Konstanz

4. ja 6. päev

Pool päeva kulus magamisele. Siiski suutsime end kell 12 toast välja ajada. Mõte oli teha linnatiir. Jalutasime korra tasuta Šveitsi õhku hingama... Ei tekitanud suuremaid emotsioone ;) Põhilised tunded olid tulnud juba Meersburgis, kui mõtlesin nelja aasta tagusele ajale... Šveitsile olen ma vist igavesti truu.


Konstanz on piiriäärne linn, kus elanikke 70 tuhande ringis. Kuna linnas asub suur ülikool, siis on seal palju tudengeid, nädalavahetustel palju šveitslasi. Eriti klubides ;) Suvel on taas tegemist turismikohaga, mida ei saa imeks panna, kuna linn on ilus.

Pühapäevast räägin eraldi, aga esmaspäevaks oli ilm juba super. Seda tähistasime järve äärde jalutamisega. Kirja sai esimene paljajalu käimine.

Meersburg am Bodensee ja Stuttgart

Selle aasta esimene pikem puhkus oli ühe ilusa järve kaldale. Külla. Eriti vaimustunud olin veel seetõttu, et sain lähemale oma suurele lemmikule: Šveitsile. Aga sellest hiljem

1.-3. päev

Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;) Seega Tallinn-Berliin pluss Berliin-Basel ning kella 20.30ks olin otsaga lennujaamas, kus pidi tegema esimese raske otsuse: kas mul on linnugripp?

Otsustasin, et ei ole. Järgmisena pidin otsustama, kas tahan minna Prantsusmaale, Saksamaale või Šveitsi. See oli lihtne. Iga kell valin neist riikidest Šveitsi. Siiski viis Šveitsi buss mind Saksa rongijaama, et enne südaööd jõuda Bodensee äärde - Konstanzi. Ma ei hakka mainima, et peaaegu oleksin ma lõpetanud mingis suvalises Saksa või Šveitsi linnas, aga kontrolör suutis mu kinni püüda ja selgitada, et lähen vales kohas maha. Tegelt oleks ikka naljakas olnud.

Esimene hommik oli lund sadanud. See ei teinud mind teps mitte rõõmsaks. SMSid Eestist teadetega soojast ilmast olid kõike muud kui abivalmid. Siiski leidsin looduslikke lilli, mis lubasid meenutada, et Eestis olid õitsel alles lumikellukesed.Aeg oli teha esimene tripp mingile saarekesele, kus asus linn nimega Meersburg. Lühike praamireis ja ilusad vaated (vesi ja mäed ja päike, oeh). Linn ise on tilluke, suviti kindlasti turistidest tulvil. Seega hoolimata tuulisest ilmast olin ma rõõmus, et ei pidanud turistidehordidega võitlema. Kohvikus küsis tädi meid rääkimas kuulates: kas te keel on kuidagi soome keelega seotud? Tal olevat paar soome klienti olnud kunagi. Hea pea, kui keelt mäletab :)

Järgmisel päeval oli minu arvates hädavajalik minna raha kulutama. Ja kohaks valisime Stuttgarti. Rongiga mitu tundi shoppama sõita on muidugi jabur, aga so what? Õige rong oli katki läinud, nii et mitmetunnise rongisõidu veetsime ainult vajadusel kasuattavatel pinkidel, küljega sõidusuunas. Aga meil läks paremini kui neil, kes 3h seisid :)

Stuttgart ise on industriaallinn, mis enamikele inimestele arhitektuurilisest vaatevinklist huvi ei paku. Mulle aga küll, sest mulle meeldivad kohati uued linnad. Vaadata, milliseid tänavavalgustuslampe nad kasutavad ja mida huvitavad on välja mõelnud. Selle linna huvitavaimaks vaatamisväärsuseks lisaks kunstimuuseumile (mis avati 2005) oli prügikast, kust prügi kukkus kuhugi tühjusesse (pildil lühem toru keskmise kõrval).

Tagasiteel rääkisime juttu mingi keskkooli kutiga, kes lubas meil oma matemaatika ülesandeid lahendada. Polnud seda 2,5 aastat teinud. Meeldis.

Järgmisel päeval ei suutnud kuidagi ärgata...

Vabandage, ma olen puhkusel.

Nagu ikka helistavad inimesed ainult siis, kui sa puhkad. Olete seda tähele pannud. Ja eriti meeldib neile helistada siis, kui ma pean iga vastatud minuti eest maksma üle 13 krooni. Seega, ma vabandan, et vajutan süüdimatult punast nuppu. Ma puhkan.

Konstanz ongi ilus. Varem olin siin käinud ainult mingis kalade muuseumis ja linna mitte näinud. Nüüd... nojaa... Šveitsi mäed on küll teiselpool järve, aga hea küll... Saab hakkama... Vähemalt ma näen neid ;) Stuttgart on vahva linn shoppamiseks ning Saksa moodsama kunstiga tutvumiseks. Ja rongid on juba vanast ajast inspireerivate vestluste kohad.

Kohalik ööklubi on suur segu Club Hollywoodist, Atlantisest, Star Cafest ja Club Tallinna latiinopeost. Kolm erineva muusikavvalikuga saali ei sunni aega Hollywoodis ja Atlantises aega veetma. Mingid mehed üritavad ligemale tantsida, mõni peajagu lühem ning et oma lühidust kompenseerida, nad ainult hüppavad. Vabandust, aga see oli veider. Ja see, kui ma eest ära tantsin ja selja keeran, tähendab, et ma ei ole huvitatud. Ja see kui ma sinna lisan: "Lass mich im Ruhe!" tähendab see kindlat korvi. Huvitav tendents on ka mingid tüübid, kes püüavad ligi tantsida, samal ajal kui nende sõbrad posti tagant pildistavad... Noh ja siis on veel tüübib, kes pildistavad täiesti avalikult. Ja siis veel tüübid, kes räägivad Šveitsi saksa keelt. Hahhaa...

Ilmad olid siiatulles ülikoledad. Ja kui ma ütlen ülikoledad, siis ma mõtlen seda: sadas lörts-ollust ning puhus kole tuul. Vahepeal käis päike õrritamas, aga no ei midagi. Smsid ja e-mailid Eestist selle kohta kui tore ja soe teil on, ei aidanud.

Aga nüüd... Kes pärast naerab, naerab paremini, eile põletasin end isegi natukene ära. Lõuna ikkagi. Ja see loodus. Oeh jah. Juga. Mägi. Järv. Lilled. Õitsevad puud. Kevad. Täiega.

Ma näitaks pilte ka, aga mu USB juhe on kuhugi mujale elama läinud... Ehk tuleb tagasi elavate sekka.

Piknikuteisipäev

Eelmisel teisipäeval avasime Mariaga selleaastase piknikuhooaja... Emajõe ääres kivi peal. Me ise arvame, et ilma soojenedes on teisigi, kes sellele kohale vahti peavad. Söök oli täiesti piknik: salat, mahl ja jäätis.
Neljapäeval olin taas seal. Veini, ühe tuttava ja kolme võõra inimesega. Tuul oli mõlemal korral tugev, aga hooaeg on igal juhul avatud.

Lisaks ma sooviksin teha tänase päeva kohta statementi: headus ei ole maailmast veel kadunud. Seda tõestas mu kingsepp.

Grosse Liebe

See oli lihtsalt nii ilus, et oleks olnud patt see teile näitamata jätta :)

Õndsus

Ma ei mäletanud, et arvutiklapi kinni lükkamine võib olla nii õnnis tunne kui ta seda pühapäeva õhtuti on. Ja nii juba teist kuud järjest. Ainuke negatiivne asi on see, et koolitööd kuhjuvad, kuna klapp tahab kinni olla.

Lootsin saada kolmanda kultuurielamuse osaliseks ja vaatasin Vanemuises "Vabamõtlejat". Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin väsinud või selles, et mul on juba kerge kultuuri üledoos sel nädalal või selles, et käisin üleeile Linnateatris, aga see etendus ei olnud päris SEE. Rahvas naeris, mõned korrad naersin minagi, kaks korda südamest, aga ikkagi... Esimene vaatus oli minu arvates nii igav, et plaanisin elus teist korda teatrist lahkuda (esimene kord juhtus poola-saksakeelse kooliteatri ajal jaanuaris), aga otsustasin siiski jääda. Hea oli, sest teine vaatus suutis etenduse päästa. Natuke sai ikka mõelda ka, sest see hihihii ja hahahhaa ei olnud kunagi päris vinged.

Siiski, näitlejatööde kohta ma midagi halba ei ütle. Jan Uuspõld ning Helena Merzin olid mõlemad väga head.

Mõned mõtted etendusest:
- Kellel on voodis parem, kas mehel või naisel? No mis sa ise arvad kummal on kõrva sügades parem, kas väikesel sõrmel või kõrval? (seda olete ilmselt juba varem kuulnud);
- Mees on nagu pump, mida tuleb korrapäraselt tühjendada.
- Meeste ja naiste suhted on sõda.
- Miks initsatiiv armastuses alati meestele kuulub?
Mind mõtlema pannud küsimus:
- Kas see, mida naine mehelt ootab vastab üldse kunagi sellele, mida mees on valmis andma?

Praegu järele mõeldes võis asi olla hoopis selles, et seksiteema ei ole enam mingitki viisi üllatav. Kõik filmid, pooled etendused ning paljud raamatud räägivad sellest, millegi eriti geniaalsega lagedale tulla on keeruline. Mulle ei piisa heaks etenduseks sellest, et Uuspõld laseb püksid maha või teeb paar nalja. Jah, ta teeb nalja hästi, aga ega selleks on ka materjali vaja.

Siiski, ma arvan, et kerge meelelahutuse otsinguil on see etendus hea. Samas, teist korda seda vaadata ei viitsiks. "Ürgmeest" vaataks küll veel, mis siis, et ka seksist ja meestest ja naistest, aga oli vähe naljakam.

Mu isa ütles, et ma olen lihtsalt pretensioonikas. Võib-olla tõesti.

Tsitaadid

"Vincent". Linnateater. Soovitan soojalt. Teatrist ei saa rääkida, seda peab nägema. Lühidalt: tõsine etendus, mis pakkus ka naermist väärivaid hetki.

Mõned mõtted:

"Ta on kirglik koristaja."
"Sa oled mu masenduse peegelpilt!"
"Aga kuidas ma saan teada, mis saladused siin majas peituvad, kui ma neid ei otsi."
"Vabandage, aga ma pean edasi pärima."
"Rumalate vastu on ka Jumala vägi asjatu."

Ja midagi ilusat:

"Ükski naine ei ole vana, kuni ta armastab ja kuni teda armastatakse."


Teiseks:
kui te kunagi kuulete bändist: Rändaja õhtulaul, siis nad on väga muhedad ning neid tasub kuulata. Võimalik muidugi, et nad valivad uue nime. Silmad-kõrvad tasub lahti hoida.

Kolmandaks:
Indi-video päev võib lõppeda diskovideoga.


Minu kaks doosi kultuuri on sel nädalal juba saadud. Head kultuuri. Kaks ei saa jääda kolmandata.

Teadmiseks

Nii... mitte kunagi ei tea, milleks seda teadmist vaja läheb, kuid jätke meelde, et Missy Ellioti realityshow nimi oli 2004. aastal "Missy Elliot Project".

Täna juhtus midagi nii imelikku, et ma endiselt ei usu.

"Luuavarrest ei tule mitte pauk, vaid mütakas."

"Ja kui tundub, et kõik läheb allamäge, siis kõik ei saa minna, midagi läheb ikka hästi ka."

Otsin hip-hop fännist meest :D Peaksid olema ka muud iseloomuomadused (vt naised ja mehed).

Suusahooaeg

Täna avasin ja ilmselt ka lõpetasin oma suusahooaja: 4 km.

Ma arvan, et viimati suusatasin nii vähe 1985. aasta talvel. Siis ma nimelt ei osanud veel käia. Hilisematel aastatel olen ma kindlalt rohkem suusatanud (1986. aastal suuskadel kõndinud).

Jah, minust on jäänud alles tippaegade hale vari :D

Sel hooajal ma olen isegi rohkem kilomeetreid ujunud. Ja suusatamine meeldib mulle tegelt rohkem kui ujumine.

Rada oli täna päris hea. Veidi vesine. No veidi palju vesine. Aga päike paistis ja soe temperatuur on suusatades mõnus, et kui õhku sisse ahmid, siis ei aja köhima.

Ameeriklased läksid juba suveajale üle. Varsti lähme meiegi. Kena talve lõppu!

P.S. Otsustasin kindlalt ära, et ma ei ole supernaine. Elu on karm. Loodetavasti ka õiglane.

P.P.S. Järgmine nädal tuleb karmilt kultuurne. Piletid on vähemalt kahele etendusele, võimalik, et tuleb kolmaski. Lisaks sellele väga hea kontsert kolmapäeval Illekas. Võimalik, et mõni teinegi. Kui väheks jääb, siis on mul mõned Kubricku filmid, maiuspalaks. Seda nimetatakse kultuuriüledoosiks. Ma pole seda ammu saanud.

Sinep

Täna hommikul teatas isa sõber:

"Ma ei tea noh. Seda sinepit küll süüa ei tohi, see on tagurpidi penis ju."

Väliseestlaste naljad

Üks vahva nali :)

After having dug to a depth of 100 meters last year, Scottish scientists
found traces of copper wire dating back 1000 years and came to the
conclusion that their ancestors already had a telephone network more than
1000 years ago.

Not to be outdone by the Scots, in the weeks that followed, English scientists
dug to a depth of 200 meters and shortly after headlines in the newspapers
read; English archaeologists have found traces of 2000 year old fibre-optic cable and have concluded that their ancestors already had an advanced high-tech digital communications network a thousand years earlier than the Scots.

One week later, Estonian newspapers reported the following: After digging as
deep as 500 meters in Narva, Estonian scientists have found absolutely nothing. They, therefore, have concluded that 5,000 years ago, Estonia's inhabitants were
already using wireless technology.

Mis on naise roll?

Ma võiks sellest kirjutada mõni teine kord, aga ma ei tee seda.

Ma vabandan ette, kui teema väga kõigub. Lihtsalt mõned mõtted, ei peagi olema siduv jutt.

Hakkasin mõtlema, et miks on nii, et naistel on eraldi päev ja meestel pole (meestepäev oli 23. veebruaril). Tähendab, et meestel on, aga kedagi ei koti. Okei, 23. veebruaril mõtlevad kõik selle peale, mida oma vaba päeva - 24. veebruariga peale hakata ja kuna järgmine päev on vaba päev, siis saab tõsta vabalt ka paar klaasi soojendsueks. No loodetavasti tõsteti neid sel aastal ka meeste terviseks.

Ma pole eriline feminist. Seda ilmselt seetõttu, et ma ei ole väga palju kohanud väärkohtlemist seetõttu, et olen naine. Olen lihtsalt kasvanud ajal, mil naiste õigustest on kogu aeg padratud ning keegi kusagil pidevalt kontrollib, et kõik oleks poliitiliselt korrektne ning naisi töötaks ühel või teisel erialal samapalju nagu mehi või mingi protsent neist. Ma ei ole mitte kunagi pidanud võitlema selle eest, et mina kui naine saaksin valida või et mina kui naine saaks töökoha (need võitlemised võivad veel ees olla). Mulle pole veel öeldud: "Teid me tööle ei võta, sest paari aasta pärast tahate te ju last ning lähete puhkama."

Mulle meeldib aeg-ajalt end tunda naisena. Kohvikus mulle meeldib ise oma arveid maksta, aga vahel on ka tore kui välja tehakse. See ei tähenda, et ma ei võiks ise kellelegi välja teha. Hetkel on see peamiselt raskendatud finantsvahendite puudumise tõttu, kuid kui ma ise raha teenin, siis ma ei näe probleemi maksta kinni ka oma meestuttava arve. Vahet ei ole ju. Kõigele lisaks on raha nagunii kaduv väärtus. See emotsioon ja tunne, mis kohtumisest tekib, aga midagi palju enamat. Aga see on eraldi teema. Kohvikud jms.

Kaie kirjutas, et talle meeldib kui talle uksi lahti tehakse vms. Ma arvan, et ka feministidel ei ole selle vastu midagi. Kuigi tuleb tunnistada, et kui kord noormehele ukse lahti tegin, siis ta küll jäi seisma, et ma võiks enne minna. No mina tegin seda nagunii tema kiusamiseks ja kontrollimiseks, tegemist oli akadeemiliselt organiseerunud inimesega, vaatasin, et kas ollakse ka öösel valvel.

Ma nõustun nende inimeste arvamusega, kes väidavad, et naised ei saa vähem palka sellepärast, et keegi ei taha neile maksta, vaid sellepärast, et nad ise küsivad vähem. Kas teie firmajuhina maksaksite rohkem kui küsitakse? Aus vastus on: ei. Seega, miks teised firmajuhid peaksid? See, kui ollakse palgaläbirääkimistel tagasihoidlikud ei tähenda, et kogu ülejäänud ühiskond on halb. Seega naise roll on ise oma rolli väärtustada.

Kas naise roll on pigem olla ema nagu traditsiooniliselt see olnud on või tööinimene, kes esindab väärtusi nagu eetika, ausus, inimeselähedus, kompromisside otsimine jms (neid peetakse naiste tugevamateks joonteks)? Mina sellele vastust ei tea. Tahaks ju mõlemat.

Nüüd ma mainin kiiresti ära, et naise roll on olla hea naine. Oma mehele ja hea ema oma lastele. Lisaks sellele peab naine olema eriti vinge oma erialal ja loomulikult on super kui ta suudab selle kõige kõrvalt tegeleda heategevusega, olla ilus ning vormis. Vot. Supernaised. Mulle tundub, et neid me ühiskonnas ka on. Samas ma ei tea, mis saab nende naiste vaimsest tervisest. Ja ma ei tea, miks peavad naised olema üliinimesed.

Okei. Mehed peavad ka. Sest nemad peavad samal ajal kui naine on supernaine, teenima naisest ikkagi rohkem, tegelema ka oma lastega, olema ühiskonnas aktsepteeritud ning soovitavalt hoidma oma tervist sellel ajal korras, et kolesterool ei läheks liiga kõrgeks või kõht liiga punni.

Aga mulle ikkagi tundub, et naine vahetevahel hoiab seda kõike koos. Mulle meenub kõigi ajakirjandusväljaannete poolt palavalt armastatud Oliver Kruuda, kes ühes oma hiljutises usutluses ühele ajakirjale tunnistas, et pärast tema naise surma tundus talle, et kõik varises kokku. Et tema naine oli olnud see liim, mis hoidis asju koos. Ja mulle on jäänud mulje, et paljudes Eesti kodudes on see nii. Igapäevaselt me sellest ei räägi, aga mai teisel pühapäeval ning 8. märtsil tuleb see korraks jälle meelde.

Aga tegelikult on kõik nii enesestmõistetav. Meile. Ma arvan, et minu põlvkonnal on juba palju lihtsam. Naise rollist on rohkem räägitud, rohkem on spinnitud seda, et naine võib teha karjääri ja see on okei, naine võib teha lapse kõrvalt karjääri, naine võib meest välja kutsuda, naine võib üksi hakkama saada. Vajadusel. Ma saaks ka. Ma olen selle tegelikult kõik juba selgeks mõelnud.

Siis tundubki shokina kui lähed mõnele reisile, kus tehakse kiirelt selgeks, et naise roll on olla ori. Mina vihastasin Türgis, Viki on Gruusias hulluks läinud ja Terje kirjeldas ühe Aafrika reisimuljena seda, kuidas naine ainult teeb süüa ja tassib kotte. Ja see kõik ajas meid marru. Miks ei ole naistel neid õigusi, mis meil? Jajaa... traditsioonid. Aga ega sellega ei saa kõike vabandada. Võib muidugi loota, et kunagi muutuvad asjad sealgi. Veidi sellele kaasa aidata ei teeks paha, aga samas ei tohi midagi sundida. Meil läks aastakümneid, neil ei muutu ka asjad kolme aastaga.

Pikk jutt, teadagi missugune... Tegelt ma tahtsin teada, kes on naine? Milline ta peaks ühiskonnas olema? Mida peaksid naised meeste arvates tegema ja mida mitte? Milline on õige naine? Kas supernaised on olemas? Kas supernaised peavad olemas olema? Miks me peame olema ideaalsed kõiges? Või ehk on see ootus, mille oleme ise endale seadnud (suuresti tänu naiste poolt juhitud ajakirjadele ja foorumitele)?

Aga täna sain kahed lilled: isalt ja vennalt. Eelmisel aastal ei saanud ühtegi, järgmise aasta eesmärgid panen paika aasta lõpus.

Mainekujundusest

Täna klõpsisinkeset päeva kanaleid. Ja siis klõpsisin Arte peale. Mina ei ole senini veel aru saanud, mis maa kanal see on. Igal juhul on ta prantsuse keelne, aga sealt tuleb ka suht palju saksa filme prantsuse subtiitritega. Ja kuna Prantsusmaal ei ole asjad subtiitritega, vaid sünkroontõlkes, siis ma kahtlustan, et see on lihtsalt mingi kreisi kanal.

No see selleks. Täna ei tulnud seal prantsuse või saksa keel, vaid eesti keel. Minu prantsusekeelselt kanalilt. No võite arvata, et algul ma arvasin, et haigus lõi eelmisel nädalal mu ajud nii sassi, et ma ei erista eesti ja prantsuse keelt. Siis ma taipasin, et on ikka eesti keel ja all on subtiitrid. Noh ja seal siis seletas üks mees koleda T-särgiga midagi lastele. Pärast seda oli kohe kaader Esto TV meestest ja vist Andres Maimikust (teate, ma ei tee kõikidel kunstiinimestel vahet), kes rääkis eriti halvas inglise keeles, millele loeti prantsuse keeles peale. Sünkroon ikka :D Noh igal juhul mainiti Esto TV'd ja filmi või saadet: "Estonia- Disgrace of Europe" ja sellega lõpetati. Enne näidati veel kaadreid sellest, kuidas estokad käisid kaitseväes ja kakasid tänavale jne...

Noh esiteks olin ma shokis, et olid eestlased prantsuse kanalil. Selline väike uhkus või ma ei tea. Hämming.
Teiseks ma mõtlesin, miks nad seal on (aru ma ju ei saanud, kahel põhjusel: saade lõppes ära ja oli prantsuses).
Aga kolmandaks: viimane kaader enne lõputiitreid oli lihtsalt silt "Estonia - Disgrace of Europe" ja teate, see äratas minus patrioodi. Ma läksin maruvihaseks. Seal võidi ju rääkida kunstist või katsest või performance'st või millest iganes. Aga on olemas tõenäosus, et keegi minusugune vaatas veel seda kanalit just sellel hetkel. Keegi, kes ei räägi prantsust ja siis ta vaatab telekat, korraks ja loeb, et Eesti on Euroopa häbiplekk.

Vabandage, aga see on kehv mainekujundus.

Hägune

Ma suutsin eile mingeid kurbi 6 häält saanud erakonnakaid veenda, et ma olen kesik, mispeale nemad surusid mul käppa ja teatasid: "Vähemalt on meil KeRa."

Mnjah. Mõnekümne minuti pärast olid nad välja uurinud, et ma vist ikka pole kesik ja tulid saama uusi vastuseid. Lõpuks nad ei uskunud, et ma ei kuulu ühessegi erakonda. Mind see isiklikult ei sega.

Õhtu kokkuvõttena võiks üldiselt öelda, et nägin kahte kena meest ja ühte tüüpi, kelle kohta ma ei suutnud otsustada, kas ta on kena. Paari inimest, kes olid meeldivad ja siis ühte inimest, kes oli ebameeldiv. Naljakas, et mõned inimesed arvavad, et ma olen nii rumal, et allun provokatsioonidele. No näiteks teatavad nad mulle umbes 10 sekundi möödumisel, et ma olen mõttetu mutt ja jäävad suu ammuli ootama, kuna ma kisama hakkan. Ja kui ei hakka, katsetavad teisi vahendeid. Lõpuks lahkuvad.

Aga õhtu möödus üldise veinijoomise tähe all. Ma olin ikkagi 9 päeva olnud ühes korteris kinni ja seda tuli hakata tasa tegema.

Haigus numbrites

- kestvus: 6+ päeva (alates praegusest enam ei loe);
- joodud teed: vähemalt 16 liitrit;
- kasutatud pabertaskurätte: pärast 118. ndat lõpetasin lugemise, see oli eile. Ilmselt 136.
- kehatemperatuuri kõikumine: 37,2C kuni 39,5C;
- köhimiste arv tunnis: lugematu arv;
- murelikud telefonikõned puhkusel vanematelt: 7;
- voodipesusid: 3;
- voodis veedetud tunde alates pühapäevast: 110;
- söödud: 8 röstsaia, 3 kiivit, 3 banaani, 400 g jogurtit, juustu, kolm lusikatäit putru, 90% sellest kahe viimase päeva jooksul;

Mul on teooria, et täiskasvanuna on palavik vastikum kui lapsena. See võib tulla sellest, et lapsena emme jookseb ja tegeleb, praegu peab ise hakkama saama. Samas võib see olla ka selektiivne mälu.

Minu mälu mäletas, et 39C juures on juba tšill olla, selline pea pilvedes ja mõnus, aga ei midagi sellist. Kõik oli äärmiselt ebameeldiv. Endiselt on.

Aga ma arvan, et nüüd olen vähemalt 10 aasta eest ette haige olnud ja 32. eluaastani on muretu.

Mitut inimest teie teate, kes ei ole veel haiged olnud viimase kuu aja jooksul?

Naised omavahel

Tänasesse päeva jäid:

- üks ütlemata kaunis neiu presidendi vastuvõtul;

- üle pikkade aastate pingviinide kommenteerimine (issand kui palju koledaid elektrisiniseid kleite!!!)

- sõbranna tõdemus: "Vibraator ei purska ju!" (kindel kandidaat Aasta Lause 2007 tiitlile);

- "The Departed"

Film oli väga hea muideks. Eriti hea oli sealjuures fakt, et ma ei olnud kinos ning kodus sain oma pea teki sisse peita kohati kui liiga põnevaks läks. Kui ma nägin, et kogu DiCaprio, Nicholsoni ja Damoni etteaste kestab julgelt üle kahe tunni, siis mul olid omad kahtlused, kuid põnevik vedas väga hästi välja. Ma ei arva, et see film vääriks Oscarit, selleks oli ta veidi sisutühi, aga hea meelelahutaja ning põnevusetekitaja oli ta sellegipoolest. Ja kõlbas naistel ka vaadata, kuigi lõpuks läks vähe veriseks kätte. That's life. Okei, režissööri Oscar ei oleksi nii häbematu.

"You're sitting next to a mass murderer, but your hand is... steady."

(Neile, kes on filmi näinud: Mind jäi kummitama ainult üks küsimus: kas diivanil surma heitnud Castello mees oli tegelikult ka undercover või ta tehti undercoveriks, et Willilt pinge maha võtta. Üks seik laseb arvata, et oli... Ja pikemalt mõtlemine ka. Aga lühemalt ja ringiga mõtlemine jällegi, et lavastati.)

Ja teate küll, naised ja mõtlemine, kell 01.41 ei peaks need käsikäes käima.

Kui ma selleaasta Oscari-nominendid ära vaatan, siis peaks vist eelmise aasta omad ka kapist välja otsima.

And the winner is...

Eilsest ööst jäi meelde see...

On jälle aeg selg sirgu lüüa
ja heita endalt orjarüü,
et loomishoos kõik loodu
koos võiks sündida uuesti.

On koit, kuninglik loit,
valguse võit äratab maa.
Prii on taevapiir, esimene kiir
langemas on maale.

Hõik - murrame kõik,
et vabana saaks hingata taas.
Näe - on murdunud jää
ulatagem käed, ühendagem väed.

Nõul, ühisel nõul,
ühisel jõul, me suudame kõik.
Ees on ainus tee, vabaduse tee
teist ei olla saagi.

Võim, valguse võim
priiuse hõim, läheme koos
huulil rõõmuhüüd
Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid.

Usk edasi viib, taevane kiir
saatmas on meid
Nii - on võiduni jäänud veel üks samm
lühike samm, samm

Maa, isademaa, on püha see maa,
mis vabaks nüüd saab
Laul, me võidulaul, kõlama see jääb
peagi vaba Eestit näed!

Kuidas ostustada?

Kuidas otsustada, kui valikuid on palju?

Mis on kõige parem mõte?

Milline on valik, mida võtta, et hiljem ei peaks kahetsema?

Ma ei räägi valimistest. Ma räägin elust. Olgugi, et elu tavaliselt pakub palju valikuid, on tihtipeale ka raske valida. Siiani olen tavaliselt valiku teinud loosi põhjal, kui muud enam üle ei jää. Aga seekord ei taha, tundub, et nüüdsed otsused mõjutavad elu palju suuremal määral.

Kuidas teha hea otsus?

Mul üks sõbranna (ta ise teab, et tema :)) ütles, et ta elu oleks palju lihtsam, kui ei peaks igapäevaselt niipalju otsuseid tegema. Talle ei meeldi pisikesed otsused. Mul pisikeste otsustega probleeme liiga palju pole. Kui siis ainult poes, kui käin ringi mõttega "tahaks midagi head", aga ei oska valida. Muidu on peas suured otsused, mille vahelt valimist püüan kogu aeg edasi lükata.

Ja ma olevat lõvi, seega otsustamine peaks olema mu lemmiktegevus :)

"Jälgi oma sisetunnet" on halb nõuanne, sest kui sisetunne lubaks talitada kõigil viisidel, siis: back to point zero.


Aga järgmisel nädalavahetusel saab suusatada ja kelgutada. Ei maksa unustada. Seni saab teha väiksemaid ja suuremaid otsuseid.

Elu

Mul on alati olnud põhimõte, et elu ei maksa liialt pikalt ette planeerida, sest õigel hetkel tulevad õiged pakkumised. Ma endiselt usun seda.

Lisaks sellele teen ma inimkatset enda peal, et kas ma olen supernaine või ei ole.

Üks sõber oli täna nii armas ja kutsus õhtul välja, sest ta arvas, et ma olen vist veidi stressis (lugedes mu orkuti ja msni teemalisi postitusi). Arvas, et ma olen jälle meestes pettunud vms. Aga ma ei ole. Ma ei olegi pettunud, aga ma tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et meie naised oleme vahel nii naiivsed ja naljakad :)

Tehtud.

Muffinid. Tehtud.
Koosoleng. Tehtud.
Valimaskäimine. Tehtud.

Tänase päeva tähelepanekud:

- Laine Jänes olevat käinud ühes loengus, kus ta oleks pidanud lugema loengut, aga tegelikkuses jagas valimisnänni (hügeenilisi huulepulki näiteks).

Tundub, et hügeeniline on kõva sõna sel aastal. Tallinnas vanaema juures oli talle sinise hügeenilise saatnud Erika Salumäe. Jänese hügeeniline oli kollane. Mul oleks ka hügeenilist tarvis. Aga mulle ei pakkunud keegi valimisjaoskonna ees kahte kahekümneviiekat.

- "Eesti poliitika võlu ja valu seisneb selles, et me poliitikat teevad amatöörid." Lisaks sellele tuli kommentaar Janno Reiljani kohta. "Majandusteadlane on meil küll Riigikogus. Janno Reiljan. Aga tundub, et Rahvaliidus kasutab ta ainult 1/3 oma mõtlemisvõimest." Hahhahhaa... "Ei ma ei tee nalja. Ma olen ta loengutes käinud, ta juhtis tähelepanu asjadele, millele keegi teine sellel ajal tähelepanu ei pööranud." Mõttepaus. "Olev Raju kohta see ei käi."
Naer.

Kutse

Homme, 20. veebruaril.
Minu juures.
Pidu.
Põhjust pole.

Kaasa võib võtta korralikult käituvaid sõpru (kooskõlastada enne minuga).
Veel kaasa: joogid enda tarbeks (viin on out) ja midagi soolast. Magusat püüan ise teha.

Info minult (väga üllatav eksole).

Ootan.

Mehed ja naised, vol 3

Nii, kui eelmisel korral kirjutasin sellest, kuivõrd saatanlik tegelane on MSN, siis seekord on teemaks meie kõigi poolt palavalt armastatud ja vihatud sotsiaalse elu keskpunkt Orkut. Rate.ee jääb mu käsitlusest välja, sest:
- ma olen liiga vana, et sellest midagi jagada;
- kunagi ma olin rate's, siis kui seal oli 500 kasutajat, olid ajad;
- kunagi ma leidsin rate'st mehe, nii et see töötab iseenesest... :D

Aga Orkut. Sissejuhatus naiste mõttemaailma.

Teadagi-teadagi. Tutvume uue inimesega või kui kuuleme kellegi nime, kes on tutvunud meie lähedase sõbraga, sisestame siis nime kiirelt Google'sse ja Orkutisse. See, kes kuhu enne, on individuaalne ja lõppkokkuvõttes ei ole vahet. Orkutist on rohkem kasu, kui teame ainult inimese eesnime. Kõigile selge ju! Lisaks näeb Orkutist kenasti ära, milline on inimese huumorisoon, kas ta on fotogeeniline ja kes on ta sõbrad. Ning teatavasti kehtib ju vanasõna, et ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kellega sa ringi hängid :)

No aga inimese kontrollimisel tekib see üks probleem. Mingi aeg on meie lemmik (mõningane iroonia, eks) sotsiaalses keskkonnas olnud võimalus näha, kes sinu profiili vahib. Mulle isiklikult muidugi tundub, et päris õigesti see ei näita, aga see selleks. Seega, otsima asudes uut nime tuleb seda silmas pidada, sest:
- tuleb selgeks teha, kas Sa tahaksid, et ta näeks, et Sa oled ta kontol käinud: see on oluline nii enda lemmikute vaatamisel kui ka oma sõprade lemmikute vaatamisel (sest näeb ju kes on kelle sõber-tuttav-armuke), seejuures tuleb veel arvestada mitut aspekti:
* kui Sa ei taha, et tema näeks, ei näe Sa ise ka;
* eksisteerib alati võimalus, et ta on selle maha võtnud ning Sa ei pea settinguid üles otsima, et neid ümber seada;
* tema võib ka alati sama teha, mida sina (elik settinguid näppida) (NB: Juhtub harva!)
- järgitakse näitajaid: relationship status, age, passions, võib-olla midagi muud veel (nt ideaalse partneri kirjeldust ning leitakse endalt kõik vajaminevad jooned)
* relationship statuse juures: commited tähendabki seda või püütakse inimesi eemal hoida, single tähendabki seda või püütakse ära petta, et ollakse vaba ja vallatu (kuigi ollakse juba 3. aastat pikaajalises suhtes), mitte midagi tähendab seda, et miski asi just susiseb või ei peeta selle avaldamist oluliseks, püütakse säilitada salapära või ollakse parasjagu olekus ma-peaks-seda-orkutivärki-vähendama;
- pildid: kellega ta on, kus ta on, miks ta on, kas tal on selle pildi peal oleva vastassoo esindajaga midagi? (NB: enda pildid on alati vastasoo esindajatega, kellega üldiselt pole midagi, aga lihtsalt on lahedad pildid ja sa ei suuda ette kujutada, et tal võiks samamoodi olla);
- iseloomustused: kui ainult naised, tähendab, et on naiste suur lemmik ning tema eest võistlemisel tuleb paljude sookaaslastega rinda pista (sest loogika kohaselt peaksid pooled neist naistest temasse armunud olema), meeste kommentaarid näitavad üsna selgelt, kes on hea sõber ja kes mitte (head sõbrad kipuvad oma häid sõpru kutsuma troppideks, gay'deks, pervertideks vms);
- fännid:
*liiga palju naisi - halb märk, võistlusmoment jne, samas võib näidata, et ollakse naissoo vastu enneolematult viisakad ja toredad, mis kellelgi (ka hõivatud naistel) on meele rõõmsaks teinud;
*liiga vähe naisi - homoseksuaalne? kinni? nõme? ideaalne?
- sõbrad: näitab, kes on piisavalt usaldusväärne ühine sõber, kellelt rohkem infot hankida või kellega suheldakse, võib tuua kaasa palju meeldivaid ja ebameeldivaid üllatusi;
- communitid: näitab ära huvid, huumorisoone, selle kui palju inimene orkutis viibib.

Kokkuvõte: Orkut on taas koht, kus naised saavad kasutada oma mitmetahulist kujutlusvõimet lugemaks välja võimalikke ja võimatuid lahendusi, täpselt nii nagu neile parasjagu vaja on. Iga natukese aja tagant käib kõigil peast korraks läbi mõte: kustutan ära, aga siis pärast mõne aja möödumist saab selgeks, et ei saa, kuna siis jääksid pooled tuttavad sünnipäeva puhul õnnitlemata.

See oli naiste loogika. Ma ei tea, kuidas see meeste puhul käib, aga ma julgen oletada, et nad enamjaolt ei mõtle, mida nad sinna kirjutavad ja kui palju (relationship statuse juures ehk). Lisaks sellele ei vaeva nad pead sellega, kes kellega käib. Vajadusel kirjutavad sõbrale testimonialeid, kus kutsuvad lapsepõlve liivakastikaaslast perverdiks ja suureks naistelemmikuks.

Midagi jäi puudu?

Update 18.02: Jäi puudu: alahindasin skräppe :) Vabandust.

- skräpid: vaatad, kes kirjutab, siis vaatad selle inimese profiili (sh pilte, et ega TEMA seal juhuslikult ei figureeri) ja talle kirjutatud skräppe, kui TEMA seal ka kirjutab, siis proovid igast lausest midagi välja lugeda (vt eelmist postitust, et midagi pole välja lugeda);
- kui oled eriti julge kirjutad ise talle ja vaatad, kuidas ta vastab (NB: julgust juhtub harva);
- kui kirjutavad paljud naised tähendab, et on mitu asja pooleli;
- saab välja lugeda, kus ta käib ja kellega (a la, näeb siis õhtul! eile oli nii lahe! kas sa sinna tuled?), armukadedus jookseb sajani;
- saab aru, kui tihti ta Orkutis käib (skräppidele vastamise järgi, muidu on ju raske);
- saab jälle aru, kes on ta sõbrad või kui mitte sõbrad, siis need, kellega ta aeg-ajalt hängib;
- saab aru kellega ta viimasel üritusel kohtus (sest mingi naine on jätnud skräpi: eilset võiks kunagi korrata)
P.S. Ise oma meestuttavatele skräppe kirjutades me selle peale ei mõtle, et keegi võiks neist midagi enamat välja lugeda. Palju õnne meile.

Mehed ja naised, vol 2

Nüüd ma kirjutan nagu Evelyn Sepp ja teatan: tänane teema on meeste ja naiste erinevused. Ta kuidagi alustab nii oma blogi. Ma ei tea, kas iga kord, olen ühte algust lugenud. Rohkem eriti ei viitsinud.

Mõned asjad võivad tunduda stereotüüpidena, kuid räägin ainult elust enesest, eks?

Naised ja mehed ei saa mõnikord üksteisest aru. See on fakt. Ja MSN on saatanast. See on ka fakt. Kuidas need kaks fakti omavahel seoses on?

Kui mehed ütlevad ühte asja, siis nad tavaliselt, kui mitte alati, ka mõtlevad seda. Elik: kehtib reegel: mida mõtlen, seda ütlen. Naised aga oma lootuses päästa maailm, mõni suhe, petta end, et mõnest tüübist saab veel asja, mõtlevad ühe asjaga alati vähemalt kuute erinevat asja. Kusjuures, need mõtted võivad olla täiesti vastandlikud.

Sellest kerkib kaks probleemi:

- mees ütleb midagi, naine hakkab mõtlema, et MIDA ta sellega täpselt mõttes? Kas ta mõtles seda? ("Ah ei usu") Seda? ("Miks ta nii mõtles?") Seda? ("Ma peaks talle väikese õppetunni andma") Või seda? ("idioot!") Või seda? ("Ma vihkan teda!"). Lahendus: mehed öelge KÕIKE otse, muidu me ei saa aru ja naised: mõtlemine on liiast.

- naine ütleb midagi mitmetähenduslikku, mees ei saa midagi aru, sest tema mõtleb, et see tähendas seda, mida naine ütles. Tegelikult mõtles naine sellega veel: "Kas ta ikka hoolib minust piisavalt, et vastata nii?", "Miks ta midagi ei ütle?", "Miks ta seda ütleb?" jne. Lahendus: loe eelmist punkti + naised: öelge, mida mõtlete, isegi teised naised ei saa sellest mitmetahulisusest aru.

Kuidas sellega seondub MSN? MSN on väga vahva eksole. Saab sõpradega rääkida, keda muidu võib-olla ei näeks (sest nad elavad teises riigis, linnas või kõrvalkorteris, aga kõigil on ju kiire), kuuleb inimestest, kellest pole ammu kuulnud, saab end türklastega lõbustada jne.

Aga suhete seisukohalt on MSN täiesti liiast, lisaks sellele, et üks lause tähendab ühe jaoks ühte asja ja teise jaoks vähemalt kuut, tekivad küsimused:
- kes lisab kelle esimesena MSNi?
- mida ta täpselt selle oma nimega öelda tahab? Kas ta mõtleb mind?
- mida ta täpselt selle lausega seal oma nime all öelda tahab? Kas ta mõtleb mind?
- miks ta online's pole? Kas ta on mind blokkinud? No ma blokin ka!
- miks ta mulle piisavalt kiiresti ei vasta? Mida ta siis teeb selle asemel, et minuga rääkida? Kellega ta veel räägib? Kas tal on selle kellegagi midagi?

MISMÕTTES?

Ma ei väida, et meie naised, teeme seda kogu aeg. Aga aeg-ajalt ikka. Tundub, et me aju töötab veidi teisiti, eriti siis kui mõni inimene on endast üldiselt hea mulje jätnud ning me mingil põhjusel mõtleme nende peale. Ja ma ei väida, et ma ise pole seda üldse teinud. Umbes ainult miljon korda. Aga ma vahel suudan end kontrollida ja endale meelde tuletada, et see kõik on jabur.

Ma lisaksin veel, et enamik naisi teavad seda kõike. Aga mehed arvavad, et me olemegi nii rumalad ja ei saa aru, et nad tõesti mõtlevad sama, mida ütlevad. Saame ju küll, aga me tahame ennast petta :)

Selles suhtes oli vanasti hea: tuli mees viinaga ja võttis naise ära.

Lisa: Natuke ikka pani mõtlema? ;)

Tänasest

Olgem siis traditsioonilised.

Sel aastal ostsin ühe südame, mille viisin inimesele, kellele ma ei jõudnud kõike öelda, mida oleks tahtnud. Muidu ignoreerin. Ja mulle tundub, et poed ka. Või ma ei käi piisavalt poes?

Leidsin põnevaid mõtteid sõprusest:

6. klassi õpik:
Sõprus on vaba meeldivussuhe ning seda ei tohiks ajada segamini kohustusega.

Eesti vanasõnad:
Pruut om kerge löüda, aga raske pita, sõber om raske löüda, aga kerge pita. (Sobib nii valentini-kui ka sõbrapäevaks)

Mingi foorum:
Sõprus pole muud kui igav mitteseksuaalne egosplit.

Wikiquote:
Robert Brault: I value the friend who for me finds time on his calendar, but I cherish the friend who for me does not consult his calendar.

D.T. Gentry: True friendship comes when the silence between two people is comfortable.

Octavia Butler: Sometimes being a friend means mastering the art of timing. There is a time for silence. A time to let go and allow people to hurl themselves into their own destiny. And a time to prepare to pick up the pieces when it's all over.

Wikipedia:
Friendship is is a term used to denote co-operative and supportive behaviour between two or more people. It can be taken to mean a supportive relationship which involves mutual knowledge, esteem, and affection.

Friends will welcome each other's company and exhibit loyalty towards each other, often to the point of altruism.

12-astmeline programm, kuidas olla sõber vms:
See on midagi sellist nagu Cosmo 10 vihjet, et su mees tahab sind maha jätta, põhjus nr 2: sa leiad ta seksimast teise naisega teie voodis. Vot see on midagi sarnast.

5. Friends Attend to Friends:
Friends focus during conversations. Friends pay attention in conversations. It means that your ears, your eyes, your body and your feelings are all focused on that person at the time.

Mulle isiklikult tundub kuuenda klassi õpik ratsionaalne olevat.

Kaarti ma ilmselt ei saada.

Nad on ikka nii haiged :D

Manifest, 2. stseen

Ligi 2 nädalat tagasi käisin imetlemas Marlon Brandot.

Täna on Stanley Kubrick geenius, mitte, et see mingi uudis oleks. "Doctor Strangelove or How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb" on väärt seda kiitust, mida talle üle neljakümne aasta jagatud on. Satiir kuubis.
Ja Peter Sellers. Tema on andekas. Väga.

Kade.

Tänase päeva tarkustera: kultuurile kulutatud raha pole kunagi raiskamine.

Veel ravikindlustuse saagast

Ilmselt on enamik inimesi lugenud lugusid sellest, kuidas suvalised inimesed saavad tellida suvaliste inimeste ravikindlustuskaarti.

Tiit Lepik tellis presidendi oma ja edastab rohkem detaile oma blogis.

!!!

No nii hull. Saad sa aru? Enjoy! Entertainment! :P

Lugege ise :)

On ju eks ju on parem kui on ju, eks ju?

Veider päev

Hommikul põgenesin oma Rõuge kodust taaskordse etteteatatud elektrikatkestuse eest (viimane oli eelmisel kolmapäeval). Ma muidugi ei usu, et katkestus toimus, sest väljas oli -26C, aga kes teab. Ei tahtnud proovida ka päeva elektrita.

Tartus ootas mind soojem ilm ning ajalehti üleajav postkast. Muffinite küpsetamine Kaiega läks üsna edukalt. Ja sünnipäevakülaliste sõnul maitsesid täiesti vastuvõetavalt.

Lisaks kirjutasin avalduse meeskorporatsiooni astumiseks. Hetke ajel. Järgmisel nädalal arutatakse. Võtsin asja südame ja huumoriga. Olgu korpi eestseisusel lõbus.

Ja taas kord veendusin, et hilisöised-varahommikused vestlused lisavad argipäeva särtsu. Olgugi, et äkki saabuv hommik tõotab tööpäeva algust.

Magan siis kui olen vana ja seniilne.

Uus mina?

Eile öeldi mulle, et olen muutunud külmaks ja ükskõikseks. See ei olnud esimene kord. Seda öeldi toonil, et ma peaks selle üle kurvastama, kuid ma ise arvan, et see on tore.

Väljas on miinus 24. Päike paistab. See on salakaval ja ahvatlev, aga ma olen targem. Kükitan kamina ees edasi ja vaatan välja.

Te tahaks ka mu aknast välja vaadata. Vaade on imeline.

P.S. Kass vaatab telekast mingit sitikaga multikat ja arvab, et ta saab selle sitika kätte.

Mõned hetked tänasest päevast...

Portree.


Kasulik hekk lihavõtete ajal.


Talvepäike.


Sammud tulevikku.

4 kuu plaan

Täpselt 4 kuu pärast, 5. juunil on tehtud järgnevad asjad:

-35 ainepunkti (või 31);
- seminaritöö;
- bakatöö;
- Konstanzi vallutamine ja Šveitsi taasvallutamine;
- Gruusia esmakordne vallutamine (mäed ja Must meri, here I come);
- prooviaeg;
- hunnik kirjatöid, piltidega ja ilma;
- mõned peod;
- 3 uue teatrietenduse vaatamine;
- loetud need raamatud, mis hetkel pooleli: "Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu", "Lõbus matus" ja "Lagunemise lühikursus".

Lisatud päev hiljem:
- koolitused (K tuletas ühe kohustuse meelde);
- üks programm;
- esimese raamatu jätan vist lugemata, liiga jura

Tegevust peaks piisama. Aega jääb ülegi :D Vahepeal kirjutan blogi ka.

Filmisoovitus

Tänu A-le õnnestus neljapäeval käia vaatamas "Manifesti" avafilmi "The Wild One".



Aasta oli siis 1953 ning Marlon Brando oli kuumem nimi kui Brad Pitt ja Johnny Depp kokku. Ma oletan. Igal juhul sai sellest filmist alguse see, et kõik coolid noored tahtsid kanda nahktagi ning kui neilt küsiti:
"What are you rebelling against?",
vastati: "What have you got?"

Film ise oli praeguses ajahetkes hiiglama naljakas, toona ilmselt väga elevusttekitav. Ma kujutan ette, kuidas eeslinnades käis elav arutelu selle üle, kas noorsool ikkagi on kombekas sellist filmi vaadata. Loomulikult on filmitööstus teinud 50 aasta jooksul tohutu arengu, aga see film oli stiilipuhas. Need liikuvad lähivaated, jooksustseenid ning lõpukaadrid... ;)

"Manifest", kes ei tea, on Ameerika kultusfilmide festival. Eelnevatel aastatel minust mööda läinud, sest olen paikne tartlane, aga sel aastal tuleb festival päälinnast välja. Hea on. Nädala pärast juba Tartus, hetkel Tallinnas. Täpsemat infot saab kodulehelt. See on mõnus võimalus näha mustvalgeid filme suurel ekraanil. Tallinnas või Tartus. Telekast ikka ei ole SEE.

Veider päev

Puhkus mõjub minu hingele ikka täiesti uskumatult. Täna tekkis mul kell 12 päeval vastupandamatu soov puid tassida. Alguse sai see sellest, et mõtlesin, et väljas niisama jalutada ei viitsi. Lumes sumpamine on lõbus, aga võiks midagi muud ka teha. Ja siis ma mõtlesingi, et ma ei ole vist mitu aastat juba puid tassinud. Mul pole õrna aimugi, kuidas mul on õnnestunud sellest viilida, arvestades, et vennaraas teeb seda üsna tihti, aga siiski.

Nii ma siis tassisingi sületäite viisi puid ning kõige tipuks rookisin lume ära. Peaksin vist vähem puhkama.

"Ukraina keelne traktorite lühiajaloo" esimene peatükk ei ole üldsegi mitte nii põnev. Pean nüüd mõtlema, kas ma teist peatükki viitsin lugeda või ... Üleüldse oleks mul tarvis raamatusoovitusi.

elu.

«Inimene, kes kaalub 70 kilo, sisaldab kõige muu kõrval:
- 45 liitrit vett
- piisavalt kaltsiumi, et üks kanala ära lubjata
- fosforit 2200 tuletiku jaoks
- rasva umbes 70 seebi jaoks
- rauda ühe kahetollise naela jaoks
- sütt 9000 pliiatsi jaoks
- lusikatäie magneesiumi

Ma kaalun rohkem kui 70 kilo.

Ja ma nägin üht TV-sarja nimega «Kosmos». Carl Sagan jalutas kulisside vahel, mis pidid maailmaruumi meenutama, ja vuristas ette suuri arve. Ühes jaos istus ta tünni ees, mis oli täidetud nende arvudega, millest inimene koosneb. Ta liigutas pulgaga tünni sisu ja arutles, kas tal õnnestub luua elu.

Ei õnnestunud.»

Ma jõudsin alles praegu Erlend Loe'i «naiiv.super.» lugemiseni ning hea on. Lihtne. Räägib asjadest keerutamata, aga tabavalt. Vahel tundub, et autor on minu peas ja loeb minu mõtteid.

Vanakooli tarkused

Võtsin kasutusele vana hea, et unustada, tuleb end töösse matta.

Eks näis, kuidas nende blogipostitustega saab. Hetkel matan töösse ja loen ajaviiteromaane.

Lisaks sellele on viimane nädal näidanud vanasõna: "Sõpra tuntakse hädas." paikapidavust ning seda, et kui kõik on hästi, siis võib alati hullemaks minna ja kui kõik on hullusti, siis midagi läheb ikka hästi. Seega elu käib täpselt neid radu, mida ta käima peab. Karm. Ma ei tea, kas õiglane.

Semiootika

Semiootikute naljad. Üks lihtsamaid näiteid:

Foucault'le meeldisid väga vähemused. Ykskord otsustas ta, et võiks

siis juba narkootikumid kah ära proovida. Astub siis yhte poodi ja

kysib narkootikume, vastatakse: "Ei ole." Astub teise -- sama

lugu. Astub kolmandasse -- ikka saab eitava vastuse.

Neljandas võttis politsei ta kinni. Ei osanud nad Foucault'ga aga

midagi peale hakata. Võtsid siis ja saatsid ta ära Californiasse.

"Selge," mõtles Foucault. "Selline siis ongi see narkotripp." Ei

puutund ta narkootikume peale seda enam näpuotsagagi!

Üks tore veel:

Ykskord tahtis Randviir teada saada, mida Salupere tema kohta

loengutes räägib. Ta riietus tudengiks ning läks Salupere

loengusse. Istus siis seal, ennas kogu aeg tagasi hoides, et mitte

karjuma hakata et kõik vale on, mida Salupere räägib (see oleks ju

paugupealt reetnud, kellega tegu on).

Kuid tollel päeval oli hoopis kontrolltöö ning Salupere ei rääkinudki

midagi. Anti oli nii pettunud, et unustas kogunisti kontrolltöö peale

vale nime märkida.

Salupere naeris Anti vastuste peale kohe tykk aega.

Mulle meenusid Salupere loengud. Kas ta nimi oli Silvi või Siiri? Esimene vist ikka. Oh jah... Oi aegu ammuseid.

Mõte:

Huvitav, kas Juri Lotman, olgu taevas talle armuline, ajas ka habeme ära?

Mõte 2:

Kui te ei ole oma kallitele inimestele veel öelnud, kui väga te neist hoolite, siis tehke seda KOHE. Nii on parem.

Tahan uskuda, et mina läheks

Käisin filmi vaatamas. Ameeriklaste tehtud dokumentaalfilmi Eesti ajaloost. "Laulev revolutsioon".

Võiks ju öelda, et ajalookäsitlus oli võib-olla veidi taas kord kallutatud, eestlaste poole, ent tegelikult ei pidanudki see olema film ajaloolistest faktidest. Nagu ütleb filmi treiler ning sissejuhatus:

See on film sellest, kuidas kultuur päästis ühe rahva.

Filmi autorid, James ja Maureen Castle Tusty, on ise öelnud:
See on terve rahvuse lugu, tavaliste inimeste lugu, kes ei kaotanud lootust kõigi okupatsiooniaastate kestel - ja kelle sügaval hoitud rahvustunne aitas impeeriumi lammutada.

See film oli patriootlik, ilus, hingemattev, armas... Loomulikult andsid oma osa sellesse taustaks kõlanud laulupeo laulud: "Mu isamaa on minu arm" ja "Ilus maa" (mis on üks minu isiklikke lemmikuid), juba varemgi nähtud filmikaadrid (alguses mitte nii ilusast küüditamisest, hiljem öölaulupidudest, Balti ketist, noortest Lauristinist triibulises särgis, Heinz Valgust karjumas: "Ükskord võidame me niikuinii!" jne). Kananahk tuli ihule esimese 5 sekundi jooksul ning värelev hingamine oli veel filmi kestelgi. Silmad olid kohati märjad. Ma olengi üliemotsionaalne..., aga siiski...

Ma ei tea, kuivõrd tore või hea oli see film tehniliselt, kuid ma saan aru, miks ta PÖFFil aplausiga vastu võeti. Ma tahtsin ka plaksutada. See film oli puhtalt emotsioonidele üles ehitatud ja sellega sai ta ka suurepäraselt hakkama. Ausalt, ma olen üllatunud. Ma ei tea, kas eestlased oleksid suutnud sellist filmi teha... Filmi, mida võiks vaadata, lihtsalt selleks, et endale veidi meelde tuletada kui hästi meil tegelikult läinud on.

Mulle meenus meie Poola tripi "Eestlane olen ja eestlaseks jään", ringis seisvate eestlaste (ja ühe lätlase) näod ja jällegi ma veendusin selles, et ma vist ikka olen veidi patrioot. Nemad ka.

Ma imestasin selle üle, et eestlased saidki selle kõigega vägivallata hakkama. Eriti tekkis see tunne vaadates kaadreid Toompea vallutamisest. Savisaare: "Ma kordan, Toompead rünnatakse!" ning see, kuidas eestlased võisid inerrindlastele, kes Toompea õues lõksus olid öelda: "Got ya!" ja hoolimata provotsioonidest ,mitte kasutada vägivalda. Et tuhandete inimeste seas ei olnud ühtegi idiooti, kes oleks kellelegi paugu ära andnud. Oleks olnud vaja ainult ühte lolli, kes kõik ära rikuks, kuid seda lolli ei olnud. Õnneks. Kas täna see läheks nii?

Ma mõtlesin, et hoolimata takistustest, me peame hakkama saama. Tsiteerides "Tulnukat": "Elu on seiklus, raisk!". Augustis ma tundsin ka sellist patriotismi puhangut nagu praegu. Mul kummitab "Ilus maa". Mõnikord on mul ikkagi hirm meie tuleviku pärast, eriti viimase aja pronksist sündmusi jälgides...

Ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele, kes Eestis elavad...

Kes läheks täna teletorni kaitsma?

Otsin tööd

Otsin paindliku tööajaga või osalise tööajaga tööd.

Tingimus: võiks olla vahva
Tingimus 2: mina võiks olla suuteline seda tegema.

Kõik pakkumised v.a:
striptiisitar
postitantsija
prostituut
eskortteenuse pakkuja

on teretulnud.

Plaan?

R@igo TRT says:
ja mis sa t2na teed 6htul?

trinz says:
mis siis?
trinz says:
õhtul ka õpin, selles suhtes, et mul on pühapäeval eksam

R@igo TRT says:
me rentisime trt maja ja hakkame sel t2na viinatralli tegema 1 karjaga

trinz says:
kutsud mind viinarallile?

R@igo TRT says:
ja m6tlesime et meie osakond sooviks beibesid juurde ja sa oleksid ideaalne kandidaat mehi lauaalla jooma

R@igo TRT says:
aga mis sa asjast arvad meie kui taimetoitlased joome ainult kurki ja sööme peale viina
R@igo TRT says:
ja teema taimetoidust sauna ka

trinz says:
ma ei ole enam taimetoitlane :D

R@igo TRT says:
aga arva asjast kui eurooplne midagi

trinz says:
peab mõtlema ja mitu sõbrannat ma võin kaasa võtta?

Õpime soome keelt

Online-sõnaraamat Olli aitas täiendada soomekeelset sõnavara:

lumelaud - lumilauta
lauatama - lumilautailla
mina lauatan - minä lumilautailen
(slängis: mä snoukkaan, dude)

lähme lauatama - mennään lumilautailemaan/snoukkaamaan/
lautailemaan

ma tahan lauatada - seda ei kasutata eriti:
mä haluan snoukata/mä haluan lumilautailla
selle asemel pigem:
tahan lauatama minna - mä haluan mennä snoukkaamaan

Arutasime Kadriga, et "lauatama" on ikka nõme sõna. Võiks kasutada näiteks "snõukama" ;) Uudissõna. Lumelaud võiks sellisel juhul olla "snõuk". Läheks läbi?

Magamine on noore elu raiskamine

Elu on elamiseks, eksole? See on ainus argument, millega end pärast 1 h ja 15 min und lohutada.

Tegelikult ma olen taas üle pika aja veendunud, et ei tasu aega raisata, muidu lendab meteoriit pähe või tuleb orkaan.

Seega tuleb süüa ainult neid asju, mis on head. Teha ainult neid asju, mis teevad rõõmu. Suhelda nende inimestega, kes loovad mõnusa meeleolu ja kui see ei ole võimalik, siis ignoreerida lolle ning mitte lasta neil oma tuju rikkuda. Pidutseda kui on soovi ja magada kui enam ei jõua ringi jaurata. Aga selle kõige juures siiski säilitada mõningane kohusetundlikus ning teistega arvestamine.

Ela täiega ja lase teistel ka elada. Tänase päeva märklause.

Sport teeb kauniks

Nõustusin just kell pool 7 minema virgutavale hommikukiirkõnnile. Pool 7 hommikul, päeval, mil ma võiks kella 13ni magada.

Märkmikusse võib kirja panna ka 19. augusti, kohaks Võrumaa.

Jaanuaris sess, veebruaris pidu

Nii...

Märkmikud lahti:

Vastlapidu minu juures Tartus: 20. veebruaril

Lahedate Inimeste Chill minu juures Rõuges: 2.-4. märts (ilmselt), koos suuskade, kelkude ja lumelaudadega (sobivate lumeolude korral), muudel juhtudel korv-,võrk- ja jalgpalliga (pluss lauatennis muidugi).

Muud üritused jooksvalt.

Lisamärkus

Tuli välja, et paljuhõisatud kõikidest Poola videodest ja piltidest, on minu plaadi peale jõudnud see väike fragment asju, mis peaaegu kannatavad avalikkust. DVD-kirjutaja oli valikuline? Khm.

Tore. Jään ootama.

Igas halvas on killuke head

Arvestades seda, et viimane nädal on olnud suurepärane. Ma olen saanud palju õppida ning palju koduseid töid teha. Arvuti taga viibimine on lausa lust ja lillepidu, siis oli täiesti loogiline, et reedene päev ei möödu nii nagu peaks.

1/3 päevast veetsin veendes optikasalongi, et nad mu prillid kiiresti valmis teeks, nüüd mulle tundub, et need ka ei aita.

Üks mingi üritus ja üks väga lahe koosolek viisid tuju lakke. Nii, et kui ma A-ga kokku sain, oli juba peaaegu täiesti kindel, et Tartusse ma ei jõua (lihtsalt sellepärast, et kell oli nii palju). Seda, et T mulle nii kaua plaati kirjutab, ei olnud ka stsenaariumis ette nähtud (aga nüüdseks on minu käes kõik Poola videod, millest kannatab avalikkusele näidata vist ühte - trenni oma, ning pildid, millest kannatab näidata neid, mida ma juba näitasin :P). Mõte varastada Hertzi kontorist kollane tool tundus hea, kuna see oleks H-le hästi sobinud, aga mõtted jäävad mõnikord teostamata. Teinekord. Õhtu edenedes selgus, et H-l oli niigi neid toole 2.

Igal juhul viis T meid mingi hetk välisminni juurde autoni. Ja sellest hetkest nägi stsenaarium ette seda, et võtame A-ga auto, sõidame Lasnaka Selverisse, ostame veini ning läheme seda kahekesi korterisse jooma, et siis mind umbes kella 8sele bussile viia. AGA.

- umbes tunni aja pärast olime me shoppanud Lasnaka Selveris ning jõudnud otsaga Mustakale;
- TTÜ ühikaid otsides ära eksinud, kuid lõpuks siiski õige koha leidnud;
- otsus: Triin on autojuht (st veini lahendamise eest pidi hoolitsema A);
- veini avas Lauri, kellest me ei tea rohkem kui, et ta elab toas nr 209b, lahkusime pärast seda kui ta oli punni sisse lükanud ja ennast veiniseks teinud;
- ülejäänud õhtu kulges segades mõne inimese matemaatika eksamiks õppimist ning kuulates lugusid sellest, kuidas varastada põrandapesumoppi;
- kell pool 2 helistas H, kes ütles, et me võiks tema juurde minna. Enne seda aga tuli jätta hüvasti toredate võõrustajatega (tänutäheks pesin ära nõud ja pliidi) ning leida transport autoni (mis oli 100m kaugusel). Ühika ees oli auto, mille katusele oli kirjutatud: Lemps. Mõeldud-tehtud. Lemps istus parasjagu oma autos, kui sinna sadas sisse nahhaal NO 1 - A: "Kuule, kas sa viitsid meid me autoni ära sõidutada?" Noh, Lemps hea mees oli nõus ning varsti istus autos ka nahhaal NO 2- mina. Autoga autoni jõudmine käis ringiga, sest selline juba kord on Tallinna liikluskorraldus. Ütlesime Lempsile aitäh ning leidsime, et see, et nende boks ei olnud varem me veini avanud, on nüüd heastatud. Lemps küsis, et kas ma olen ikka kindel, et ma olen kaine.
- Väike-Ameerika tänava leidmisega läks kauem kui ühika leidmisega. Kuid lõpuks olime kohal. Roosa Playstation ning rohkelt alkoholi tarbinud inimesed. Lahkusime kell 4 või pärast seda. Vist. Ma kahtlustan, et ma vahepeal magasin.
- sõitsin täitsa ise Kalamajja ja hiljem Lasnakale. Esimest korda.
- täna hommikul kell 10 pidi algama eksam. Algas kell 11.

Mõttetera: Ega see, et ei näe, ei tähenda, et ei võiks elada.
Mõttetera 2: Teiste üliõpilaste segamine sessi ajal on sinu püha kohus.
Mõttetera 3: Kõigepealt elu, siis kõik muu.

Mõttetera 4: Meteoriit.

Mõned pildid Poola argipäevast

Kui püsida tsiviliseeritud, oleks nagu Lääne-Euroopas:



Siis kui kalduda turismikaardilt kõrvale läheb lahedamaks...




Lisaks muidugi Poola talv (umbes sama talv nagu võilill 1. jõulupühal)

Meeldejäävaid hetki Poola tripist

Tähelepanekud:

- tegemist pidi olema chilliga, kuid kohale jõudes selgus, et puhkamiseks aega ei jää: äratus, trenn, söök, trenn, söök, trenn, alkoholisõprade kogunemine, magamine, äratus (osadel asendus koht "trenn": "teatri" või "muusikaga", ühel "igavlemisega";
- Eesti tiimis oli kõige vähem teatri-ja tantsuässasid, kuid saime sellegipoolest suurepäraselt hakkama;
- Poola haigla esmaabikabinet on koht, kuhu parem ärge minge: meie tulemuseks minu põrutatud parem pöial ning väga väljaväänatud parem jalg reisikaaslasel (tänu sellele saime kõik proovida, kuidas ikka karkudega käia on) ning arst, kes väitele "I don't think you like us too much.", vastas "No." Lisades hiljem: "I'm tired." Well, kell oli 1 am;
- Poola grillbaarid on soodsa hinnaga, aga täis mõningaid troppe, kes a) ei oska süüa või b) tahavad sulle tappa anda, sest "sa räägid mingit imelikku skandinaavia keelt ja sul on kenad tüdrukud", lisaks sellele võib hamburgeri leidmine olla mitu õhtut kestev protsess;
- ka seal on 24 h alkopood;
- lisaks sellele on seal kurjade teenindajatega ööpostkontor (avatud 21.00-05.30)
- võileibu söövad nad samapalju nagu iirlased, ainult et iirlaste võileivad on maitsvamad;
- valetamises sain meistriks alles tagasilennul Berliinist Tallinna;
- Poolas võib trahvi saada kõige eest: siis kui jood taksos, siis kui taksos on üle 4 reisija, siis kui ületad teed kui tuli on punane (ja no shit, tüübid saavadki kell pool 4 hommikul tühjal tänaval selle eest trahvi), muidugi avalikult joomise eest ka. Meil ei õnnestunud saada ühtegi trahvi, kuid rikkusime kõiki reegleid v.a. taksos üle 4 reisija (sest taksojuhid lihtsalt ei võtnud peale). Mulle tundub, et selle eest kui ajad jalakäija sebral alla, trahvi ei saa;
- rääkivatest valgusfooridest on vähe kasu kui tahad tellida burgerit või leida lähimat 24 h alkopoodi;
- shoppamiseks tasub raha kaasa võtta;
- tehtud piltidest kannatab avalikkusele näidata 25%;
- tehtud videosidei avalikkusele näidata ei kannata;
- Eesti grupi saagiks oli: 2 teleintervjuud ja 1 raadiointervjuu;
- uue aasta vastuvõtmises tegid ära eestlased ja lätlane;
- loodan kandideerida Oscarile oma suurepärase köhimisperformance'i eest, millega põgenesime saksa-poola kehvast kooliteatrist;
- vanal aastal olid täpseimad eestlased ning viimased sakslased, uuel aastal olid täpseimad sakslased ja eestlased platseerusid mitmetel kohtadel, tavaliselt ka esirinnas;
- ühel eestlasel (nimesid ei hakka nimetama :P) õnnestus ujulasse unustada (vabandust, teine eestlane jättis) kolm paari pükse (pluss Maltalt varastatud käterätik) ning ikkagi pükstega ära tulla;
- Poola supp: keeda makaronid, pane kaussi, keeda puljong, vala makaronidele peale;
- Eestil on uus esiräppar;
- kui turismikaardilt kõrvale kalduda, näeb real-time Poolat (mis on lahedam);
- 12 päeva järjest pidutseda on organismile kurnav;
- jpm.

Parimad killud (puudulik osa, Kaie kirjutas tähtsamad üles ma loodan):

- Sa lõhkusid me lennuki ära? Millega me nüüd koju lähme?
- Ma just parkisin lennuki nii ilusasti seina äärde ära ja nüüd ta tegi nii!!!
- Enam seksikamaks minna ei saa.
- JPG-d ei ole kaamera märgid.
- Täitsa lõpp. Moodne elu on ikka nii raske.

Uus.

Elus.

Enam ei jõua juua.

Enam ei jõua võileibu süüa.

Magan.