Kontserdielamused

Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.

Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.

Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.

Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.

P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.

Kerli Kõivu mäletate?

Oli kunagi Fizz Superstar või midagi. Ja ta võitis minu mäletamistmööda ülekaalukalt. Mitu aastat ei kuulnud mitte midagi... Või nagu Valner Valme tänases PM artiklis kirjutab: "Skeptikud arvasid, et Kerli kadus ära, hämab niisama, ja mingit albumit ei tulegi."

Igal juhul inspireeris see artikkel mind ka neid lugusid kuulama. Ja Creepshow on ikka päris huvitav lugu.

Kus süüa ja juua?

Olen mitu korda mõelnud, et mis on Tallinna need kohad, kus oleks mõnus, hubane, meeldiv teenindus, head või väga head söögid (mille portsu nähes ei tule naer peale, sip-sip igat asja käib teise kategooria alla), joodav majavein ja hinnad ei tekita poomistunnet...
Ideid?

Mina käisin näiteks kohvikus Boheem (Balti jaamast üks peatus edasi). Süüa oli ok, hindadest ma parem ei räägi (no kuulge, kui kalleim toit maksab 45 krooni!), hubasuse osas on veidi vajakajäämisi... aga see-eest teenindus oli väga sõbralik. Ma rõhutan. Väga! Juba sellepärast võiks sinna tagasi minna, aga ma ei saa ju iga kord kui tahan välja minna, Boheemi minna? Aga hetkel on ta kindlalt mu lemmikute seas.

Mu kodu lähedal, Magistrali keskuse juures on üks naljakas kaukaasia söögikoht. Hinnad on tillud, praed suured ja liha väga hea. Hubasus null, seega niisama aega viitma ei lähe...

Kord käisin Bakuus. Sealne soe kanasalat kutsub tagasi. Muu osa... laualina oli must ja tumepruunid puust toolid tekitavad minus alati kõhedust.

Stefanie's on ka ok, eriti kui tahad süüa ohtralt juustu. Sest juustutaldrik on väga maitsev (see brie ja see parmasan!). Suurema seltskonnaga on õdusam.

Moskva on õdus, aga kohati mind häirib see, et mul pole D&G teesärki :) Seega tunnen end veidi outsiderina.

African Kitcheni teenindus on igal korral jätnud soovida. Ehk mul ei ole vedanud?

Kus on Tallinna Crepp, Truffe ja Pierre? Pean ikka Boheemi minema?

Oleksite jada...

Liiga tihti ei juhtu. Kerid hommikusi sündmusi edasi-tagasi tagasi-edasi. Niipalju olekseid, mis oleksid võinud minna teisiti. Nii mitu kohta, kui oleks saanud käituda teisiti. Aga sel hetkel juhindusid sellest, et vara ei helista... las magavad ja öeldi, et võib kasutada. Kusjuures tagasivaadates... Võimalik, et selles olukorras, sama enesetundega ning teadmatusega, teeks võib-olla uuesti nii. Kõik, mis sel hetkel tundus loogiline, enam seda ei tundu. Ma ju ainult tahtsin koju. Oleks ma siis teadnud, et ma ei pea rongiga minema. Oleks ma siis teadnud, et ta juba ärkab... OLEKS.

Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.

Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?

Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.

Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...

Annus absurdi

Pidin eile Soome rokkbändi filmi minema vaatama, aga juhtus nii, et kui meie sinna jõudsime, ei olnud enam ühtegi kohta alles. Aga kino-isu oli juba peal. Ega's midagi, seadsime siis sammud CCP poole.

Kell 21 õhtul on sealkandis üsna nõrk seis. Algas üks film (teisteni oleks pidanud ootama väh 40 minutit, mis tundus tõelise ajaraiskamisena). "Tagaotsitav". Ma ei ole ammu nii jaburat filmi näinud. Hoolimata sellest, et filmis oli rohkelt märulit ja verd, tahtsin mina pool aega naerda. "Filmimaailm on ikka niipalju muutunud pärast Matrixit," kommenteeris B. Jah, tõepoolest. Kõik muinaslood, vanad vennaskonnad, salapära, see, et sa pead uskuma jne... Salatoimikud,Saladus, Matrix jne... Aga tegemist oli tipptasemel äksoniga, mida ma tavaliselt kinno vaatama ei läheks, kuid eile mõjus ta kuidagi... vabastavalt (olen endiselt ühe teema pärast stressis, aga loodan asjade lahenemist). Ehk siis sega kokku Angelina Jolie, Morgan Freeman, paugud, müstika, kiired autod, kavalad trikid ja viina andev venelane... ning saabki "Tagaotsitava".

Ning tegelikult...

What the fuck have you done lately?

Võib vaadata küll, kui õhtuti külmaks läheb.

Ja... Elekter!

Ma elan nädalavahetuse ootuses. Ja selles ootuses, et mis järgneva pooleteise kuu jooksul juhtub.

Eile püüdsin otsustada, kas vihastan NSVLi või oma korteriomaniku peale. Lõpuks ei vihastanudki.

Aga situatsioon oli järgmine: nõusid pestes kadus tervest korterist elekter (mul on üldvesi, muide)... Mina läksin targalt elektrikapi juurde, lülitasin elektri tagasi - ei midagi. Mnjah. Lõpuks tõdesin, et elekter on teises toas, aga minu korteripooles - njeetu. Minu esimene mõte oli: päästa külmkapp (mille ma just toitu täis olin varunud)! Sain selgeks, et kogu jama taga ongi külmkapi taga olev pistikupesa (kärsahais aitas veidi kaasa sellele tõdemusele), aga sealt juhtmeotsa kättesaamine võttis mul nii umbes 15 minutit, mille jooksul sikutasin juhet pidevalt - ta lihtsalt ei tulnud välja. Mõningase pikendusjuhtmete ümberpaigutamise järel (sest no teadagi, vana-vana vene pistik uude pikendusjuhtmesse ei lähe), sain külmiku tööle, vedasin laualambi kööki ja pesin vankumatult nõusid edasi. Aga jah, see on lohutav, et järgmisest nädalast on mees majas ja ma ei pea sellise juraga üksi tegelema, sest hetkeks võtab siiski võimust abitus. (Loomulikult ma helistasin isale! Aga seda peamiselt eesmärgil, et kui ma peaks suraka saama, siis ta teab mulle abi kutsuda...)

Nüüd valitseb korteris juhtmevõrgustik ja ma siiralt loodan, et mitte igavesti, muidu pean hakkama toa planeeringut veidi ümber töötama, et juhtmed jõuaksid õigetesse kohtadesse :)

Tervitusi sotsiaalkampaaniate maailmast