Oh pesumasin, pesumasin, kus küll sina oled?

Minu tänud kuuluvad inimestele, nagu James King, Hamilton Smith, William Blackstone, kes panid aluse moodsale pesumasinale. Minu eriline tänu kuulub aga Alva J. Fisherile (ning Hurley Machine Company'le) elektrilise pesumasina leiutamise ja tootmisesse laskmise eest. Samuti ka The Whirlpool Corporationile, kes seda edasi täiustas. Minu suurem tänu kuuluks sellele inimesele, kes viiks sisse ülemaailmse seaduse, et IGAS renditavas korteris PEAB olema pesumasin. Või vähemasti trepikojas. Ma ei taha enam pesta asju käsitsi. Ametlikult on kopp ees. Ma olen seda teinud 4 õhtut järjest, korraga 2 kausitäit. Mu käed on käterättide, teksaste ja pluuside kuivaks väänamisest punased. Hea uudis on see, et nüüd on kõik asjad pestud ja peaks kojuminekuni vastu pidama. Ja kodus on pesumasin! Jah, ma olen ärahellitatud, sest vanasti tuli ikka marlimähkmeid keeta ja kupatada enne kui neid sai uuesti kasutada. Õnneks ei ole enam vanasti ja mu mõlemas kodus on pesumasin.

Ilmad hakkavad siin pärast mõningast allakäiku jälle paranema. Eile õhtul oli juba päikesepaiste ja muud ilusale ilmale iseloomulikud tunnused.

Kolleegiga teeme katseid, kui vaikne on kontor, kui kõik masinad on välja lülitatud. Kõigepealt lülitasime välja tema arvuti (mis tegi kohe restardi :D), sellega koos tema printeri (mis on arvutiga seotud ja lülitub samal ajal välja), lõpuks minu printeri, mis kõigepealt põrises (siis ma paitasin teda tugevalt ja ta mürises poole vähem, aga ikkagi liiga palju). Vot printeri väljalülitamisel saabus vaikus. Ainult minu arvuti on veel sees, aga see ei saa ka välja lülitatud, sest keegi peab ikka sissetulevaid kutseid ka jälgima, muidu ei tea, kuhu minna veini jooma. Telefonid veel ei helise, et idüll kestaks.

Väliseestlane

Reedel olin tõeline väliseestlane. Sõitsime koos töökaaslastega linnast välja eestlaste jaanipeole. Hunnikute viisi süüa: grillliha, vorst jms, kooke, salateid, puuvilju, küpsiseid jne jne jne. Lisaks muidugi veel Eesti õlu ja kali. Kõlarist tuli Eesti muusikat, vastu jalutasid inimesed, keda oli ilma ülikonnata raske ära tunda, rahvatantsurühm tantsis ja lapsed tahtsid jalust maha joosta, hüpati üle lõkke. Jah, muutun sentimentaalseks :) Igatahes hakkasin mõtlema, et hea on, et selliseid üritusi korraldatakse. Need lapsed õpivad prantsuse- või inglisekeelsetes koolides, super, et neile näidatakse, millised traditsioonid kodus on. Lisaks sellele ei olnud siin ühtegi täiesti kastis tüüpi. Tore rahvapidu. Rahva seast leidsin ka Joeli ja Maikeni ning hoidsime Eesti noorte au kõrgel veini ja õlle joomisega ning arutlemsime, kas peaksime juba mõtlema sotsiaalse võrgustiku loomise peale või mitte. Kohapeal oli sotsiaalset võrgustikku nagu muda. Väga sügavalt siiski ei juurelnud, riigipüha ikkagu ;) Eelnev nädalasisene pidutsemine andis oma panuse ja kesköö paiku otsustasime koos töökaaslastega metsavahelt siiski suurlinna tagasi põrutada.

 

Siiski, arvestades siinset eestlaste arvukust, võib siin elada küll. Traditsioonid ei jää pidamata, aga kui kaasmaalastega suhelda enam ei jõua, võib suhelda lätlaste, poolakate, prantslaste, hollandlaste, sakslaste, belglaste, hispaanlaste, inglaste, marokolaste, türklaste ja ma ei tea veel kellega.

 

Nädalavahetus möödus puhkamise tähe all. Laupäeval ei hakanud ma end enne kahte liigutamagi, kella neljaks olin isegi hommikust söönud. Vedelesin terve päeva Brüsselis ja õhtuks vedasin ennast ikka Genti tagasi. Plaan oli, et Joel tuleb järgmisel päeval linna uurima, aga kuna pühapäev möödus laussaju all, siis see plaan läks metsapoole. Selle asemel magasin ka pühapäeva maha ja püüdsin veidi koristada. Aga minu ja koristamisega on nagu on… ehk siis ei ole. Meil ei ole seda vastastikkust armastust. Jamps. Läksin linna ka, siin ei ole veel summersale'd alanud, aga mingi muu jõle alahindlus, mille puhul hoitakse poode isegi pühapäeval lahti. Meenutas Dublinit, inimesed rabasid kõike, mida andis võtta.

 

Ahjaa, natuke sain ikka koristatud ka. Prügikast sai täis ning pesu poolenisti pestud. Ma olen pool aastat niivõrdkuivõrd pesu käsitsi pesnud ja see ei ole mulle juba algusest peale meeldinud, nüüd on ta muutunud täiesti vastuvõetamatuks. Jah, kodul on veel üks pluss- pesumasin.

 

Kuna iga päev sõidan mingi u 1.5 h rongiga, siis otsustasin, et loen parem raamatuid. Inglisekeelsed said kiirelt läbi. Hetkel käsil Mihkel Muti teine raamat juba. Tahaks, et tunneks prototüübid ära, aga liig noor olin nende raamatute kirjutamise ajal ning ainult mõne tegelaskuju puhul suudan arvata, kes see võiks olla. Ja ei tea siiski, kas läheb täppi.

Trikk trakk

Tuli välja, et ma pean kasutama trikki, et siia siiski ka ametlikult leheküljelt ligi saada. Hahaa. Aga tehtud!

Eile oli mingi pikk päev, mille jooksul sai joodud eesti kalja, söödud eesti kommi, kuulatud eesti koorimuusikat, joodud prantuse, portugali ja hispaania roosat veini (portugali oma oli ikka VÄGA kole), avatud oma catering ettevõte, söödud puuvilju hullumiseni (täna veel otsa),poola maasikaid, arutletud üldise poliitika nõrkuste ja tugevuste üle, käidud 3 korda poes, saaddetud kolleeg ära jne jne. Sellele järgnes täna, mille jooksul sai söödud taaskord palju puuvilju, arutletud info kättesaadavuse üle, söödud küpsist, krõpse, joodud äärmiselt palju vett ning lõpuks vel mingi hüpersuur lõuna. Hetkel on kõht nii täis, et ma väga kahtlen, kas ma homme söön.

Ahjaa, homme on jaanilaupäev ja võidupüha. Nagu kõik inimesed teavad, siis Belgia pole üldse jaanimaa. Aga sellegipoolest jõuan ma kusagile jaanile, ma veel ei ole otsustanud kuhu, see sõltub majanduslikust olukorrast. Üks võimalus on liituda eestlastega kusagil mitmekümne kilomeetri kaugusel metsas ja teine võimalus on liituda baltlaste ja skandinaavlastega Brüsseli kesklinnas. Fakt on see, et laupäev jääb vahele ning ilmselt puhkan homme pool päeva öiseks ürituseks. Poleks, tahaks, et oleks. Auto. Siis oleks suva, jõuaks igale poole.

Joelit nägin ka, kes on kolmandat päeva siin (nüüd neljandat). Tal olevat shokolaadi, a ma ei tea kabinetinumbrit. Hiljemalt esmaspäeval otsin üles.

Ma ei ole surnud, ma elan siin 2

Mu päevad hakkavad meenutama aega, kui internetti veel ei olnud. Hommikul tööle, õhtul koju, rongis loen raamatut ja õhtul kodus loen ka raamatut. Kodu on korras, sest aeg ei kulu internetis blogide lugemisele. Nõud on pestud ja kõht täis. Oleks lapsi, siis oleks nemad ka kasitud. See on fakt.

 

Lisaks sellele otsustasin elama hakata. Reede õhtul tuli mul täiesti vapustav idee põrutada järgmisel hommikul Amsterdami ning õhtuks tagasi olla. Reisikaaslasi ei leidunud, nii et läksin üksi. Rong sõitis läbi Rotterdami ja siis tuli mul idee, et peaks seal elavat sõbrannat külastama tagasiteel. Mõeldud-tehtud. Nii sai ühepäevasest Amsterdami reisist, kahepäevane Hollandi-tripp koos ilusa ilma, oma lemmikkingade uuesti leidmise Rotterdami kingapoest, seljakoti, arhitektuuri, kunsti, Van Goghi, näljaste kajakate, toredate inimeste, puerto ricolastega, mehhiklastega, rohke hispaania keelega, kenade meeste ja super külalislahkusega. Mu sõbranna on itaallane ja tema külalislahkus on alati liig ;) Kogu reisi lõppedes oli ainus negatiivne külg see, et ümberistumisel oli rong VÄGA palav, umbes 40 kraadi. Aga reisikaaslane oli põnev, Uus-Meremaa aktsendi ja reisibrožüüriga, millega mulle tuult teha, seega kõik oli lõpuks nii fain, et otsustasin Antwerpenis ümberistumise asemel Brüsselini sõita :D

 

Enne seda möödusid päevad olles väga asjalik, sõites rongiga 3 tundi Genti (tavaliselt võtab 40 min), Brüsselist väljasõitmiseks kulus khm… mingi 2 tundi umbes. Väga fun. Ilmad on siin soojad, leidsin ühe superilusa pargi, kuhu kavatsen laupäeval puhkama minna. Ja reedel on suur jäänipäevaüritus, vist, kui mul energiat jagub. Jaanipäev ööklubis, midagi uut. Skandinaavia ja balti jaanipäev. Eks näis.

 

Ma tulen juuli keskel koju, muideks. Viljandi folgiks või nii. Noh ja 30. juuli :)

Katse

Proovin e-maili bloggimist, sest internet kadus ara ja yks teine server ei lase siia ligi. Kui onnestub, kirjutan homme juba pikemalt.

Stopp-märk

Stopp-märk on praegu mu selg. Üleni punane heleda triibuga keskel. Täna oli ilus ilm ja mõtlesin minna randa. Ma olin seal varem 1 kord käinud, aga autoga. Rattaga sinnaminek ei olnud aga üldsegi mitte nii lihtne kui ma olin arvanud ning ühel hetkel tuli tõdeda, et olen täielikult eksinud. Aga ilus ilm ei lasknud tujul langeda ning sõitsin niisama ringi, järgmine nädal viin ratta ära, nii et siis enam ei saa niisama ninnunännutada. Ühtlasi avastasin, et selles osas linnast (või oli see osa juba mõnest teisest linnast) sõidavad ka trollid. Siin minu juures on ainult bussid ja trammid. Tunne oma kodukohta.

Igatahes jõudsin esimest korda ka ujuma. Arvestades, et eelmine aasta ma vist ei jõudnudki ujuma, sest Dublin ei hiilga ujumiskohtadega. Aga pärast ujumist oli kell pool 6, kell 2 olin endale määrionud kreemi. Veekindlat. Mõtlesin, et ahh pool 6, vast enam ei põleta, aga võta näpust. Seega, kõik kes väidavad, et päike ei võta pärast kella viit või kuut on kurjad valevorstid. Jalad on ka ära põlenud. Kreemikiht ja lootus.

Ühtlasi kuulsin ma ühte halba avalauset: "Mis te arvate, kas pärast nelja peaks panema kaitsekreemi?" Flaami keeles. Palusin korrata inglise keeles. Küsijaks oli noormees minu kõrval, kes oli seal juba pool tundi istunud, enamik riideid seljas ning Nivea kreemipudel käes. Vestlesime kohalikest pubidest ja kirjandusest, siis läksin ujuma. Tagasi tulles kutsus mind jäätist sööma, aga vaatasin, et ei hakka mdiagi arendama ja naeratasin teatega "Ma jään siia päevitama." Halb mõte, võttes arvesse mu punaseid selga ning jalgu.

Aga üldiselt oli mul täna vaba päev. Eile sai lõpule üks projektidest, mida olin kuu aega ette valmistada aidanud. Kell 8 hommikul tundus, et sellest kujuneb fiasko. Kell 8.30 väljastas akrediteerimiskeskus mulle üle 100 sissepääsuloa asemel... olete valmis... 4!!! Kell 9.10, 20 minutit enne algust oli mul üle saja loa ning igast muud asjad hakkasid ka paika loksuma. Tulemuseks oli ainult 1 pool-hüsteerias-täis-närvis lätlane ja 1 lihtsalt närvis lätlane. Lõpp hea, kõik hea. Päev oli üldiselt kuidagi mõnus.

Puhata on hea. Pean ikka kaaluma, kas Eestisse tagasitulek ongi nii hea mõte. Võib-olla oleks parem kusagil puhata ja mängida. Soojas. Veest elab ära.

Sel nädalavahetusel on meil Gabiga family-time, sest esmaspäeval ta läheb minema. Vaatame, mis saab. Lähme muuseumisse, loomaaeda ning ei maga, sest ammuks see magamine siia ilma loodi.

SS nagu soss ja stress

Okei, ma ärkan kell 5.30, jõuan kohale kell 8.00 ja jõuan tagasi kell 23.00. Ma ei saa jätta mainimata, et seda ennekõike tänu sellele, et lätlased ei suuda oma tööd organiseerida. Ja neil on vaja väsimusest juhmi eestlast, et end tööle panna. Positiivne on muidugi see, et kell 21.45 on võimalik isegi lifti saada, erinevalt kella 17st.

Aga rongisõit on ka inspireeriv ning üsna uinutav. Magada tahaks. Pühapäeval saab, vist. Üldiselt kavatsen ellu jääda, kuu aja pärast on puhkus. Elu on ilus. Päike paistab, linnud laulavad ja konditsioneer toob köha, nohu ning muud gripi-või külmetussümptomid.

Uus algus

Koolilõpu puhul on toimunud üsna mitu pidu ning läinud kolmepäevane nädalavahetus oli väga pro. Pärast pidu suutsime magada täpselt 1,5 tundi, et siis sõita umbes 5 kuud planeeritud reisile Luxembourgi. Iga kord on midagi ette tulnud, aga kuna Gabi lahkub varsti, siis pidime ära käima. Ilus. Väike. Ilus org. Oleme viimased viis kuud pidanud elama kivide vahel ning kõige suuremad rohelised asjad, mida näeme on lilled. Enam-vähem, pisikese pargi nigelad puud ka. Ja siis seal oli suur org üsna korralike puudega. Päevitasime, kuulasime kesklinnas bluusikontserti, panime turisti, hankisime heeliumiga õhupallid ja naersime hulluks.

Kuigi rongisõit edasi-tagasi kestis umbes 7 tundi, ei maganud me selle jooksul, sest rongi peal polnud meil und. See tõi kaasa selle, et unustasime Arlonis oma rongipileteid täita ning kui konduktor tuli oli väga naljakas. Õnneks oli ta arusaaja mees, Brüsselis tegime temaga pilti ja kinkisime pulgakommi. Lisaks lõbustasime ka paljusid teisi rongis viibijaid oma räppimise, rokkimise jm sellisega.

Täna magasime maha ainult pool päeva, mis oli üllatav. Teise poole võtsime päikest, pigem tahtsime võtta. Plaan oli minna randa ja värki. Aga kui välja jõudsime oli VÄGA külm. Seega jäi üle päevitamine koduõues. Super õu. Tuule eest kaitstud. Randa jõudsime ka, umbes kell pool 7, mängisime frisbyt. Väidame, et taldrik oli kehva. Ässad läksid tennist mängima (osad proovisid kaks päeva järjest minna Pariisi Prantsuse lahtisi vaatama, eile ei olnud rongipileteid, täna kadusid rongi vahepeatuses mingisse imepisikesse linna ära ja pidid tagasi pöörduma). Mitte nii ässad mängisid hiljem veel minigolfi.

See tõi kaasa selle, et tänane lõuna oli meil kell 21:35. Maitsev. Sellele järgnes taas hüvastijätt. Ma olen üks viimaseid lahkujaid, mis tähendab, et pean kõigiga hüvasti jätma. Arendan juba mõningast professionaalsust.

Pildid tulevad homme.

Lõpp?!?

Mu kool on selleks õppeaastaks läbi. Sessi kui sellist ei olnud või mina vähemalt ei pidanud, liiga palju tegemist niigi. Eksamid tegin jooksupealt, rongis õppisin. Täna on puhkus.

Hetkel kulub kogu energia koolilõpu-ja lahkumispidude peale. Esimesed on juba läinud, keskmised minekul ning mõned jäävad siia koos minuga veel logelema. Gabi läheb ülejärgmisel esmaspäeval, seega kulub ka järgmine nädalavahetus pidutsemisele.

Siin linnas, kolme kiriku vahele on üles pandud 4 või 5 rannavõrkpalli platsi ja mäng käib. Ma ei ole nii väikesel territooriumil siin Belgias veel enne nii palju kenasid mehi näinud. Ilmselt ei näe ka rohkem. Aga igatahes võtan tagasi ütluse, et siin Belgias pole ühtegi kena meest, mõni ikka on.

Ja ilus ilm on vähemalt 2. päeva tagasi. Cross ur fingers, ehk jätkub.

Tsuhh tsuhh

Rongijaamad on inspireerivad. Eile astusin rongist välja ja perroonil (huvitav, kas seda kirjutatakse nii) oli autorehvi ilukilp (huvitav, kas seda nimetatakse nii?). Maa all. Rongijaamas.

Kui minna lillepoodi, näidata kimbule ja öelda, et ma tahan sama aga 10 euri odavamalt (ehk kolmandiku võrra odavamalt), siis saab. Üks roosiõis on vähem.

Ilm Belgias:
Brüssel: 15 min päikest, 15 min pilvi, 15 min vihma ja otsast peale
Antwerpen: kogu aeg pilvi ja vihma ning korraks 15 min päikest
Gent: kogu aeg pilvi ja vihma ja umbes 7 kraadi sooja, maksimaalsel

Ma tõesti ei sooviks taas laskuda teemasse, et ilm on nõme. Aga me saabume 1. juunisse ja ma kahetsen, et ma saatsin talvesaapad Eestisse! Palun saatke päikest! Keegi?!?

Kool, töötamine, pidutsemine, reisimine ja rongijaamas passimine võtab nii palju aega ära, et magada ei jõua. Noor elu on elamiseks.

Plaan: homme kooliga 1-0 teha ning kulutada ülejääv aeg pidutsemisele. Või reisimisele. Kool lõpeb inglise keele suulise eksamiga ning kondoomile mõeldud turundus-ja reklaamikampaania esitlusega. Palju õnne.

Sidrunipipar!

Pärast 2 nädalast piidlemist sain sidrunipiprapaki endale. Ootasin töökaaslase puhkuseni minekuni, siis helistasin talle ja avaldasin arvamust, et sidrunipipar tahab minu juurde kolida. Ta nõustus, pärast mõningast järelemõtlemisaega. Nüüd sai sidrunipipar sõbraks tomati ja harmoonia toimib.

Lisaks sellele sõitis üks vanatädi rongijaamas mu varvastest oma kohvriga üle. Ise tegi üllatunud näo, aga pani sama vingelt edasi. Ei vabandanud ka. Kogu situatsioon oli nii naljakas (eriti tädikese nägu), et ma hakkasin naerma. Lisaks minule naersid rongi saabumiseni veel kolm inimest. Hiljem polnud enam aega, pidi küünarnukkidega võitlema istekoha pärast.

Vanad pildid

Leidsin oma hot.ee account'i ja sealt alt sellise lingi nagu failid. Ja sealt terve hunniku pilte, mille ma olin unustanud. Reisidest Saksamaale, Sveitsi, Norra, sünnipäevadest siin ja seal, grillõhtutest Rõuges, suusaöödest Haanjas jms. Ma olin siis veel noor ja vallatu. Lisaks leidsin veel kodulehekülje, kuhu olin iseseisvalt pilte üles riputanud. Ise lehekülje kokku kirjutanud ja puha. Enam ei oskaks neidki kolme käsku kirja panna.

Melanhoolia. Naerukramp.

Kui leian mõne eriti naljaka, panen siia ka, kuigi no ei usu :D

Hiljem:
Leidsin. Kuupäeva järgi tegin kindlaks, et sain siis 15! Tegelikult on võimalik, et ka 16 ja kuupäev valetab. Mine võta nüüd kinni. Naljakas igal juhul. Eriti minu nägu.

Sünnipäev vol 1

Kolmapäeval pidasime minu sünnipäeva. Lisaks Bea, Ilena, Gabriella ja Renate sünnipäevale. Need, kes nüüd ehmatusest lakke hüppasid, siis ei, teil on võimalus oma õnnitlused mulle edastada rohkem kui kahe järgneva kuu jooksul ;)

Igatahes kui ma õigesti mäletan, siis nii vara pole ma oma sünnipäeva tähistanud, kaks kuud hiljem küll, aga varem, ei. Samas, arvestades, et jõule pean ma oktoobris, siis on täiesti graafikus.

Sünnipäevapidu oli meeletu. Kinkisime Gabile uue boyfriendi, ma sain siiski midagi praktilisemat. Hiljem jätkasime omaseks saanud Porterhouse's, mille parim omadus on see, et laua peal VÕIB tantsida.

Aga kogu ülejäänud nädal möödus poolunes, mille tõestuseks on fakt, et paar tundi tagasi küsisin Gabilt, et kas ikka on laupäev või on juba pühapäev? Viimane variant oleks mulle väga vastumeelt olnud.

Lisaks kaalusin erinevaid karjäärivõimalusi, kultuurist pornograafiani ning panin osaliselt paika oma järgneva kahe kuu reisiplaanid. Kindel on see, et kodus olen ma hiljemalt Viljandi folgiks ning minu tõelised sünnipäevapidustused algavad 28. juunil Stingi kontserdiga Tallinnas.

Pilte ka...

Gabi ja ta uus boyfriend Danny

Gabiga stjuuardess-ettekandjaid etendamas

Oma esimest kingitust avamas ja avatult. Taustal Luv (samal õhtul püüdsime salsaga oma abielu päästa, õnnestus) :D

Hea, et kaugelt ja udune...

Humoristid

Okei, tuleb tunnistada, et Jüri Ratas (linnapea) ja Jaanus Mutli (abilinnapea) kogusid just 12 punkti. Eile õhtul riietusid nad itaalia turistideks. No pilt on ikka nii üle prahi. Ja prillid. Ja vuntsid.

Vabandust, aga see on naljakas...

Pilt: Postimehest, kes sai selle Tallinna Linnavalitsusest

Artiklit saab lugeda "Postimehest"

Lõpp hea, kõik hea

Jurovisjoon möödus üle ootuste hästi. Soome võitis, mina naersin 20 minutit oma korterinaabri peale, kes ei tahtnud tunnistada, et ta on soomlane ning korraldasin talle kodus kaunistatud vastuvõtu. Vastuvõtt sisaldas Soome lippe, tervituspostreid lausega, mida õhtujuht nii agaralt pruukis (12 points goes to the monsters from Finland) ja neid rulle teate küll, värvilisi, paberist. Kursavennale ütlesin, et kui nad teevad meie juures peo, on viin minu kulul. Aga nagu öeldud, mu korterinaaber ei olnud vaimustuses. Siiski, koju jõudes ta suutis juba naerda (see võis olla tingitud ka sellest, et ust avades lendas talle automaatselt värvilisi paberlinte pähe).

Soome võit oli minu jaoks äärmiselt oodatud sündmus. Lõpuks ometi neil vedas! Te ikka kõik ju mäletate Soome varasemaid õnnetuid katseid, kui nad kogunesid teleka ette lootes, et nad ei jääks viimaseks. Umbes nagu meie praegu. Aga meil on üks võit käes, seega ma üldse ei näe probleemi. Nüüd on neil ka. Veel parem oleks olnud, kui Leedu oleks võitnud. Siiski auväärne 6. koht. Leedu parim saavutus Jurovisjoonil? Nende tants läheb ajalukku nii või naa. Olen seda juba poolteist kuud harjutanud ja ikka ei saa korralikult selgeks. Aga taustamuusika (loe: laul) on selge. Laulsin seda Gabile, sest ta on ikkagi vinner. Belgia oleks võinud ka finaalis olla, pean natuke ikka oma praeguse kodukoha patrioot olema. Aga ikkagi üks parimaid Jurovisjoone läbi aastate. Hard rock halleluuja.

Jah suurele ekraanile üritust vaatama ei jõudnud, sest päeval olin liiga laisk lõpetamaks vajalikke tegemisi. Seega piirdusin mõningase internetiülekande vaatamise ning Juure ja Kivirähu kohatise kuulamisega. Nende kommenteerimisest meeldis mulle eelkõige see osa, kui nad mängisid rocki ja punki klassikuid. Sex Pistols, JMKE jne... Sellega kuulutan Jurovisjoonist rääkimise lõppenuks.

Lisaks oli mul MSN vestlus ühe vana tuttavaga, mille poolelijätmine oleks olnud patt. Nii põnev oli :D Love ja mälestused ja särgid ja värgid.

Vist sai kõik

Vaatasin 8 jagu "Seksi ja linna" ning rääkisin 7,5 sõna ja 1 naeratuse oma eksiga. Ajastus oli super. Seksjalinn on mulle alati värskendavalt mõjunud. Väike võnksatus südame lähedal ja siis ma lasin tal minna.

Aega läks, aga asja sai. Ma loodan. Punkt.

Mõned tähelepanekud

Konditsioneer põhjustab nohu (seda ma teadsin varem ka, aga katsetasin enda peal ka).

Leedu ja Soome said edasi (Jurovisjoonist muidugi), mis on positiivne. "Vote for the winners". Lisaks sai edasi palju riike, millel oli väga kole laul, no Türgi näiteks ja veel palju riike, mille laulu ma ei mäletand isegi siis, kui lauljat näidati, Albaania näiteks.

Saksa Vogue's oli intervjuu Donatella Versace'ga, kelle vannituba oli suurem kui mu Tartu korter ning kellel on umbes 2000 parfüümi tähestiku ning lõhnanootide järgi järjestatud. Selle koha peal ütlen ma taas, et inimesed nälgivad Aafrikas.

Kui te pühapäeval Ärapanijat ei vaadanud, siis tehke seda netist (tv.ee). Juur ja Oja lugesid kahte erinevat Cosmopolitani eelmisest aastast. Intervjuud olid vastavalt Jennifer Lopezi ning Jessica Albaga. Mõlemalt oli küsitud täpselt sama kreisi küsimus (midagi puusade ja kehakaalu kohta) ning mõlemal oli detailirohke haige vastus. Sõna-sõnalt sama (ainult Albal oli 1 lause rohkem). Masendav. See muidugi tõestab taaskord kui mõttekad sellised ajakirjad on :)

Lõpetuseks. Kõigi poolt palavalt armastatud George W Bush ning tema (PR)meeskond otsustasid näidata mehe inimlikumat poolt Valge maja ühel õhtusöögil. Videot näeb siit. Hoiatus: kohati väga naljakas.

Varuvõti

Kontorile oli vaja teha varuvõti. Selleks peab pöörduma nullkorrusel vastavasse asutusse, kus tehakse võtmeid. Aga enne, et sinuga üldse rääkima hakataks, tuleb internetis ära täita vastavasisuline vorm, a la võtme tellimise vorm vms. Sellist asja aga ei leia sadade teiste vormide seast. Pärast vabavormilise avalduse kirjutamist saab jutule, et kuulda, et turvalisuse põhjustel võetakse jutule ainult originaalallkirjaga pabereid. Originaalallkiri aga on teises riigis töökohustusi täitmas. Ehk siis pean ootama veel 2 nädalat, et üldse saada võimalust jutuks "Tahaks teha kontorivõtme koopiat".

Loomulikult hoiatati juba selle kadalipu läbinute poolt, et uue võtme tellimine võib võtta aega 3 kuud (!!!), sest võti tellitakse Saksamaalt. Aga selleks tuleb kindlasti uue inimese juurde minna, seega uus teema. Samas, mida rohkem etappe, seda rohkem töökohti. Vähendab tööpuudust, suurendab bürokraatiat.

Lühikokkuvõte: mõned nädalad või kauem ei ole mul võtit ja selle positiivne külg on see, et ma ei tööta liiga kaua (sest inimene, kellel on võti, läheb lihtsalt varem minema, kui mina läheks). Kurvastamiseks pole põhjust.

Highlights

Olen jõudnud faasi, kus ma pole enam ainult laisk, vaid ka ükskõikne. Õige ajastus pidades kõrvas (mitte silmas) miljardit alustamata tööd ning paari eesootavat eksamit. Hurraa!

Koduigatsus on. Kõik pakivad asju. Kuulasin "Koitu", läks paremaks. Õige pala. Ülev. Pidi ikka vinge olema.

Mozzarella juust viskas täiega üle. Enam ma teda ei söö. Kopp. Kopp. Kopp.

Inglise keele eksamiks õppides hakkas kahju hispaanlastest. Huvitav, kuidas nemad selleks õpivad? Okei, ei õpi. Aga huvitav, kuidas nad sellest läbi saavad?

Õhtul lähen jahtima "Da Vinci koodi" kinopileteid. Meil linastub homme. Esimest korda võtan massipsühhoosist osa. Uus kogemus.

Tahaks olla tädipoeg: magada, süüa, ujuda, magada, süüa, mängida ning käia 4 h nädalas emmet töö juures abistamas/segamas/aitamas ennast uuesti magama panna.

Jurovisjoon

See siin sündis, sest ma ei tahtnud õppida.

Hakkasin vaatama Eurovisiooni videosid. Olin enne näinud Leedu lugu.

Leedu lugu on mu isiklik lemmik. Videost ei saa aru miks, aga kui te näeksite nende esitust oma maa finaalis! "We are the winners of Eurovision... We are we are the winners. Vote for the winners!" Nagu tõesti, selline iroonia, et mu arvamus leedukatest tõusis, ütleme väga madalalt ikka tunduvalt kõrgemale. Loodan, et nad ka eurolaval nii laulavad, mitte ei tee poliitiliselt korrektset asja nagu videos.

Siis on hulk riike, kelle puhul saab alles poole loo pealt aru, et nad laulavad inglise keeles. Ei hakka nimesid nimetama, aga Euroopa kaardil võib meist ikka tunduvalt lõunasse liikuda.

Siis on Belgia, mille puhul tuli välja, et seda lugu olin ma siin poodides palju kuulnud, ainult ei teadnud, et on eurolugu. Suht tantsupopp. Minu lugupidamist ei vääri, aga euromaitse nagu oleks.

Sveits on lihtsalt, pardon my French. Ma naersin südamest. Lihtsalt nii lääge. Eiei, veel läägem. "We are the world, we are the children" tundub selle kõrval mitte niiväga lääge lugu.

Hetkeks oli tunne, et Island on palganud Britney Spearsi tümpsu ja andnud talle naerugaasi. Hõbekostüüm on muidugi kihvt :P Lisapunktid selle eest, et laulja oskab "DEAD" spellida.

Taani palkas Airi Ojametsa. Aga pani rohkem twisti.

Saksamaa tahtis ka Airi Ojametsa palgata, aga pidid kellegi nõrgemaga leppima. Samas, tibi lehvitab säärt ja paneb Saksa turistid plaksutama. Ja seda ei saa isegi kantriks nimetada. A kohati proovib. Meenutab ühte vana Taani eurolugu paari aasta tagant.

Holland on seganud Neiokõsõ, Las Ketchupi ja trummid. Neil tundub lõbus olevat. Blondid ja lõbusad. No mis sa hing ihaldad?

Kreeka tibi viskab punase veini valgele särgile, karjub "Beibi ai lav juu vith evrithing ai heit." ja läheb tüübi juurde tagasi.

Suured euromaad panevad ka juralt. UK, khmm. Mis see on? Prantsusmaa, tavaline. Nende moodi. Hispaania pani Las Ketchupi välja. See on nummi. Laul on isegi juram kui nende see asedeheehaahoo lugu. Rootsil on carola-abba (!!!)-töötlus. Iirimaa laulab laulust.

Nalja peaks ikka saama. Soome ka ju :D

Siin pannakse kuhugi kohta suur ekraan üles. Laupäeva õhtu on planeeritud.

Lisa 16. mail: Veel üks aspekt, mis Jurovisjooni lõbusaks teeb on tema :D