Meersburg am Bodensee ja Stuttgart

Selle aasta esimene pikem puhkus oli ühe ilusa järve kaldale. Külla. Eriti vaimustunud olin veel seetõttu, et sain lähemale oma suurele lemmikule: Šveitsile. Aga sellest hiljem

1.-3. päev

Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;) Seega Tallinn-Berliin pluss Berliin-Basel ning kella 20.30ks olin otsaga lennujaamas, kus pidi tegema esimese raske otsuse: kas mul on linnugripp?

Otsustasin, et ei ole. Järgmisena pidin otsustama, kas tahan minna Prantsusmaale, Saksamaale või Šveitsi. See oli lihtne. Iga kell valin neist riikidest Šveitsi. Siiski viis Šveitsi buss mind Saksa rongijaama, et enne südaööd jõuda Bodensee äärde - Konstanzi. Ma ei hakka mainima, et peaaegu oleksin ma lõpetanud mingis suvalises Saksa või Šveitsi linnas, aga kontrolör suutis mu kinni püüda ja selgitada, et lähen vales kohas maha. Tegelt oleks ikka naljakas olnud.

Esimene hommik oli lund sadanud. See ei teinud mind teps mitte rõõmsaks. SMSid Eestist teadetega soojast ilmast olid kõike muud kui abivalmid. Siiski leidsin looduslikke lilli, mis lubasid meenutada, et Eestis olid õitsel alles lumikellukesed.Aeg oli teha esimene tripp mingile saarekesele, kus asus linn nimega Meersburg. Lühike praamireis ja ilusad vaated (vesi ja mäed ja päike, oeh). Linn ise on tilluke, suviti kindlasti turistidest tulvil. Seega hoolimata tuulisest ilmast olin ma rõõmus, et ei pidanud turistidehordidega võitlema. Kohvikus küsis tädi meid rääkimas kuulates: kas te keel on kuidagi soome keelega seotud? Tal olevat paar soome klienti olnud kunagi. Hea pea, kui keelt mäletab :)

Järgmisel päeval oli minu arvates hädavajalik minna raha kulutama. Ja kohaks valisime Stuttgarti. Rongiga mitu tundi shoppama sõita on muidugi jabur, aga so what? Õige rong oli katki läinud, nii et mitmetunnise rongisõidu veetsime ainult vajadusel kasuattavatel pinkidel, küljega sõidusuunas. Aga meil läks paremini kui neil, kes 3h seisid :)

Stuttgart ise on industriaallinn, mis enamikele inimestele arhitektuurilisest vaatevinklist huvi ei paku. Mulle aga küll, sest mulle meeldivad kohati uued linnad. Vaadata, milliseid tänavavalgustuslampe nad kasutavad ja mida huvitavad on välja mõelnud. Selle linna huvitavaimaks vaatamisväärsuseks lisaks kunstimuuseumile (mis avati 2005) oli prügikast, kust prügi kukkus kuhugi tühjusesse (pildil lühem toru keskmise kõrval).

Tagasiteel rääkisime juttu mingi keskkooli kutiga, kes lubas meil oma matemaatika ülesandeid lahendada. Polnud seda 2,5 aastat teinud. Meeldis.

Järgmisel päeval ei suutnud kuidagi ärgata...

Vabandage, ma olen puhkusel.

Nagu ikka helistavad inimesed ainult siis, kui sa puhkad. Olete seda tähele pannud. Ja eriti meeldib neile helistada siis, kui ma pean iga vastatud minuti eest maksma üle 13 krooni. Seega, ma vabandan, et vajutan süüdimatult punast nuppu. Ma puhkan.

Konstanz ongi ilus. Varem olin siin käinud ainult mingis kalade muuseumis ja linna mitte näinud. Nüüd... nojaa... Šveitsi mäed on küll teiselpool järve, aga hea küll... Saab hakkama... Vähemalt ma näen neid ;) Stuttgart on vahva linn shoppamiseks ning Saksa moodsama kunstiga tutvumiseks. Ja rongid on juba vanast ajast inspireerivate vestluste kohad.

Kohalik ööklubi on suur segu Club Hollywoodist, Atlantisest, Star Cafest ja Club Tallinna latiinopeost. Kolm erineva muusikavvalikuga saali ei sunni aega Hollywoodis ja Atlantises aega veetma. Mingid mehed üritavad ligemale tantsida, mõni peajagu lühem ning et oma lühidust kompenseerida, nad ainult hüppavad. Vabandust, aga see oli veider. Ja see, kui ma eest ära tantsin ja selja keeran, tähendab, et ma ei ole huvitatud. Ja see kui ma sinna lisan: "Lass mich im Ruhe!" tähendab see kindlat korvi. Huvitav tendents on ka mingid tüübid, kes püüavad ligi tantsida, samal ajal kui nende sõbrad posti tagant pildistavad... Noh ja siis on veel tüübib, kes pildistavad täiesti avalikult. Ja siis veel tüübid, kes räägivad Šveitsi saksa keelt. Hahhaa...

Ilmad olid siiatulles ülikoledad. Ja kui ma ütlen ülikoledad, siis ma mõtlen seda: sadas lörts-ollust ning puhus kole tuul. Vahepeal käis päike õrritamas, aga no ei midagi. Smsid ja e-mailid Eestist selle kohta kui tore ja soe teil on, ei aidanud.

Aga nüüd... Kes pärast naerab, naerab paremini, eile põletasin end isegi natukene ära. Lõuna ikkagi. Ja see loodus. Oeh jah. Juga. Mägi. Järv. Lilled. Õitsevad puud. Kevad. Täiega.

Ma näitaks pilte ka, aga mu USB juhe on kuhugi mujale elama läinud... Ehk tuleb tagasi elavate sekka.

Piknikuteisipäev

Eelmisel teisipäeval avasime Mariaga selleaastase piknikuhooaja... Emajõe ääres kivi peal. Me ise arvame, et ilma soojenedes on teisigi, kes sellele kohale vahti peavad. Söök oli täiesti piknik: salat, mahl ja jäätis.
Neljapäeval olin taas seal. Veini, ühe tuttava ja kolme võõra inimesega. Tuul oli mõlemal korral tugev, aga hooaeg on igal juhul avatud.

Lisaks ma sooviksin teha tänase päeva kohta statementi: headus ei ole maailmast veel kadunud. Seda tõestas mu kingsepp.

Grosse Liebe

See oli lihtsalt nii ilus, et oleks olnud patt see teile näitamata jätta :)

Õndsus

Ma ei mäletanud, et arvutiklapi kinni lükkamine võib olla nii õnnis tunne kui ta seda pühapäeva õhtuti on. Ja nii juba teist kuud järjest. Ainuke negatiivne asi on see, et koolitööd kuhjuvad, kuna klapp tahab kinni olla.

Lootsin saada kolmanda kultuurielamuse osaliseks ja vaatasin Vanemuises "Vabamõtlejat". Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin väsinud või selles, et mul on juba kerge kultuuri üledoos sel nädalal või selles, et käisin üleeile Linnateatris, aga see etendus ei olnud päris SEE. Rahvas naeris, mõned korrad naersin minagi, kaks korda südamest, aga ikkagi... Esimene vaatus oli minu arvates nii igav, et plaanisin elus teist korda teatrist lahkuda (esimene kord juhtus poola-saksakeelse kooliteatri ajal jaanuaris), aga otsustasin siiski jääda. Hea oli, sest teine vaatus suutis etenduse päästa. Natuke sai ikka mõelda ka, sest see hihihii ja hahahhaa ei olnud kunagi päris vinged.

Siiski, näitlejatööde kohta ma midagi halba ei ütle. Jan Uuspõld ning Helena Merzin olid mõlemad väga head.

Mõned mõtted etendusest:
- Kellel on voodis parem, kas mehel või naisel? No mis sa ise arvad kummal on kõrva sügades parem, kas väikesel sõrmel või kõrval? (seda olete ilmselt juba varem kuulnud);
- Mees on nagu pump, mida tuleb korrapäraselt tühjendada.
- Meeste ja naiste suhted on sõda.
- Miks initsatiiv armastuses alati meestele kuulub?
Mind mõtlema pannud küsimus:
- Kas see, mida naine mehelt ootab vastab üldse kunagi sellele, mida mees on valmis andma?

Praegu järele mõeldes võis asi olla hoopis selles, et seksiteema ei ole enam mingitki viisi üllatav. Kõik filmid, pooled etendused ning paljud raamatud räägivad sellest, millegi eriti geniaalsega lagedale tulla on keeruline. Mulle ei piisa heaks etenduseks sellest, et Uuspõld laseb püksid maha või teeb paar nalja. Jah, ta teeb nalja hästi, aga ega selleks on ka materjali vaja.

Siiski, ma arvan, et kerge meelelahutuse otsinguil on see etendus hea. Samas, teist korda seda vaadata ei viitsiks. "Ürgmeest" vaataks küll veel, mis siis, et ka seksist ja meestest ja naistest, aga oli vähe naljakam.

Mu isa ütles, et ma olen lihtsalt pretensioonikas. Võib-olla tõesti.

Tsitaadid

"Vincent". Linnateater. Soovitan soojalt. Teatrist ei saa rääkida, seda peab nägema. Lühidalt: tõsine etendus, mis pakkus ka naermist väärivaid hetki.

Mõned mõtted:

"Ta on kirglik koristaja."
"Sa oled mu masenduse peegelpilt!"
"Aga kuidas ma saan teada, mis saladused siin majas peituvad, kui ma neid ei otsi."
"Vabandage, aga ma pean edasi pärima."
"Rumalate vastu on ka Jumala vägi asjatu."

Ja midagi ilusat:

"Ükski naine ei ole vana, kuni ta armastab ja kuni teda armastatakse."


Teiseks:
kui te kunagi kuulete bändist: Rändaja õhtulaul, siis nad on väga muhedad ning neid tasub kuulata. Võimalik muidugi, et nad valivad uue nime. Silmad-kõrvad tasub lahti hoida.

Kolmandaks:
Indi-video päev võib lõppeda diskovideoga.


Minu kaks doosi kultuuri on sel nädalal juba saadud. Head kultuuri. Kaks ei saa jääda kolmandata.

Teadmiseks

Nii... mitte kunagi ei tea, milleks seda teadmist vaja läheb, kuid jätke meelde, et Missy Ellioti realityshow nimi oli 2004. aastal "Missy Elliot Project".

Täna juhtus midagi nii imelikku, et ma endiselt ei usu.

"Luuavarrest ei tule mitte pauk, vaid mütakas."

"Ja kui tundub, et kõik läheb allamäge, siis kõik ei saa minna, midagi läheb ikka hästi ka."

Otsin hip-hop fännist meest :D Peaksid olema ka muud iseloomuomadused (vt naised ja mehed).

Suusahooaeg

Täna avasin ja ilmselt ka lõpetasin oma suusahooaja: 4 km.

Ma arvan, et viimati suusatasin nii vähe 1985. aasta talvel. Siis ma nimelt ei osanud veel käia. Hilisematel aastatel olen ma kindlalt rohkem suusatanud (1986. aastal suuskadel kõndinud).

Jah, minust on jäänud alles tippaegade hale vari :D

Sel hooajal ma olen isegi rohkem kilomeetreid ujunud. Ja suusatamine meeldib mulle tegelt rohkem kui ujumine.

Rada oli täna päris hea. Veidi vesine. No veidi palju vesine. Aga päike paistis ja soe temperatuur on suusatades mõnus, et kui õhku sisse ahmid, siis ei aja köhima.

Ameeriklased läksid juba suveajale üle. Varsti lähme meiegi. Kena talve lõppu!

P.S. Otsustasin kindlalt ära, et ma ei ole supernaine. Elu on karm. Loodetavasti ka õiglane.

P.P.S. Järgmine nädal tuleb karmilt kultuurne. Piletid on vähemalt kahele etendusele, võimalik, et tuleb kolmaski. Lisaks sellele väga hea kontsert kolmapäeval Illekas. Võimalik, et mõni teinegi. Kui väheks jääb, siis on mul mõned Kubricku filmid, maiuspalaks. Seda nimetatakse kultuuriüledoosiks. Ma pole seda ammu saanud.

Sinep

Täna hommikul teatas isa sõber:

"Ma ei tea noh. Seda sinepit küll süüa ei tohi, see on tagurpidi penis ju."

Väliseestlaste naljad

Üks vahva nali :)

After having dug to a depth of 100 meters last year, Scottish scientists
found traces of copper wire dating back 1000 years and came to the
conclusion that their ancestors already had a telephone network more than
1000 years ago.

Not to be outdone by the Scots, in the weeks that followed, English scientists
dug to a depth of 200 meters and shortly after headlines in the newspapers
read; English archaeologists have found traces of 2000 year old fibre-optic cable and have concluded that their ancestors already had an advanced high-tech digital communications network a thousand years earlier than the Scots.

One week later, Estonian newspapers reported the following: After digging as
deep as 500 meters in Narva, Estonian scientists have found absolutely nothing. They, therefore, have concluded that 5,000 years ago, Estonia's inhabitants were
already using wireless technology.

Mis on naise roll?

Ma võiks sellest kirjutada mõni teine kord, aga ma ei tee seda.

Ma vabandan ette, kui teema väga kõigub. Lihtsalt mõned mõtted, ei peagi olema siduv jutt.

Hakkasin mõtlema, et miks on nii, et naistel on eraldi päev ja meestel pole (meestepäev oli 23. veebruaril). Tähendab, et meestel on, aga kedagi ei koti. Okei, 23. veebruaril mõtlevad kõik selle peale, mida oma vaba päeva - 24. veebruariga peale hakata ja kuna järgmine päev on vaba päev, siis saab tõsta vabalt ka paar klaasi soojendsueks. No loodetavasti tõsteti neid sel aastal ka meeste terviseks.

Ma pole eriline feminist. Seda ilmselt seetõttu, et ma ei ole väga palju kohanud väärkohtlemist seetõttu, et olen naine. Olen lihtsalt kasvanud ajal, mil naiste õigustest on kogu aeg padratud ning keegi kusagil pidevalt kontrollib, et kõik oleks poliitiliselt korrektne ning naisi töötaks ühel või teisel erialal samapalju nagu mehi või mingi protsent neist. Ma ei ole mitte kunagi pidanud võitlema selle eest, et mina kui naine saaksin valida või et mina kui naine saaks töökoha (need võitlemised võivad veel ees olla). Mulle pole veel öeldud: "Teid me tööle ei võta, sest paari aasta pärast tahate te ju last ning lähete puhkama."

Mulle meeldib aeg-ajalt end tunda naisena. Kohvikus mulle meeldib ise oma arveid maksta, aga vahel on ka tore kui välja tehakse. See ei tähenda, et ma ei võiks ise kellelegi välja teha. Hetkel on see peamiselt raskendatud finantsvahendite puudumise tõttu, kuid kui ma ise raha teenin, siis ma ei näe probleemi maksta kinni ka oma meestuttava arve. Vahet ei ole ju. Kõigele lisaks on raha nagunii kaduv väärtus. See emotsioon ja tunne, mis kohtumisest tekib, aga midagi palju enamat. Aga see on eraldi teema. Kohvikud jms.

Kaie kirjutas, et talle meeldib kui talle uksi lahti tehakse vms. Ma arvan, et ka feministidel ei ole selle vastu midagi. Kuigi tuleb tunnistada, et kui kord noormehele ukse lahti tegin, siis ta küll jäi seisma, et ma võiks enne minna. No mina tegin seda nagunii tema kiusamiseks ja kontrollimiseks, tegemist oli akadeemiliselt organiseerunud inimesega, vaatasin, et kas ollakse ka öösel valvel.

Ma nõustun nende inimeste arvamusega, kes väidavad, et naised ei saa vähem palka sellepärast, et keegi ei taha neile maksta, vaid sellepärast, et nad ise küsivad vähem. Kas teie firmajuhina maksaksite rohkem kui küsitakse? Aus vastus on: ei. Seega, miks teised firmajuhid peaksid? See, kui ollakse palgaläbirääkimistel tagasihoidlikud ei tähenda, et kogu ülejäänud ühiskond on halb. Seega naise roll on ise oma rolli väärtustada.

Kas naise roll on pigem olla ema nagu traditsiooniliselt see olnud on või tööinimene, kes esindab väärtusi nagu eetika, ausus, inimeselähedus, kompromisside otsimine jms (neid peetakse naiste tugevamateks joonteks)? Mina sellele vastust ei tea. Tahaks ju mõlemat.

Nüüd ma mainin kiiresti ära, et naise roll on olla hea naine. Oma mehele ja hea ema oma lastele. Lisaks sellele peab naine olema eriti vinge oma erialal ja loomulikult on super kui ta suudab selle kõige kõrvalt tegeleda heategevusega, olla ilus ning vormis. Vot. Supernaised. Mulle tundub, et neid me ühiskonnas ka on. Samas ma ei tea, mis saab nende naiste vaimsest tervisest. Ja ma ei tea, miks peavad naised olema üliinimesed.

Okei. Mehed peavad ka. Sest nemad peavad samal ajal kui naine on supernaine, teenima naisest ikkagi rohkem, tegelema ka oma lastega, olema ühiskonnas aktsepteeritud ning soovitavalt hoidma oma tervist sellel ajal korras, et kolesterool ei läheks liiga kõrgeks või kõht liiga punni.

Aga mulle ikkagi tundub, et naine vahetevahel hoiab seda kõike koos. Mulle meenub kõigi ajakirjandusväljaannete poolt palavalt armastatud Oliver Kruuda, kes ühes oma hiljutises usutluses ühele ajakirjale tunnistas, et pärast tema naise surma tundus talle, et kõik varises kokku. Et tema naine oli olnud see liim, mis hoidis asju koos. Ja mulle on jäänud mulje, et paljudes Eesti kodudes on see nii. Igapäevaselt me sellest ei räägi, aga mai teisel pühapäeval ning 8. märtsil tuleb see korraks jälle meelde.

Aga tegelikult on kõik nii enesestmõistetav. Meile. Ma arvan, et minu põlvkonnal on juba palju lihtsam. Naise rollist on rohkem räägitud, rohkem on spinnitud seda, et naine võib teha karjääri ja see on okei, naine võib teha lapse kõrvalt karjääri, naine võib meest välja kutsuda, naine võib üksi hakkama saada. Vajadusel. Ma saaks ka. Ma olen selle tegelikult kõik juba selgeks mõelnud.

Siis tundubki shokina kui lähed mõnele reisile, kus tehakse kiirelt selgeks, et naise roll on olla ori. Mina vihastasin Türgis, Viki on Gruusias hulluks läinud ja Terje kirjeldas ühe Aafrika reisimuljena seda, kuidas naine ainult teeb süüa ja tassib kotte. Ja see kõik ajas meid marru. Miks ei ole naistel neid õigusi, mis meil? Jajaa... traditsioonid. Aga ega sellega ei saa kõike vabandada. Võib muidugi loota, et kunagi muutuvad asjad sealgi. Veidi sellele kaasa aidata ei teeks paha, aga samas ei tohi midagi sundida. Meil läks aastakümneid, neil ei muutu ka asjad kolme aastaga.

Pikk jutt, teadagi missugune... Tegelt ma tahtsin teada, kes on naine? Milline ta peaks ühiskonnas olema? Mida peaksid naised meeste arvates tegema ja mida mitte? Milline on õige naine? Kas supernaised on olemas? Kas supernaised peavad olemas olema? Miks me peame olema ideaalsed kõiges? Või ehk on see ootus, mille oleme ise endale seadnud (suuresti tänu naiste poolt juhitud ajakirjadele ja foorumitele)?

Aga täna sain kahed lilled: isalt ja vennalt. Eelmisel aastal ei saanud ühtegi, järgmise aasta eesmärgid panen paika aasta lõpus.

Mainekujundusest

Täna klõpsisinkeset päeva kanaleid. Ja siis klõpsisin Arte peale. Mina ei ole senini veel aru saanud, mis maa kanal see on. Igal juhul on ta prantsuse keelne, aga sealt tuleb ka suht palju saksa filme prantsuse subtiitritega. Ja kuna Prantsusmaal ei ole asjad subtiitritega, vaid sünkroontõlkes, siis ma kahtlustan, et see on lihtsalt mingi kreisi kanal.

No see selleks. Täna ei tulnud seal prantsuse või saksa keel, vaid eesti keel. Minu prantsusekeelselt kanalilt. No võite arvata, et algul ma arvasin, et haigus lõi eelmisel nädalal mu ajud nii sassi, et ma ei erista eesti ja prantsuse keelt. Siis ma taipasin, et on ikka eesti keel ja all on subtiitrid. Noh ja seal siis seletas üks mees koleda T-särgiga midagi lastele. Pärast seda oli kohe kaader Esto TV meestest ja vist Andres Maimikust (teate, ma ei tee kõikidel kunstiinimestel vahet), kes rääkis eriti halvas inglise keeles, millele loeti prantsuse keeles peale. Sünkroon ikka :D Noh igal juhul mainiti Esto TV'd ja filmi või saadet: "Estonia- Disgrace of Europe" ja sellega lõpetati. Enne näidati veel kaadreid sellest, kuidas estokad käisid kaitseväes ja kakasid tänavale jne...

Noh esiteks olin ma shokis, et olid eestlased prantsuse kanalil. Selline väike uhkus või ma ei tea. Hämming.
Teiseks ma mõtlesin, miks nad seal on (aru ma ju ei saanud, kahel põhjusel: saade lõppes ära ja oli prantsuses).
Aga kolmandaks: viimane kaader enne lõputiitreid oli lihtsalt silt "Estonia - Disgrace of Europe" ja teate, see äratas minus patrioodi. Ma läksin maruvihaseks. Seal võidi ju rääkida kunstist või katsest või performance'st või millest iganes. Aga on olemas tõenäosus, et keegi minusugune vaatas veel seda kanalit just sellel hetkel. Keegi, kes ei räägi prantsust ja siis ta vaatab telekat, korraks ja loeb, et Eesti on Euroopa häbiplekk.

Vabandage, aga see on kehv mainekujundus.

Hägune

Ma suutsin eile mingeid kurbi 6 häält saanud erakonnakaid veenda, et ma olen kesik, mispeale nemad surusid mul käppa ja teatasid: "Vähemalt on meil KeRa."

Mnjah. Mõnekümne minuti pärast olid nad välja uurinud, et ma vist ikka pole kesik ja tulid saama uusi vastuseid. Lõpuks nad ei uskunud, et ma ei kuulu ühessegi erakonda. Mind see isiklikult ei sega.

Õhtu kokkuvõttena võiks üldiselt öelda, et nägin kahte kena meest ja ühte tüüpi, kelle kohta ma ei suutnud otsustada, kas ta on kena. Paari inimest, kes olid meeldivad ja siis ühte inimest, kes oli ebameeldiv. Naljakas, et mõned inimesed arvavad, et ma olen nii rumal, et allun provokatsioonidele. No näiteks teatavad nad mulle umbes 10 sekundi möödumisel, et ma olen mõttetu mutt ja jäävad suu ammuli ootama, kuna ma kisama hakkan. Ja kui ei hakka, katsetavad teisi vahendeid. Lõpuks lahkuvad.

Aga õhtu möödus üldise veinijoomise tähe all. Ma olin ikkagi 9 päeva olnud ühes korteris kinni ja seda tuli hakata tasa tegema.

Haigus numbrites

- kestvus: 6+ päeva (alates praegusest enam ei loe);
- joodud teed: vähemalt 16 liitrit;
- kasutatud pabertaskurätte: pärast 118. ndat lõpetasin lugemise, see oli eile. Ilmselt 136.
- kehatemperatuuri kõikumine: 37,2C kuni 39,5C;
- köhimiste arv tunnis: lugematu arv;
- murelikud telefonikõned puhkusel vanematelt: 7;
- voodipesusid: 3;
- voodis veedetud tunde alates pühapäevast: 110;
- söödud: 8 röstsaia, 3 kiivit, 3 banaani, 400 g jogurtit, juustu, kolm lusikatäit putru, 90% sellest kahe viimase päeva jooksul;

Mul on teooria, et täiskasvanuna on palavik vastikum kui lapsena. See võib tulla sellest, et lapsena emme jookseb ja tegeleb, praegu peab ise hakkama saama. Samas võib see olla ka selektiivne mälu.

Minu mälu mäletas, et 39C juures on juba tšill olla, selline pea pilvedes ja mõnus, aga ei midagi sellist. Kõik oli äärmiselt ebameeldiv. Endiselt on.

Aga ma arvan, et nüüd olen vähemalt 10 aasta eest ette haige olnud ja 32. eluaastani on muretu.

Mitut inimest teie teate, kes ei ole veel haiged olnud viimase kuu aja jooksul?