe oma asju enne järgmist päeva. Mulle valmistas heameelt fakt, et mu vanaema oli just sel õhtul kodus ja põhimõtteliselt me puu all magama ei pea. Siiski, maalt nagu me oleme, otsustasime teha tutvust naabritega, keda ei olnud siiani näinud. Ühed naabrid polnud kodus, kuid teised osutusid piisavalt sõbralikeks, et aidata telefoniga veidigi hädast välja kaks higikolli, kes kas rääkisid telefoniga või ootasid kõnet mingi 20 minutit (või rohkem, ajaarvamine oli kadunud) nende avatud ukse taga.
Tagasiminekuks leidsimegi otsema tee ja kiiruse lisamiseks jooksime. Vormis nagu ikka, varasemad "sutike veel" tundusid üleliigsetena. Teel oli bussijaamas reklaam: "Miljon põhjust kodus olla." Mnjah.
Vanaema juures veetsime paar tundi, kuni saime piisavalt informatsiooni, et meil on võimalik korterisse sisse pääseda. Otsustasime võtta trolli, et mitte enam ära kaduda. K korteri võtmed võtsin turvalisuse huvides enda kätte, sest tema oleks kõige pikema võtme suutnud kindlasti öra murda vms.
Nagu arvata võis, võtsime vale trolli (nimetuste järgi tundus, et ta sõidab, kuhu vaja). K püüdis mingil hetkel trollijuhilt välja uurida, et mis suunas teine ka sõidab, mille peale väljas olnud tüübid teatasid K-le "Ära püüa siin trolli ära kaaperdada ja kui sa seda juba teed, siis ikka relvaga"+ hulk roppe erinevas keeles väljendeid. Mõne aja pärast sai selgeks, et see troll päris vajalikus suunas ei sõida. Nii me astusimegi sealt maha. Loomulikult ei olnud meil aimu, kus me oleme. Aga noh julge pealehakkamine on pool võitu ja äraeksimine on part of our everyday life. Me siiski jõudsime õigesse kohta ilma liiga palju eksimata. Selleks hetkeks olime sellele majale lähenenud ühe õhtu jooksul igast võimalikust suunast.
Mind isiklikult üllatas, et trolli peal ei olnud piletikontrolli.
Igal juhul sain asjad kätte. Hammas hakkas valutama ja K lõi pea vastu kapiust ära. Tagasitulles otsustasin võtta õige trolli, kiusatus mõni teine võtta oli suur, sest õige troll ei tahtnud üldse tulla. Siiski, kiusatustele tuleb osata vastu panna, eksole...
P.S. Tegelikult oli see kõik väga naljakas. Lisaks jalalihastele said vatti ka kõhulihased. Kolmapäeval jälle, leidsime hea jooksukoha ju.
Meil tuli mõte, et alustame talvise treeningprogrammiga kohe. Mõeldud-tehtud. Kuna kodu lähedal asub üks treeningstuudio, mille treenerid on väga okidokid, siis mõtlesimegi, et läheme kella18.30sesse trenni. Üsna pea sai selgeks, et sellesse me ei jõua ja otsustasime minna tund hilisemasse trenni. 13 minutit enne selle algust sai selgeks, et ka sinna me ei jõua, sest:
a) me eksisime Mustamäele ära (viga nr 1, ära arva, et "oh lühike maa, lähme jala, trollid on ummikus, kui sa ei tea kuhu minna");
b) me ei viitsinud liituda trenniga 15 minti pärast selle algust.
Siiski suutsime olla endiselt teotahtelised ning mõlemapoolsel utsitamisel otsustasime, et läheme jooksma. Loomulikult ei olnud meil aimugi, kus kõrgete majade vahel kõige vahvam joosta oleks, aga leidsime, et see ei ole kõige suurem probleem. Enne jooksmist otsustasime, et telefone ja raha kaasa ei võta. Sõnastus oli umbes: "Milleks need?". Otsus tuli ka, et võtmekimp tuleb väiksemaks muuta.
Väljas mängisid hirmuäratavad mehed korvpalli ja nendelt me küsida ei julgenud, et kuhu minna. Siiski märkas K kolme puud ning otsustasime suuna nendele võtta. See otsus osutus äärmiselt arukaks. Voila ja me leidsime männituka, kus all mõnusad pehmed liivarajad, millel hea joosta. Läksime hoogu ja otsustasime, et jookseme sutike rohkem kui tarvis. Noh, et vorm ikka paraneks.
Trepikojas venitasime veel rõõmsalt lihaseid ja mõtlesime kui hea on korteris ootav vesi. Ainult, et korterisse me sisse ei saanud. Snepperluku võti oli maha ununenud. Algul oli kurb, siis oli nii naljakas. Sseda eelkõige selle tõttu, et teine seal korteris elav inimene käib öösiti Soome laeva peal pillimeheks. Seega oli mõneti reaalne, et me ei näe oma asju enne järgmist päeva. Mulle valmistas heameelt fakt, et mu vanaema oli just sel õhtul kodus ja põhimõtteliselt me puu all magama ei pea. Siiski, maalt nagu me oleme, otsustasime teha tutvust naabritega, keda ei olnud siiani näinud. Ühed naabrid polnud kodus, kuid teised osutusid piisavalt sõbralikeks, et aidata telefoniga veidigi hädast välja kaks higikolli, kes kas rääkisid telefoniga või ootasid kõnet mingi 20 minutit (või rohkem, ajaarvamine oli kadunud) nende avatud ukse taga.
Tagasiminekuks leidsimegi otsema tee ja kiiruse lisamiseks jooksime. Vormis nagu ikka, varasemad "sutike veel" tundusid üleliigsetena. Teel oli bussijaamas reklaam: "Miljon põhjust kodus olla." Mnjah.
Vanaema juures veetsime paar tundi, kuni saime piisavalt informatsiooni, et meil on võimalik korterisse sisse pääseda. Otsustasime võtta trolli, et mitte enam ära kaduda. K korteri võtmed võtsin turvalisuse huvides enda kätte, sest tema oleks kõige pikema võtme suutnud kindlasti öra murda vms.
Nagu arvata võis, võtsime vale trolli (nimetuste järgi tundus, et ta sõidab, kuhu vaja). K püüdis mingil hetkel trollijuhilt välja uurida, et mis suunas teine ka sõidab, mille peale väljas olnud tüübid teatasid K-le "Ära püüa siin trolli ära kaaperdada ja kui sa seda juba teed, siis ikka relvaga"+ hulk roppe erinevas keeles väljendeid. Mõne aja pärast sai selgeks, et see troll päris vajalikus suunas ei sõida. Nii me astusimegi sealt maha. Loomulikult ei olnud meil aimu, kus me oleme. Aga noh julge pealehakkamine on pool võitu ja äraeksimine on part of our everyday life. Me siiski jõudsime õigesse kohta ilma liiga palju eksimata. Selleks hetkeks olime sellele majale lähenenud ühe õhtu jooksul igast võimalikust suunast.
Mind isiklikult üllatas, et trolli peal ei olnud piletikontrolli.
Igal juhul sain asjad kätte. Hammas hakkas valutama ja K lõi pea vastu kapiust ära. Tagasitulles otsustasin võtta õige trolli, kiusatus mõni teine võtta oli suur, sest õige troll ei tahtnud üldse tulla. Siiski, kiusatustele tuleb osata vastu panna, eksole...
P.S. Tegelikult oli see kõik väga naljakas. Lisaks jalalihastele said vatti ka kõhulihased. Kolmapäeval jälle, leidsime hea jooksukoha ju.
14.8.06
11.8.06
Veel meie kõigi armastatud juhist
Eilses EE-s oli hea anekdoot.
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti). d)
Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).
Lisaks sellele oli seal geniaalne fläsh.
Tänane "Äripäev" üllatas. 31. leheküljel oli nädala foto, mida mina nimetaksin nädala naljaks. Minu arvamus lehest tõusis. Näha saab oma või minu laua pealt või pdf-na siit.
Need kaks kokku näitavad ära, et kuidas peaks hakkama asjasse suhtuma, kui läheb nii nagu kardame. Huumoriga. Ja täiega laksates. Vanainimesest on muidugi kahju, aga kui tema sõnavarast puudub sõna "EI", siis on küll väga hilja hakata talle seda õpetama.
Ahjaa, variant 2 on Savisaar, aga see ehk tuleb järgmisel korral. Keep your thumbs up!
Lisaks tahaksin edastada ühe avalduse, mis jõudis minuni salapäraseid teid pidi.
Kallid eestimaalased,
Ma usun, et te olete kaua juurelnud küsimuse üle: "Kes on Arnold Rüütli kaitseinglid?" Võib-olla te isegi ei usu kaitseinglitesse või Jumalasse? Võib-olla te arvate, et kaitseinglid on mingid valged olevused, kes hõljuvad ringi ning ei saa igapäevaselt meie seas ringi käia? Mu kallid kaasmaalased, igaühel on õigus oma arvamusele, kuid las ma valgustan teid. Mina tunnen Rüütli peakaitseinglit ja annan hea meelega sellega seotud intervjuusid Eesti erinevatele meediakanalitele, olge ainult julged ja küsige. Ta ei ole valge laik.
Aga lisaks on tema kaitseinglite seas veel selliseid vahvaid selle nagu Tarmo Mänd, Eero Raun, Villu Reiljan ja Edgar Savisaar. Siiski, vaid üks neist on kaitseinglite karjääriredelil ülesse poole rühkimas. Tema mõtleb ja käsutab teisigi, kuid usun, et üle neljanda kaitseingli taseme ta ei jõua. Pole seda kergust, mida vaja.
Usun, kallid kaasmaalased, et teiegi tunnete vahel enneolematut kirge saada meie isa ja õpetaja kaitseingliks. Teil on see võimalus. Selleks pole vaja teha muud kui täita ära registreerimisblankett. Mingeid nõudmisi teile ei esitata, kuid eelise saavad need, kes ei soovi tegeleda mõtlemisega ning kellel on tugev soov käske järgida.
Siiralt Teie,
Peakaitseingel
P.S. Need, kes irooniast mõhkugi ei taipa: palun võtke alljärgnevat sulaselge tõena. Ma austan meie presidenti tema panuse eest Eesti vabaks saamise teel, tema panuse eest Eesti saamisel NATOsse ja ELi, tema panuse eest mõiste "kadriorgia" juurutamisel Eesti folkloori. Ma armastan tema tumedaid lokke, mida enam ammu pole ja tema sisutihedaid kõnesid, mis on mind arendanud ning andnud tugeva panuse minu retoorikaoskustele samavõrd kui nad on mind teavitanud meie juhi ja õpetaja sügavaimatest mõtetest. Minu unistus on, et mõeldaks välja viis, kuidas ta saaks olla meie riigi president veel järgmised 20 aastat.
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti). d)
Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).
Lisaks sellele oli seal geniaalne fläsh.
Tänane "Äripäev" üllatas. 31. leheküljel oli nädala foto, mida mina nimetaksin nädala naljaks. Minu arvamus lehest tõusis. Näha saab oma või minu laua pealt või pdf-na siit.
Need kaks kokku näitavad ära, et kuidas peaks hakkama asjasse suhtuma, kui läheb nii nagu kardame. Huumoriga. Ja täiega laksates. Vanainimesest on muidugi kahju, aga kui tema sõnavarast puudub sõna "EI", siis on küll väga hilja hakata talle seda õpetama.
Ahjaa, variant 2 on Savisaar, aga see ehk tuleb järgmisel korral. Keep your thumbs up!
Lisaks tahaksin edastada ühe avalduse, mis jõudis minuni salapäraseid teid pidi.
Kallid eestimaalased,
Ma usun, et te olete kaua juurelnud küsimuse üle: "Kes on Arnold Rüütli kaitseinglid?" Võib-olla te isegi ei usu kaitseinglitesse või Jumalasse? Võib-olla te arvate, et kaitseinglid on mingid valged olevused, kes hõljuvad ringi ning ei saa igapäevaselt meie seas ringi käia? Mu kallid kaasmaalased, igaühel on õigus oma arvamusele, kuid las ma valgustan teid. Mina tunnen Rüütli peakaitseinglit ja annan hea meelega sellega seotud intervjuusid Eesti erinevatele meediakanalitele, olge ainult julged ja küsige. Ta ei ole valge laik.
Aga lisaks on tema kaitseinglite seas veel selliseid vahvaid selle nagu Tarmo Mänd, Eero Raun, Villu Reiljan ja Edgar Savisaar. Siiski, vaid üks neist on kaitseinglite karjääriredelil ülesse poole rühkimas. Tema mõtleb ja käsutab teisigi, kuid usun, et üle neljanda kaitseingli taseme ta ei jõua. Pole seda kergust, mida vaja.
Usun, kallid kaasmaalased, et teiegi tunnete vahel enneolematut kirge saada meie isa ja õpetaja kaitseingliks. Teil on see võimalus. Selleks pole vaja teha muud kui täita ära registreerimisblankett. Mingeid nõudmisi teile ei esitata, kuid eelise saavad need, kes ei soovi tegeleda mõtlemisega ning kellel on tugev soov käske järgida.
Siiralt Teie,
Peakaitseingel
P.S. Need, kes irooniast mõhkugi ei taipa: palun võtke alljärgnevat sulaselge tõena. Ma austan meie presidenti tema panuse eest Eesti vabaks saamise teel, tema panuse eest Eesti saamisel NATOsse ja ELi, tema panuse eest mõiste "kadriorgia" juurutamisel Eesti folkloori. Ma armastan tema tumedaid lokke, mida enam ammu pole ja tema sisutihedaid kõnesid, mis on mind arendanud ning andnud tugeva panuse minu retoorikaoskustele samavõrd kui nad on mind teavitanud meie juhi ja õpetaja sügavaimatest mõtetest. Minu unistus on, et mõeldaks välja viis, kuidas ta saaks olla meie riigi president veel järgmised 20 aastat.
10.8.06
Luhtunud katse
Minu tänasest plaanist mitte ühtegi kohvi juua, sai kella 15.21 seisuga strong cappuccino, et silm lahti ja meel ekrsana püsiks. Mõte oli mild cappuccino, aga jälle ma unustasin seda nuppu keerata, kust kohvi kangust reguleerida saab.
Mu mõte oli tegelikult selles, et ma ei tea, kui paljud puutuvad kokku nende ultramoodsate kovimasinatega, mis on veel bravuurikamad ja veel suuremad isiksused kui sülearvutid. Ausõna. Esimesel nädalal keeldus see kohvimasin minuga suhtlemast, nõudes ALATI uut filtrit või uusi ube. Ja erinevalt teistest, kellel ta lasi siis ikkagi kohvi teha, minuga seda ei juhtunud. Võib-olla oli asi selles, et esimesel korral, teadmata, kus ma täpselt seda tassi hoidma pean lendas kogu kohv kuhu tahtis. Võib-olla ta solvus ära, et ma ei hinda tema keerukust.
Ühes asjas ma olen kindel, see masin on naine.
Mu mõte oli tegelikult selles, et ma ei tea, kui paljud puutuvad kokku nende ultramoodsate kovimasinatega, mis on veel bravuurikamad ja veel suuremad isiksused kui sülearvutid. Ausõna. Esimesel nädalal keeldus see kohvimasin minuga suhtlemast, nõudes ALATI uut filtrit või uusi ube. Ja erinevalt teistest, kellel ta lasi siis ikkagi kohvi teha, minuga seda ei juhtunud. Võib-olla oli asi selles, et esimesel korral, teadmata, kus ma täpselt seda tassi hoidma pean lendas kogu kohv kuhu tahtis. Võib-olla ta solvus ära, et ma ei hinda tema keerukust.
Ühes asjas ma olen kindel, see masin on naine.
9.8.06
Nädala lause
Selle nädala lause kuulub vaieldamatult Keskerakonna peasekretär Kadri Mustale, kes kommenteeris seda, et Reformierakonna toetus on Keskerakonna omast suurem, sõnadega:
"Tuleb järgmine arvamusuuring ja see anomaalia möödub."
Geniaalne.
"Tuleb järgmine arvamusuuring ja see anomaalia möödub."
Geniaalne.
Meie armastatud juht ja õpetaja
Juulikuu KesKus-is oli avaldatud austust ei kellelegi muule kui, jah, meie suurele juhile ja õpetajale, pühakule, kõigi poolt palavalt armastatud presidendile, härra Arnold Rüütlile.
Nüüd saab netis ka end harida: siit ja sõprade mälestusi siit.
Sellega mul meenus, kuidas ma püüdsin aprillis azerbaidzaanlasi veenda, et kui nad teevad Eestit tutvustavaid slaide, siis nad võivad presidendi pildi välja jätta. Minu veenmisoskusest ei piisanud, võib-olla seda polgi, kuid mais toretses meie Nokia ja pühak kõrvuti laulupeo fotoga. Loomulikult olid kõik eestlased meelitatud ja arvasid, et presidendi foto pidigi seal olema. Ja azerbaidzaanid said hoobilt meie lemmikuteks.
Nüüd saab netis ka end harida: siit ja sõprade mälestusi siit.
Sellega mul meenus, kuidas ma püüdsin aprillis azerbaidzaanlasi veenda, et kui nad teevad Eestit tutvustavaid slaide, siis nad võivad presidendi pildi välja jätta. Minu veenmisoskusest ei piisanud, võib-olla seda polgi, kuid mais toretses meie Nokia ja pühak kõrvuti laulupeo fotoga. Loomulikult olid kõik eestlased meelitatud ja arvasid, et presidendi foto pidigi seal olema. Ja azerbaidzaanid said hoobilt meie lemmikuteks.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
