Ajupuhkus

Ajupuhkus on kestnud kaua ja algas täielikult kunagi siis, kui tuli uudis, et ma ei pea järgmisel aastal rahvamajandusega tegelema, aamen!

Käisin nädal aega ühes kreisis kohas, seal polnud peaaegu tsivilisatsiooni ja eestlasi oli sama palju kui venelasi. Kõiki oli vähe. Kõike oli vähe. Sain teada, et söök on ikka üks hea leiutis.



Ja üks praktiline küsimus: mida teha armunud 15-aastase saksa poisiga? Nagu, bitte, ich bin nicht interessiert! See oleks väheke karm?

Uus vanasõna...

... parem jobu ukse taga, kui pede Egiptuses!

(Tartu 2005)

Tänud, E4.

Pärl!

Hea küll, siiani on delfi.ee olnud mage... Aga nüüd, andkem tõele au... Lugu sellest, kuidas 52-aastane saksa mees Helmut on juba teismelisest alates unistanud Läänemere ääres lumemehe panekust, väärib ju äramainimist.

Aga kui see lugu välja arvata, on täna olnud mõttetu päev.

Saadaval mehed!

Mul tekkis enneolematu võimalus võtta endale 56-aastane saksa mees, kes naudib Hispaanias elu. Minu võimalus saada endale rikas ja vana mees. Millest ma kõik need 19 aastat unistanud olen? Ei, mitte sellest.

Tegelikult ma tahtsin öelda seda, et on olemas veel pornom koht kui rate.ee või orkut.com... Ja noh, nii andekas kui see ka pole, see koht on: www.date.com! Seal elab "nohiku" prototüüp, ausalt. Tegelikult ei ole viisakas end lõbustada teiste väljanägemise arvelt, juhtub.

Kaunis... Tegelikult üks koht oli veel... seal otsiti naisi mingitele saksa sugu meestele, aga vot ei tule meelde.

Kui eraelu ei ole, siis saab selliste asjade üle ikka kõvasti naerda.
Kui eraelu on, saab isegi rohkem, ma kahtlustan. Pole tõendeid.

Kui palju uut ja huvitavat...

Mul on natukene isegi häbi tunnistada, aga JAH, mulle hakaks delfi.ee meeldima... SLõhtulehe uudised on väljas enne 17t jne...

Tänase päeva põhisündmused:

Genka trampis Nexuse plaadi puruks ja andis Rossile pahh-pahh-pahh näkku. Nii võib mulle Toe Tag meeldima hakata. Legendaarne.

Keegi teadlane (mitte delfi-teadlane) on töötanud välja kalendri, kus igal aastal nädalapäevad ja kuupäevad läheksid kokku. Kogu asja juures on üks probleem, need, kes on 31. kuupäevadel sündinud, võivad oma sünnipäevad kaotada. Nojah, ma olen 30. sündinud. Minugi poolest, gregooriuse kalender ongi siin juba liiga kaua ruulinud.

Ma tean inimest, kelle vanema lapse nimi on Daavy ja noorema Bibily Cassidy (või oli seal rohkem y-keid). Sven Kivisildniku arvates võiks see mu tuttav ka oma kolmandale lapsele samasuguse nime panna. Sest: “Nüüd, kus nimevabadus võimaldas lolle kiirmenetluse korras identifitseerida, hakkame üleöö iseennast ja teisi petma. Milleks?” No muidugi!

Eksam oli nõme, ma niisama mainin.

Ha!

Targad delfi-teadlased tegid jälle uuringu ja said teada, et targad naised ei saa tanu alla. Mida ma olen kogu aeg rääkinud?!

Loomulikult on see ideaalne põhjus visata nurka sotsioloogia konspekt ning vaadata terve õhtu Pro 7-t või RTL II-te, vahet pole. (Kusjuures terve päev on mul kulunud HEA põhjuse leidmiseks.) Tegelt peaks vist vene kanaleid vaatama, neist ei saa kohe mitte midagi aru, kuigi kolme tunni möödudes hakkab tunduma vastupidine... Naiivne, muidugi.

Esimest korda...

1. jaanuaril kell 04.13 pesin 2005. aastal esimest korda hambaid. Ma vist ei pea märkima, et kell 12.34 samal kuupäeval ma tõusin sel aastal esimest korda ning tund aega hiljem sõin selle aasta esimest hommikusööki. Võite ära arvata, kas sellele järgnes esimene-kella-kuuene õhtusöök?

Ja kronoloogiline järjekord on sassis! Kell 00.00:05 ütlesin esimest korda "Head uut aastat!" ja kell 00:13 põgenesin esimest korda raketi eest.

Ja kui ma täna hommikul sain teada, et raadios on eetris selle aasta ESIMENE hommikusaade vms, siis tuli mul kerge oksemaik.

Tundub tore aasta tulevat... Horoskoobid soovitavad soojalt suhetest kõrvale hoida, sest ma pidavat end siduma kellegi täiesti ebasobivaga. Huvitav, kas selleks saab Robbie Williams või prints William? Lisaks sellele on mul suurem võimalus kalduda depressiivsusele, meenutamisele, kurbusele jms. Aga kõige selle juures suudan ma säilitada positiivse mõtlemise. Lausa nõnda, et ka kõik teiste tähemärkide esindajad peaksid minust eeskuju võtma! Halleluuja!

Ning esimest korda kogu oma elu jooksul ei tee ma uueks aastaks lubadusi.

You have every right to shoot me.

Carpe diem!

Marmelaadikomm

Vennake kinkis jõuludeks mulle suure kotitäie komme... võib-olla peaks ma neid vähem sööma. Ma saan aru, et abiellud ühe mehega eks... ühe öö jooksul. Umbes nagu Britney Spears. Nightmares. Ma ei julge magama minna. Marmelaadikommid on süüdi ma arvan. Punkt.

Süldilaud...

See on kestnud juba nädalaid, kuid täna öösel oli tipp: abiellusin öö jooksul 4 mehega.
Robbie Williamsi, prints Williami, Koit Toome ja mingi tundmatu tüübiga.

Ok, seda tundmatut tüüpi olen enne ka oma unenägudes näinud. Aga kas ma pean tõepoolest enne kõigi nende teistega abielluma? Raskeks läheb.

Roppe sõnu, tooge mulle roppe sõnu!

Persse!

Liiga loogiline...

Tavatelefonid on lahedad. Esiteks saab helistada südamerahuga välismaale ja tekitada in an average American family some segadust. Nimelt helistasin oma sõbrannale:

"Hello, could I speak to Jackie?"
"Yeah, what?"
"Could I speak to Jackie, please?"
"Here lives nobody named Jackie. My husband's name is Jack."
"Ouh, sorry then, wrong number. Merry Christmas!"
"To you too." (keep smilingut oli telefonis ka kuulda)

Huvitav... kas peretüliks on põhjust? Ma ei julenud uuesti helistada, et äkki mul ongi kirjas vale number. Proovin paari päeva pärast uuesti.

-------------------------------------------

Aga täna öösel, kell 1, rääkisime Kaiega tund aega tavatelefoniga. Nagu 13aastased. Vanasti sai ikka igast sõbrannadega nii tehtud. Aga noh meil ei olnud mingi tavaline kõne. Umbes kell 1:59 hakkasime välja mõtlema loogikaid erinevatele numbrikombinatsioonidele. Et kuidas on parem meelde jätta... 40 861- kaks ruudus, kaks miinus kaks, kaks kuubis ja kaks korda kolm ja kaks astmes 0. VOT. Jah, tõsi, kell 2:09 me otsustasime, et vist oleks viimane aeg magama minna.

-------------------------------------------

Olen juurde võtnud 1 kilo, aga võrreldes nädala taguse ajaga 0. Põhimõtteliselt olen plussis. Elagu jõulud!
(Järgmisel aastal kirjutan jõuluvanale, et ta tooks jõulutunnet kotiga, sel aastal sai oktoobris otsa.)

Märts pole november...

Selle tõdemuseni jõudsin pärast seda, kui olin päev läbi kalendrit teinud... Tuli välja, et 2005. aasta märts ja november on ainult näiliselt samasugused, tegelikult on novembris üks päev vähem. Võin ma nüüd geeniuseks saada?

Lisaks sellele käisin vaatamas naabri alla kahekuulist last, kes magas, sõi ja karjus. Nüüd ma saan tugevaks, sest 2 h 5 kilo 700 kätel hoida pole mingi naljaasi.

Tugev geenius, not bad ha?

--------------------------------
Minu tänane plusshääl läheb sellele inimesele, kellele meeldib meid üllatada ja kellel ei lähe mitte kunagi mitte midagi täppi: ilmaennustajale.

Eilne üllatus oli see, et kui üleeile magama minnes oli maa must, siis eile... eile oli maa valge. Mul oli heameel taas kord naerda ilmaennustajate üle... No kas saab nii täppi panna?

Tänane üllatus on see, et maa on endiselt valge, lootust on ka valgeteks jõuludeks. Või kui ei tule valged, siis palun päikesepaiste ja pluss 20.

-------------------------------
Minu tänane miinushääl läheb sellele, kes paneb kokku TV3 programmi ja kes seda kogu aeg tuksi keerab.

SUUR TÄNU, et te ikka "Piinatud geeniust" ei näidanud. Ma nii väga tahtsin "Titanicut" vaadata. Palun, tehke seda jälle!

Naiivsusteooria

Selle kohta ma ütlen ainult niipalju, et kunagi ma saan veel rikkaks ja kuulsaks :P Ning ärge koolitust maha magage, kui reklaami näete :)

Okei, aga tegelikult on viimased päevad olnud nii muljeid täis, et ma ei jõua enam muljetada...

- Kõige tähtsam oli loomulikult see, et reedel kell 21.15 hakkas lund sadama. Aitäh! Ja pärast oli seda juba terve sentimeeter, mis tähendas.... lumesõda loomulikult. Lumesõda osakonna jõulupeol, pikkades keskaegsetes kleitides. Siinkohal vabandused nende ees, kes said minu poolt lund krae vahele: Ott, Matias, Siim, Martin ja keegi kelle nime ma ei mäleta.

- Neljapäeval käisime Jaanika ja Kadriga Atlantises. Jaaaa.... meile nii meeldis seal, hakkamei nüüd ainult seal käima. Suu sõna otseses mõttes vajus lahti seda nähes... ma veel näen unenägusid ererohelisest minikleidist kuldkettidega ja kõrvad, vot kõrvad reageerisid umbes nagu ühel CT üritusel. Muusika oli kohati väga halb, kohati talutav, kohati häiriv (no teate, mind ausalt enam ei huvita, et Eda-Inesel täna õhtul tõstab pead väike saatan õla peal ja et ta on nii nõrk tüüp, et ei suuda end taltsutada ning kohtub sõpradega Vabaduse platsil!!!!). Star Café oli algul kinni, mistõttu oligi üritus nagu läbikukkunud... Lõpuks ta tehti siiski lahti ja siis oli juba tore. Tsiteeriks siiski siinkohal Marist: "Ma ei saa aru, miks meie kursamammal selline koht(Atlantis) peab olema." Ma ka ei saa, aga arvestades kui palju rahvast seal oli, siis vist peab.

- Üsna hämmastav oli ka see, et sõbrad Erts ja Raul olid end jälle Atlantises sisse seadnud. Jah, tähendab, teik it iisi.

- Täna pidime eelduste kohaselt küpsetama koos lastekodulastega piparkooke, lõpp oli see, et kõik lapsed kartsid meid, üks siiski julges piparkooke kaunistada. Päeva lõbusaim osa oli loomulikult kell pool 9 ärkamine ning piparkoogimaterjali mööda linna tagaajamine. Siinkohal, Kaie, mis sa arvad, me vist kohtasime oma unistuste mehi? Need valgete määrdunud põlledega Maks ja Mooritsa mehed?

- Jõudsin ka lõpuks koju. Praegu pole veel ära tüüdanud, siiski on tehtud juba põgenemisplaan, teisipäevaks.

- Ja eile olin ma tibi. Aga rohkem ma ei julge öelda. (Solaarium on vale vastus.)

Minu jõulud...

Minu jõulud algavad alati detsembri alguses, kui algab PÖFF. Sel aastal õnnestus mul näha ühte eriti mõttetut filmi ja eile käisin vaatamas kahte täitsa toredat filmi: "Tulse Luperi kohvrid vol 1" ja "Unistajad", esimesele ootan järge ja teine oli väga hea, aga šokeeriv, nagu peab. Sai PÖFFi tunde kätte küll. Luperi kohvritega oli tegelikult lugu nii, et alguses oli seda raske jälgida, lõpuks hakkas koitma, nii et ma loodan, et järgmiste filmide ajal läheb arusaamine paremaks, kuid kes teab. Greenaway on ka natuke hull ju. :)

Nüüd aga ootan kannatamatult õhtust filmi ja enne seda veel õhtusööki. Kõigepealt muidugi loen oma rahvusvaheliste suhete konspekti, kust praegu on käsil Kagani "Paradiis ja jõud" (otsetõlkes mitte jõud, vaid nõrkus) ning olles alles poole peal, tahan juba kergelt oksendada... Siiski, loen lõpuni, ma tahan teada, kas saab hullemaks minna... Küsimus on patriootluses, tundub, et ta on Ameerika PATRIOOT.

Saksa noortefilm=porno

Kuidas ma nüüd seda tean? Või kuidas ma seda varem ei teadnud? No sest ma olen nii noor ja harimatu!

Pidin minema teisipäeval PÖFFil filmile "Suvetorm" peale lugema ja enne seda oli väike klaarika-paanika, sest et muuhulgas oleks mul tulnud öelda ka selliseid dialooge:

Sul on kõva!

Kurat küll. Ei ole.

Muidugi on sul kõva.

Kõva on mul hoopis teistsugune.

Pervert!

Okei, mul on kõva ja siis?

Lahe on...Peksame pihku...Pressib peale.

Soe naiseihu...Kitsas kuum tuss...

ja: Arvad, et ma kuulun nende riistaimejate hulka?

veel:

Unusta ära ta on veendunud hetero.

Ja mis siis?Olen seni kõik heterod murdnud.

Temaga saan ka hakkama.

Murrame heteroid!

Vot, oleksin sellepärast, et õnneks ei pidanud... :) Keegi ei vajnud tõlget. Tore, et eesti inimesed on keelteoskajad. Ja kusjuures filmi vaadates ei olnudki asi nii hull, lihtsalt filmi nägemata lugeda tõlget, kus on sellised laused.... Lõbus! Aga no tänu sellele ma sain Kenn Konstabeli kodutöö tehtud.

Punik on kickpoksija

Te küsite, kes on Punik... vot tema on mu kursaõe veel sündimata tütar ja eile tegi ta minu pool väikese kickboxi trenni, kuigi algul oli tal rambipalavik ja ta ei olnud nõus poksima, kui mina tahtsin tunda, aga lõpuks... lõpuks poksis lahedalt.

See on viimase aja trend: Miia Isabel on ka kickpoksija, unes poksib nii mis hirmus ja nüüd Punik ka... Aasta tagasi olid lapsed ikka tantsulembelised, nüüd... kuhu see maailm nii jõuab?

Kurb, aga tõsi...

Täna juhtusin vaatama Välisilma filmi "Alzeeria verised aastad", mis pani mu sügavalt asjade üle järele mõtlema...

Kõigepealt rääkis seal Katre Türk (kelle praegust perekonnanime ma ei suuda iial meelde jätta), kes meilegi Toomas Jürgnesteini kaudu on islamist rääkimas käinud. Ta ütles midagi väga huvitavat, mille peale ma ise kunagi polnud mõelnud... Nimelt: "Islamiusul on praegu aasta 1425, meenutagem nüüd, mis toimus kristlikus maailmas aastal 1425..."

Pärast seda oli filmi kord, kus näidati Alzeerias toimuvat: verine kodusõda, kus tapetakse valimatult kõiki, nii valitsuse kui ka valitsuse vastaste poolt.... lapsed, naised, mehed, noored, vanad... Mul hakkas nii kurb. Ja mul meenus, et poolteist nädalat tagasi olin just ühe ameeriklasega vaielnud, avaldades arvamust, et tõenäoliselt häda korral ÜRO ja NATO meid ei aitaks. Pärast selle filmi nägemist olen ma selles veelgi enam veendunud, kahjuks. Meie huvidest on olemas kõrgemad huvid. Seda ma teadsin varem, aga kudiagi lootsin. Isegi neid filme olen näinud varem, aga seekord läks kuidagi eriti hinge.

Filmi lõpus näidati lõiku, kus 10 aastat riiki tegelikult juhtinud sõjaväekindralid tulid vastama pressi küsimustele. Igati kurb, naeruväärne ning karjuvalt ebaõiglane oli see, kuivõrd paksud nad kõik olid... Filmi jooksul ei näinud ma ühtegi paksu inimest, kuni täissöönud kindraliteni. Huvitav, kas filmitegijad ise ka selle peale mõtlesid? Selles suhtes, et selle lõigu point oli hoopis milleski muus... Aga see kuidagi lõpetas filmi väga löövalt.

Filmis rääkisid kõik osapooled ja loomulikult olid nad kõik iseenda tegudest täiesti teadlikud, neid kahetsemata või ilustamata. Elu lihtsalt on selline... Muud ei midagi.

Kurb lõpp veidrale päevale... veider oli see õhtupoolikul, aga sellest ma räägin siis, kui see veidrus on homme päeval kinos "Illusioon" oma lõpu leidnud... Ja nädalavahetusest võin siis ka paar sõna mainida, praegu...

Löga all over the place

Ma tean, et ilmast ei tasu rääkida, aga täna ma natukene ärritusin selle ilma peale... just siis kui mina plaanin talverõõmuderohket nädalavehtust, hakkab vihma sadama. Kõik on lögane! Tänan väga, mulle ei meeldigi lumi. Selle kõige juures on ka midagi head: nina ei külmu ära!

Täna juhtus see, mis oleks võinud juba ammu juhtuda: Tuvi tegi trenni ja veel millist! Pean oma toa ära koristama, et sammud korralikult selgeks saada... Ma õhkan õnnest...

Lisaks sellele oli täna suhteliselt vaba päev, kui välja arvata see, et kaitsesime oma strateegilistr äriplaani (strateegia seisnes bikiinipildi lisamises).... Jah, punkte ei tea ja ei tahagi teada, aga Kantšukov(alias ecomark) ütles: "Väga sexy äriplaan oli..." Midaiganes see ka ei tähendaks...
Seks endiselt müüb!

Mul oli veel midagi tähtsat öelda, aga õnneks läks meelest ära. Ahjah... Tulid rahvamajanduse selle töö tulemused, milleks ma ei õppinud, sain 3 punkti rohkem kui eelmine kord ja kui arvestada, et maksimum on 20, siis 3 punkti on suur asi. Mida ma sellest õppisin? Jah, kordamine on tarkuse ema: ära õpi!

Katse-eksitus-meetod...

Üleüldise paha-tuju jms raames ei viitsinud ma õppida... Seega lähen vaatan, et mis ma siis saan, kui ei õpi (jah, ka praegu ma ei vaata isegi konspekti poole). Võib ju õnneks minna või kuidas?

Aga noh tänu sellele vaatasin eile ma ei tea mitmendat korda "Notting Hilli" (igatahes nii mitmendat, et mul tuli meelde, et juba eelmist korda olin pidanud liialdamiseks), aga lõbus oli ikka, mis siis, et ma teadsin absoluutselt kõiki stseene ette...

Let's do something crazy, I'll have orange juice...

Aga nüüd pean süvenema PÖFFi kavasse... Olgem ausad, olen nagu väike ootusärevuses laps: pöff, pöff, pöff...

Maadelda on mõnus!

Eile oli mul mitte-midagi-tegemise-päev... mul oli iseendaga hiiglama lõbus, peaks vist leidma töö ja oma elamise muretsema...

Mitte midagi tegemise käigus vaatasin päev läbi saksa ja soome kanaleid... Otsustasin ära kasutada võimalust, et üle 10 aasta on mul nüüd ikkagi võõrkeelsed kanalid oma kodus.
Bollywoodi äärmiselt sentimentaalne film, mille nime ma enam ei mäleta, aga see oli midagi "Im guten wie im schlechten Zeiten..." või midagi säärast... jah, lõpuks sain isegi saksa keelest aru =)
Soome pealt vaatasin soomekeelset "Tähed muusikas" või noh igatahes seda saadet, kus Kanal2-s hüppab Mart Sander ringi. Soome peal oli palju ilusam mees ja palju naljakam formaat ja väikesed Yamaha klaverid... Ning saate nimi oli Bumstibum või midagi sinnakanti. Jah, ja ma sain numbritest aru.

Aga üldiselt... kui on tunne, et tahaks midagi rõvedat kuulata, siis here you're are (p.s. pane kõlarid tööle!)
kõrvad-hakkavad-ma-ei-tea-mida-jooksma

Jah, don't worry, be happy!